Mis päev…
Täna on Kauri sünnipäev. Saabus kauaoodatud number viis. Vähemalt jõuludest saadik, kui mitte kauem, on ta umbes iga nädal küsinud, millal ta viimaks ometi viieseks saab. Veerand tundi jõudis täna ärkvel olla, kinke avada ja kooki süüa, kui juba mokaotsast “oota aga millal ma siis kuus saan?” poetas. Enne lasteaeda minekut mainis veel, et täna mängib kindlasti suuremate laste mänge 😀
Kuulsin eile sellisest tüngakõne äpist nagu Jokesphone. Valisin tünga, sisestasin Rene numbri, misjärel tegi äpp talle salvestatud kõne. Sealse jutu vahele oli parasjagu pikad lüngad sisse jäetud, et tünga saaja vastu ka saaks rääkida. Vahepeal rammis see tädike seal salvestuses küll tuimalt Rene juttu sisse, sest noh – salvestus ikkagi -, ent too ei saanud mitte midagi aru, mõtles et lihtsalt mingi ekstra ülbe tädi 😀 Kui see kõne lõppes, helistas ta kohe mulle, ise jumala “WTF mis just juhtus” leilis ja rääkis ülima hämminguga, kuidas keegi naaber meid kanepi suitsetamises süüdistab. Olevat öelnud, et pangu me ukse alla rätik või võtku midagi muud ette, enne kui terve majarahvas pilves on. See konkreetne teema oli selles mõttes ideaalne, et meil on tegelikult ka üks naaber, kes iga päev kanepit suitsetab, nii et sellest on meil siin juttu olnud päris mitu korda 😀 Mina veel utsitasin teda takka, et aga äkki too naabrineiu ei tea, kes päriselt kanepit teeb ja oi-oi ai-ai kole lugu 😀 Väga tõetruult kukkus kogemata välja ühesõnaga, väga naljakas 😀 Rene ise sai alles siis aru, et tegu oli tüngaga, kui talle selle kõne salvestuse saatsin.
Tänase päeva natuke vähem toreda poole eest hoolitses Lili. Jõudsin hambaarsti juurest tagasi, Rene naases tööle ning sel ajal, kui Kauri toas õhupalle riputasin, kakas Lili pool elutuba täis. Ise oli põlvini pa**ne ja segaduses. Issssssandkuijube on selliseid olukordi klaarida, tahaks välja kolida 😀
Kunagi kui Jane kirjutas, et ta laps kusagile vaiba alla vms junni lasi ning ise täiesti muuseas minema jalutas, sai ta sellise loo eest päris mõnusalt kriitikat. Laps kasvatamata ja üleüldse et mis sealaut teil seal toimub. Minu meelest üle võlli reaktsioonid, aga korra mõtlesin ise ka, et hmm…huvitav miks peaks laps oma häda põrandale tegema, kui ta oskab potil käia. Täna siis nägin, et piisab tõesti viiest minutist (ilmselt vähemastki), et sündida võiks kergemat sorti horror. Aga mis muud kui lasin lapse survekaga üle ja elu läheb edasi. Olgu öeldud, et Lilil on potindus täitsa käpas muidu, aga just täna on ta mingit pulli teinud, suvalistesse kohtadesse loike poetanud jne. Peab valvel olema.
Hambaarstist nii palju, et eile õhtul, kui mulle meenus, et täna breketid pannakse, guugeldasin kiiresti, milliseid toite ma enam süüa ei saa. Pitsaääred, krõpsud, karamell ja üleüldse igasugused kleepuvad asjad. Niisiis tellisin kiirelt pitsa, et krõbeda pitsaäärega mõneks ajaks pühalikult hüvasti jätta. Pealekaks Snickers ja süda rahul. Praegu on selline tunne, et väga ei julge midagi süüa. Ei tea päris täpselt, kuidas see käib nende trellidega. Joon vist vett, kuni midagi välja mõtlen.
Ma ei tea, mis loogika see mul oli, et rääkimine kuidagi ebamugavaks muutub. Breketid on ikkagi hammaste välisküljel. Aga harjumatu on küll ja hambad muutuvad järjest tundlikumaks as we speak. Nii et kokkuvõttes vist ei saagi peale joomise tegelikult täna suurt midagi teha, sest keelega katsudes on ülemine hambakaar ikka v ä g a tundlik juba. Pole kindel, kui hulluks see olukord läheb, aga arsti sõnul kuni nädal tundlikkust ja valu on normaalne. Apua…
Hahahaa, vanad head kakajutud! Mulle lähevad peale küll 😀
Hambaarsti jutt on ka teemasse. Sain täna enda raviplaani kätte ja kui ma nägin, mis valu ja piina (ka rahakotipiina) mulle sealt ennustatakse, siis tahtsin küll kabinetist kandade välkudes minekut teha. Paganama hambad noh…
Mulle lähevad ka kakajutud peale, aga ainult siis, kui mul endal neis lugudes koristaja osa täita pole 😀
Raviplaan on üks õudne asi tõesti. Hambaravi ise ka. Ma küll ei karda hambaarste, aga aastate kaupa selle pulliga tegeleda…võeh. Pagan tõesti, et need hambad nii olulised on 😀
Breketid. Huhuu! Hea, et 3 aastat tagasi neist lahti sain. Paneku õudus ja traadivahetuse jubedus… 😁😁😁
Hmm, huvitav, breketite panemine mu jaoks küll kuidagi väga ebameeldiv polnud. Traatidest ja vahetustest ja pingutamistest ei tea ma veel muidugi midagi. Täna oli neljas päev nendega ja ma isegi enam ei mõelnud nende peale väga palju, mingit valu enam pole, lihtsalt hambaid kõvasti kokku pannes on selline survetunne. Aga 100% kindlasti on minulgi kergendus, kui need ühel päeval ära võetakse, siin pole kahtlustki 🙂
Heehee! Ma sain ka seekord enda sünnipäevaks tüngakõne, kuidas minu korterist tulevat mingisugused ebatsensuursed hääled päeval ja öösel. Aga kuna meil ei ole sellist asja nagu korteriühistu ja üldse suht sketchy oli see jutt, siis sain suht kohe aru, et tegemist lindistusega. Ja isegi tabasin ära, kes selle mulle saatis 😀 Aga no korra alguses tekitas küll segaduse, et kas keegi helistab valele numbrile või mis.
Aga veelkord palju-palju õnne kõigile sünnipäevalastele! Vähem pa**a ja rohkem õnne nii kaudses, kui ka otseses mõttes (kuigi samas… kui lind õlale kakab, siis toob õnne ju?) 😀
Selle ebatsensuursete häälte tüngakõne tegi Rene ühele töökaaslasele, aga see vist pigem ei läinud õnneks. Aga et Rene ise nii orki langes, on küll ainult tore, sest lõbus ju 😀
Aitäh õnnesoovide eest! Jään siis eesolevalt aastalt lootma vähe pa**a ja rohkelt linnupa**a 😀 Olgu olla!
Njah… Olen minagi raudsuu olnud. Õnneks võeti need täpselt enne 12. klassi lõpuaktust suust ära. Kartsin ka, et enam iial ei saa süüa. Ilmselge liialdus 😊 Kuigi selliseid tugevaid toite võiks jah vältida. Kõige jubedam oli mu arust see pingutamine. Peale seda tundus rääkiminegi keskaja piinamisviisina. Praegu, kui seda kipsvormi vaatan (jep, mul on see alles) siis, thank god et lasin ennast pehmeks rääkida. Tol ajal (kõlan nagu ehtne pensionär) olid breketid nii popid, et järjekorrad olid moepärast täis. Ohvreid nõudis, aga ülemine rida on nüüd sirge. Alumine kahjuks natust mööda 😖 Mul oli suukaar nii kitsas, et kihvad ei mahtunud rivvi ja väljusid kõrgelt igemest (meenub kohe Koit Toome oma kihvadega). Ja siis kummaltki poolt tõmmati hammas ära, polnud sinna tahapoole neid nii palju vaja ja brexidega tõmmati rivi sirgeks. (Judistan õlgu paljast mõttest)
Tänapäeval enam kipsvormi ei tehtagi, vaid tehakse hoopis 3D pildistamine. Aga kuna esimest korda läksin ortodondi juurde 2012. aastal, siis olen ka kipsjäljendi valmistamise “rõõmust” osa saanud 😀 Oli alles ebamugav tegevus.
Seda, kas või kui väga endale praeguse teekonna ettevõtmise eest tulevikus tänulik olen, saan hetkel ainult oletada. Breketid on tervest sellest asjast ainult pool. Teine pool on pooleteise aasta pärast toimuv operatsioon, millele mõeldes kõik tarkusehammaste väljatõmbamised ja traatide pingutamised tunduvad võrdlemisi nohu. Aga ma ju ei tea. Loodan, et saan ka, samamoodi nagu sina, kunagi tagasi mõelda, et oli igati õige ettevõtmine. Umbes 2020 sügisel oskan ilmselt seda juba öelda 😀 Tundub nagu terve igavik.