Raamatud ja trussikud ja peet

/ 1. oktoober 2015/ 4 kommentaari

Viimaks ometi on kätte jõudnud aeg, kui ma saan kõik oma kunagised lemmikud lasteraamatud uuesti läbi lugeda. Muidugi oleksin ma võinud seda millal iganes teha, ent ootasin just nimelt aega, mis ongi nüüd kätte jõudnud – Kaur tahab unejuttu kuulata! Ta ei jäta ühegi uneaja eel seda mainimata ja ei mingit voodi veerel kauplemist enam, et ta põhku poeks – piisab vaid, kui ütlen, et toon muinasjuturaamatu, kui tema juba teki alla pikali viskunud ja kikkis kõrvadega end kuulama on sättinud.

Praegu on meil käsil J. Saar “Mäng”, mida esimest korda lugedes mõtlesin, et mispagana hullus see nüüd ometi on!? Ilmselt sellepärast, et mu täiskasvanu-aju on harjunud, et asjad on loogilised, mida aga ei (laste)raamatud ega laste mõistus üleüldse ei eelda. Niisiis täiesti teadlikult üritan oma ratsionaalsuse filtri unejutu ajaks kõrvale jätta. Nüüd kui ma lihtsalt loen, ilma kõike pidevalt mõistuspäraselt seletada üritades, on see tegelikult lasteraamat nagu lasteraamat ikka – mänguline ja krutskeid täis ning annab fantaasiale ruumi hingata.

Järgmisena tahaksin lugeda “Bullerby lapsi”, mis on vist kõige hubasem (ei leidnud täpsemat sõna) lasteraamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen, AGA mul on vaja just nimelt vanaaegset köidet, et tekiks see õige nostalgia tunne. Pole paremat asja, kui uue raamatu lõhn, ent nii palju kui ma ükspäev raamatupoes paari juturaamatu kaante vahele kiikasin, siis need läikivad paberid pole ikka päris see… Vähemasti mitte selliste “vanade heade” asjade puhul.

Kuigi suur raamatuhuviline ja muidu ka ilge asjapulk, ei ole näiteks pissipotil Kauri elus siiamaani eriti olulist kohta. Ta võib seal istuda kasvõi pool tundi jutti, aga oma pissi läheb teeb ikkagi vähemalt kaks sammu potist eemale. Ükspäev kõndis potilt otse kööki ja pissis prügikastikappi. No halleluuja. Nii et ärge arvake midagi, et ainult Malluka laps huligaaniks määratud on – meie muidu justkui viks väikemees ilmutab ka mingeid vandaali-sugemeid ning on ilmselt vaid aja küsimus, kui ta ühes Mariga ühistranspordis räuskama hakkab. Või kuidas see oligi.

Aluspükse on Kauril terve sahtlitäis, aga neist ei taha ta midagi teada, jookseb (või sõidab autoga) mul eest ära ja karjub: “Tussikud ei meendi! Emme paneb ise tussikud janga!” …sest Renel oli muidugi hädasti vaja talle see “trussikute” sõna selgeks õpetada 😀 Nagu maailmas ilusaid sõnu vähe oleks. Igatahes keeldub Kaur kategooriliselt aluspükse kandmast ning puhkeb täiesti meeleheitlikult nutma, kui ma julgen kasvõi vihjata, et paneks need äkki jalga.

Üritasin isegi Kauri viimase aja lemmiku – Pikne McQueeni – aluspükstega ta südame ümbert natuke jääd sulatada, aga ei midagi. Kanna ise kui tahad.

Muide, ma olen rasedusest alates üsna sellist meelt olnud, et mina küll mingeid autode ja lennukite ja traktoritega riideid Kaurile ostma ei hakka. Tüdrukutel on ju mega palju ilusaid riideid, mis pole paksult nukke ja ponisid täis trükitud, aga poisteriideid, mis on LIHTSALT mingi mustriga – palju õnne, kui leiad mõne sellise. Ehk et poisteriided on valdavalt koledamad kui tüdrukute omad, aga et ma vähemalt üritan normaalseid asju osta, kuni vähegi saan.

Lisaks mõtlesin enne isikliku kahese omamist, et ei tea, mis vajadus on inimestel oma lastele hullult mingeid “kaubamärke” kokku osta. Nüüd ma mõistan küll – Kaur oli paar korda pool-möödaminnes telekast Autode multikat näinud, kui ta enam muud ei teinud, kui “Pikne Mäkkuiiiin” korrutas. Väga vähesest piisab. Nüüd on tal kõik autod mänguasjakastis kas Piksed või Matud. Aga ega see pole siis mingi esmakordne nähtus – see on lihtsalt üks paljudest faasidest. Alles olid ajad, kui ta Selveris isegi Maša ja karu plaastrid kuskilt välja zoom-is ning neid siis meeleheitlikult endale himustama hakkas. Vaata kui kaval tegelikult – oled mingi nurgatagune plaastritootja, topid päevast päeva kurva näoga plaastreid karpi, kuni üks hetk taipad omale multikategelased plaastripakile trükkida ja no siis ei jõua enam printerile nii palju kuuma anda, kui nõudlust on. Ja siis lased juba ühe soojaga kõik trussikud ja käpikud ja asjad printeri vahelt läbi ja voilaa – äri õitseb. Lapsed on ikka kerge saak… Ega tegelt ei tea, kui hirmus raske saak me, täiskasvanudki, oleme 😀
Võin ainult oletada, et ei need plaastrid ega aluspüksid ei jää meie majas sugugi mitte viimasteks omataolisteks ostudeks.

Ja täiesti lambi-avastus: Kaurile ko-hu-ta-valt maitseb PEET! Kuna ma ise peeti väga ei söö, siis seda meie kodus tavaliselt ei leidu ka…vähemasti varem ei leidunud. Nüüd, kes tahab Kaurile meeltmööda olla, aga ühtki Pikne McQueeni plaastrit ega trussikut parasjagu võtta pole – haara aga poest paar peeti ja meie kodu uksed ongi imeväel sulle valla 😀 See laps iiveldab demonstratiivselt, kui talle kasvõi kaugusest porgandit näidata, samas paneb tuimalt mitu keedupeeti järjest kinni, kui keegi ainult keeta ja koorida viitsib.