Mis oleks, kui pabistaks natuke…
Laste saamine on kõik jube kihvt ja tore (miinus magamata ööd, miinus eelpuberteeti põdev kolmene 😀 ), aga on üks teema, mis mind viimasel ajal natuke nihelema ajab, kui ma sellele ekstra süvitsi mõtlema hakkan. Nimelt, ma olen praeguseks hetkeks töölt eemal olnud neli aastat ja vähemalt üks selline aasta on veel ees. VÄHEMALT sellepärast, et kuigi Kauriga olin ma kodus kolm aastat, siis täitsa ausalt…selle kolmanda aasta lõpuks ma tundsin juba üsna konkreetselt, et vajan mingit teistmoodi sotsialiseerumist ja vestlusi täiskasvanud inimestega, mitte pargis liivakasti äärel istudes titeparve keskel hängimist. Piltlikult ja mitte nii piltlikult öeldes. Ehk et ma ei suuda praegu 100% kindlalt väita, et Liliga samuti kolm aastat kodus olla jaksan, kuigi meie põhimõtted on samad nagu Kauri ajal, et kõneoskamatut last pikkadeks päevadeks võõraste keskele ei taha saata… Eks vaatame, kuidas seekord läheb.
Aga töö. Veider mõelda, et mind ootavad ühel päeval ees töövestlused. Piilusin eile õhtul vargsi ühte tööportaali ja teate ma isegi ei teaks, kust otsinguid alustada 😀 Ühest küljest olen ma tööturult nii kaua eemal olnud, et peaksin justkui lati madalal hoidma. Samas ma ei tunne, et minu ainus õigus on nüüd uuesti nö nullist alustada. Laste saamine on muidugi igaühe eralõbu, aga vaevalt, et ma selle eest niisugust “karistust” väärin. Et olen otsast peale alguses tagasi. Ma tunnen hoopis, et mul pole aega olla ebakindel ja leppida millegi väga vähesega, kuigi tööle naasmise ajaks katab mind enamuse tööandjate silmis ilmselt õrn roostekiht…
Teisest küljest ma mõtlen (enda lohutamiseks ja tõsisema paanika vältimiseks), et nutikas tööandja võib-olla jagab ära, et kui inimene imikute ja väikelaste kõrvalt on suutnud koolides käia ning neid ka lõpetada, siis ju ta ikka kõige saamatum inimhing siin planeedil pole, kellest tingimata hoiduda tuleks. Nii nagu noortest emadest valdavalt ju hoidutakse? See, et ma pideva enesetäiendusega tegelenud olen, ongi vist ainus kaart, mida mul on lauale panna. Ainuke asi, millega õigustada laste saamist ja nende eest hoolitsemist. Et mingisugune sihikindlus, järjepidevus ja kohusetunne on ikkagi tuvastatav. Natuke rohkem kõike eelmainitut kui puhtalt lapsehoolduspuhkus ise nõuab.
Meestel on ses suhtes jube lihtne. Saavad lapsi kuitahes palju – järjest või mitte järjest, vahet pole -, nende karjäär ei jää seal kõrval seisma. Samal ajal kui kaks last järjest saanud noor ema kuuleb oma edasistel tööotsingutel vähemalt mõnda aega ainult seda häält, teate küll, kui uksi üritatakse hästi vaikselt kinni panna. Mõni kriuksatab natuke, mõnel käib enne sulgumist vaikne lukustumise klõps… Eriti mitmed tööandjad ei ütle konkreetselt, et sorri, me ei taha sind vot just sellepärast. Seadus ka natuke nagu keelab sellist käitumist, aga see on tegelikult suhteliselt by default hoiak igal pool. Et väikeste laste emadega kaasneb ridamisi lisaprobleeme – milleks MEILE seda vaja, las läheb mujale. No ja riik saabki väikeste laste emasid kaitsta täpselt nii palju, et ei luba neil näkku öelda, mille pärast neid tööle ei võeta – ühegi tööandja selleteemalist hoiakut ükski seadus päris kindlasti ei muuda.
Meestelt laste olemasolu töövestlusel vist ei küsita? Või kui see CV-s kirjas peaks olema / vestlusel jutuks tulema, siis keegi sellest välja eriti ei tee. Kui üldse midagi, siis pannakse kõrva taha, et ahah, pereinimene – järelikult stabiilne töötaja. Aga kui mina enda CV-le lapsed märgin, siis see on põhimõtteliselt mu enda võimaluste saboteerimine. Sest nagu öeldud – tööandjate silmis on väikeste laste emad kõik üksikvanemad ja laste haigestumine võrdub sellega, et 100% ainult ja ainult laste ema jääb töölt koju. Ei pruugi ju nii olla?
Kui jätta kõrvale tööturule uuesti sisenemise raskused, millega kokkupuudet ma vähemalt mingil määral eeldan, siis muus osas loodan, et kui Lilist ka ühel päeval lasteaialaps saab, on mul kodus olemisest no niiiiii kurguauguni küllalt, et kõik laabub iseenesest. Aga lihtsalt teoreetiliselt mõeldes, et kui me siia otsa nüüd kohe kolmanda lapse ka peaksime saama, siis ei jääks mul küll muud varianti kui põlve otsas mingi OÜ valmis vorpida või emakast viimane võtta ja lihtsalt sarisünnitajaks hakata. Kuidas üks inimene selles lõputute valikute meres orienteeruma peaks ma küsin?
Kui meil oli kolmas laps teel ja mees käis töövestlusel, siis see kolmas laps muutis tööandja skeptiliseks küll, ei olnud olukorrast väga vaimustuses ning lasi endale mitu korda kinnitada, et laste tõttu töö tegemata ei jää. Kui kolmas laps oli juba olemas, siis sama lugu kordus järgmise tööandja juures, nii et mõnikord tehakse ka mehe puhul laste olemasolust välja 🙂
Täitsa lõpp…
Tööandja tegelikult ei tohiks üldse eraelu kohta küsida. Või kui küsib, siis vastama ei pea. Siis muidugi võib töökohast vaid und näha 😀 Aga CV-sse ma küll elusees ei kirjutaks, mitu last mul on või kas ma olen abielus vms. Pole kellegi asi.
Kuna ma õpin väga paljuski personalitööga seonduvat, siis olen ka sellega täitsa kursis, et töövestlusel tööga mitteseonduvat küsida ei tohi. Eraelu on inimese enda asi, punkt. Paraku seda kõike ikkagi küsitakse ja teiseks isegi kui mina konkreetselt enda CV-sse oma lapsi ei märgi, siis see suur tühi auk, mis mul seal töökoha peal laiutab, räägib vist enda eest. Küll aga kui mul ühel päeval töövestlusele minek kätte jõuab ning mõni tööandja mu eraelu vastu põhjendamatut huvi tunneb, olen selle vestlusega lõpetanud. Viimaselt töövestluselt sain piisava õppetunni, et enam sama ämbrit ei kolista.
Samas võiks kahe lapse olemasolu hoopis Sinu kasuks rääkida – lastetu noore naise palkamine tähendaks ju riski, et lähiajal naine need lapsed saab ja lahkub töölt mõneks aastaks ja on jälle vaja uut inimest otsima hakata. Naine, kellel juba laps või mitu, nii suure tõenäosusega kohe uuesti lapseootele ei jää 🙂 Oleks ju tore, kui tööandjad asja ka selle nurga alt vaataks. Vähemalt võid proovida neid ise suunata nii mõtlema 🙂 Edu!
Haa! Kusjuures just selle tünga mu eelmine tööandja saigi 😀 Ma arvan, et neil lihtsalt oli karmavõlg selle eest, et nad töövestlusel küsisid mu pereplaneerimise kohta (KOHATU, lubamatu!), nii et juhtuski sedasi, et kui ma neile mõne aja pärast teatasin, et teate, lood on nüüd ikkagi nii, siis oldi näost ikka üsna ühtlaselt hallid… 😀 😀
Mõtlesin ka varem, et tööandjatel on halb komme laste olemasolu peale viltu vaadata, aga nüüd olles ühe lapsega poolteist aastat töötanud, näen asja natuke teisiti. Nimelt tõepoolest – vahel olengi haige lapsega 2-3 nädalat kodus, kunagi ei tea ette, kui kaua see haigus seekord kestab, mistõttu tööandja peab koguaeg viimasel hetkel olema valmis asendust leidma. Mõni töö on iseloomult paindlik, nii et pole hullu puududa, aga minul mitte, kuigi (!) töötan poole kohaga. Iga kord on natuke süümekad tööandja ees, sest panen teda halba olukorda. Töö vajab kahjuks tegemist ja kõik terve kollektiiv kannatab mu pärast ehk peab lisatasuta rohkem tööd tegema. Ja kuna mees töötab suurema palga ja täiskohaga, samuti kohas, kus töö jääks temata seisma, on tema palk meile leiva lauale tooja, mistõttu viimasel ajal olen hoolduslehel olnud mina. Ühesõnaga, mõistan tööandjaid, kuna tõesti on väikeste laste emmedega keerulisem arvestada. Ja endal on ka nõme tunne alt vedada töökaaslasi. Jutt käib siis juhul, kui lapsel on nohu-köha, väike palavik, et lasteaeda ei pääse. Kui on tõsisem haigus, siis ma suhteid tööandjaga ei põe, laps on ikka esmatähtis! Aa ja veel – mul pole mitte mingisugust tugivõrgustikku ka a’la vanaemade näol, kuna elavad kaugel, aga kui Sul on, siis on tööl käimine palju ladusam! Igavene jant nende haigustega, aga selline on eluke…
Alustan vastamisega tagantpoolt otsast, ehk siis tugivõrgustik – ei, Tallinnas pole meil ka mingit tugivõrgustikku. Ses suhtes saab paras väljakutse olema tõesti, et täiskohaga töö ja kaks lasteaialast ei kõla nagu tagasilöökideta plaan 😀
Asja tööandja vaatenurgast näha pole üldse keeruline – inimlikult ma saan väga hästi aru, et töötajast, kes tööl ei saa käia, ongi rohkem kahju kui kasu. Aga olles praegu selles olukorras, kus ma parasjagu olen, ei tihka küll ette kujutada, et minu võimalus tööturule naasta saabub alles siis, kui lapsed on… kui suured? Et mina olengi nüüd kuidagi nurka surutud lihtsalt sellepärast, et minuga juhtus normaalne elu kulg – lapsed, pere jne. See tundub absurde, ükskõik kui empaatiline ma olen.
Selles suhtes ma olen jumala nõus, et ei pea laste arvu CV-sse kirjutama ja pole kellegi asi töövestlusel mingeid isiklikke asju pinnida, aga ma mõtlen seda, et kui kaua nagu töötaja saab selliseid asju nö saladuses hoida? 😀 Või mis töö see ikkagi peaks olema, et see, et inimesel lapsed on, juba katseajal välja ei tule? Et noh, paljud kollektiivid on ju küllaltki väikesed ja kõik saavad algul tuttavaks ja pärast võib-olla lausa sõbraks. Teine asi on see, et kui sul on laps, siis vahel ongi vaja lapsega arstile minna või lastevanemate koosolekule või vaktsineerima või ükskõik mida tegema. Kas siis saadakse töö ja varjatakse oma lapsi 4 kuud järjest? 😀
Good point, katseajal tuleb see asi ikka väga suure tõenäosusega välja. Samas, kui tööandja on kulutanud erinevaid ressursse töötaja otsimisele, sobivamate kandidaatidega vestlemisele, lõpuks ühe neist välja valinud ja töö talle andnud, siis kui selgubki laste olemasolu, on ilmselt pigem vähe neid töötandjaid, kes väga suure hurraaga tervet otsingut algusest peale alustaksid? Pigem selles punktis võib-olla loodetakse juba joppamisele, et neist lastest suuri ebameeldivusi ei tuleks. Ma arvan. Või loodan…
Mina, kes ma jälle seda kadalippu läbinud pole (kuigi töövestlusel ei puudutatud seda poole sõnagagi) tahaks lihtsalt öelda et… tegelikult on see ju elu. Elu on see, et väga paljudel inimestel on lapsed ja lastele peab vahepeal ka tööajast aega tegema. Iga tööandja puutub sellega ju kokku, ei saa olla nii, et koondame kõik lastega emad (!?) kusagile kokku ja olgu seal omaette. Et noh – eestlased võiksid olla kuidagi valmimad laste olemasoluga arvestama, kui nad seda juba ei ole. Ideaalmaailmas siis 🙂 Aga nagu jälle eilsel palgalõhediskussioonil välja kostus – laske meestel end meestena tunda, rohkem teenida ja üleüldse, mis te üldse sinna tööle trügite, parem hoolitsege enda eest jne 😀
Selle viimase mõtte valguses käitun ma igati eeskujulikult – lasen Renel raha teenida ja olen kodus supikulbikeerutaja. Aga isegi kui mingi aeg on tore elada töökohustusteta, siis harjumuse jõud va sindrinahk hakkab mingi aeg ikkagi kuklasse koputama, pluss üks hetk tekib sellest kodus puhkamisest ka piisavalt suur rutiin, et see ei tundu enam nii imeline kui võib-olla esimesel aastal. Tahaks end kuidagi rakendada ja tahaks ise ka raha teenida jne. Aga nagu näha, siis selleks hetkeks kui endal uuesti tahtmine peale tuleb, pole kellelgi sind enam vaja 😀
Tegelen juba pikemalt töö otsimisega, peale 3-aastast lapsepuhkust. Ühel konkursil olin lõpuks kahe viimase kandidaadi hulgas ja nagu ma aru sain, siis erinevate testide ja tööproovide tulemused olid lausa paremad kui vastaskandidaadil. Ent kuna ma ei suutnud tööandjale anda garantiid, et lähema kahe aasta jooksul lapsepuhkusele jääda ei kavatse, siis valiti ikkagi vastaskandidaat, meesterahvas…
Mõnus. Gives me so much hope! 😀
Sulle suurt edu otsingutel!