Nüüd on lõpuks natuke aega, et rase olla ja puhata

/ 16. juuni 2016/ 6 kommentaari

Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane kolmandik niimoodi kokku langesid, et on mahti Kaurile veel ekstra tähelepanu pöörata, enne kui sügis koos uue pereliikmega saabub. Ühtlasi saame kõik natuke korra hinge tõmmata.

Ma ei tea, kui palju Kaur päriselt aru saab, et mu kõhu sees üks tita pesitseb. Mil määral üks kohe-kolmene sellist asja üldse mõistma peaks? Olgu kuidas on – ta on enda südameasjaks võtnud mu kõhtu iga natukese aja tagant kallistamas ja musitamas käia. Tavaliselt lisab sinna juurde: “Nüüd on tita rõõmus!” või “Kui tita on ära kasvanud, siis saan ta enda kätte sülle võtta.”

Augustis läheb Kaur lasteaeda. Iga kord, kui lasteaiast mööda sõidame, teab ta kohe ära märkida, et see on tema lasteaed ja et seal saab lastega mängida ja joosta ja rääkida ja lastele pai teha. Ja et lüüa ei tohi. Teooria osa on niisiis selge 😀 Ükspäev ütles veel, et “Kui mina lähen lastejaeda (ütleb jah selle joti sinna vahele), siis emme läheb kooli. Lastejaed ei ole emmedele.” Säh siis.

Lasteaia teemal veel nii palju, et esiteks on mul väga hea meel, et see asub meie kõrvaltänavas, ehk siis jala minna paar minutit. Teiseks on hea, et tegu on kolmest lasteaiast, kuhu Kauri järjekorda panin, kõige väiksemaga – seal on ainult neli rühma. Järgmine variant oleks olnud 12 rühmaga lasteaed teises kõrvaltänavas. Igatahes suvitame oma suvekese ära ja siis läheme põnevusega uudistama, mis Kaur sellest asjast päriselt arvab. Et kas on praktikas ka sama tore, nagu ta siin juba paar kuud aknast välja kaugusesse vaadates heietanud on 😀 Ma muidugi väga loodan, et nii ongi.

Kauri kõige lemmikum raamat on hetkel “Sööbik ja Pisik”, mida ta nüüdseks juba nii palju kordi kuulnud on, et mõnikord täiesti suvalisel hetkel mitu-mitu lõiku peast ette kannab. Reaalselt võin kõrval raamatust näpuga järge ajada ja tuleb praktiliselt sõna-sõnalt (sh eriti püüdlik intonatsioon, nii nagu ta meid Renega lugemas on kuulnud 😀 ). Või siis näiteks eile õhtul, kui mul kulus kõva kolm hetke, et aru saada, et ta tegelikult vist ikka ei oska WC-nurgas ööbimist karta:

Sellest raamatust on täiesti reaalne kasu ka tekkinud – tasub Kaurile vaid öelda, et Sööbik ja Pisik tuleb suust ära merre ajada, kui ta on isegi kõige kangekaelsema meeleolu korral nõus hambaid pesema. Ega ta tegelikult hammaste pesu vastu mingit märkimisväärset jonni pole kunagi ajanud, aga päevad pole teadupärast vennad.

Mähkmendusega oleme jõudnud sinnamaale, et juba üsna pikka aega on Kaur päeval mähkmevaba olnud, ent ööseks, puhtalt iseenda mugavusest, olen talle ikka mähkme jalga pannud. Tänaseks on seegi minevik. Ta hakkas nimelt ise mingi hetk öösiti üles ärkama ja potile küsima, isegi kui mähe jalas oli. No ja seda ei tee ta mitte iga öö, vaid ainult siis, kui enne magamaminekut rohkem joonud on. Hommikul kappab ka esimese asjana potile, peale mida tuleb minu kõrvale peesitama ning elust-olust lobisema, just nii muretult nagu üks tühi põis seda võimaldab 😀 Ma ei ole tegelikult kindel, kas see on nüüd koht piinlikuse tundmiseks, et vot alles siia, kus Kaur on 2a 9k vana, saame tõmmata joone ja öelda, et ta on täiesti mähkmevaba. Aga olgu kuidas on, vähemalt on see kõik hullult stressivabalt ja ilma pingsa koolitamiseta läinud. It’s worth something.

Ilm on praegu täpselt selline nagu mulle suure sooja vahele meeldib – hall ja vihmane. Kaur magab veel loodetavasti umbes tund aega ja selle aja kavatsen ma täita raamatu lugemisega. Polnud enam eriti meeleski, KUI hea on lugeda midagi muud kui õpikuid!