Sügisearmastus

/ 19. september 2018/ 8 kommentaari

Ma ei tea, millest see tuleb, et mulle sügis nii väga meeldib. Isegi suvel, kui päikeseliste ilmade vahele satub mõni vihmane päev, tunnen end kohe eriti hästi. Mis ei tähenda, et suvi või soojus  mulle kuidagi vastumeelne oleksid – kaugel sellest -, aga midagi seletamatult mõnusat on minu jaoks ka hallides päevades ja just selles praeguses ajas.

Pealegi, suveilmadega on aegade algusest saadik üks pidev stress, kas pole? Selles praktiliselt ei ole võimalik mitte pettuda. Kui on tavaline Eesti suvi, podisevad kõik oma talvejopede karvakraede vahelt mornilt, kuidas jõuludel ja jaanipäeval mingit vahet pole. Ent kui universum meid neljaks järjestikkuseks kuuks troopilise kliimaga õnnistab, käib kaeblemine kuuma üle mingil täiesti teisel levelil. Konditsioneeri omanikud kehitavad selle jutu peale muidugi õlgu, aga teil polegi nagunii sõnaõigust, sest teie ei tea tõelistest kannatustest mitte midagi.

Sügise osas ei ole kellelgi eriti mingeid ootusi, nii et päikeseline sügisilm = mõnus võimalus rabas kooserdada ja vihmane sügisilm = ideaalne aeg tubaseid toiminguid teha. Seda viimast kusjuures süütundeta. Sest süütunne on suvel üks põhiline märksõna. Meil on siin suve nii vähe, et päikesetõusust päikeseloojanguni on enam-vähem igasugune vabatahtlik toas viibimine väga taunitav. Ja üldiselt ongi väljas mõnus. Näiteks päevitamine – ma päevitun võrdlemisi kiiresti ja vanasti võisin tundide kaupa rannas lamada, kuigi sain väga kiiresti piisavalt piparkoogiks, et edasi küpsemise vajadus puudus.

Kummalisel kombel on minu kuumataluvus peale rasedusi kategooriliselt muutunud. Ka saunas ei saa ma endistviisi kaua istuda, sest süda läheb pahaks. See on ilmselt ka üks põhjus, miks ma ideaalsetest suveilmadest enam päris nii vaimustuses pole nagu vanasti. Huvitav, kas sellel on mõni teaduslik seletus ka, et peale lapse saamist organism mingit vampiirihormooni hakkab tootma…? Et parema meelega loeks toas raamatut või istuks lihtsalt kuskil varjus. Veider. Aga teinekord tahaks lihtsalt mitte tunda seda survet, et ilusa ilmaga peab midagi ETTE VÕTMA, et igast päevast PEAB 400-protsendise maksimumi välja pigistama. Sügisel selline alateadlik pitsitus puudub, kõik on palju rohkem chill. Aga endagi aju ratsionaalsele poolele arusaamatud laused nagu “päev läbi oli ilus ilm ja siis õhtul pidi see päike ikka välja tulema…” on minu suust raudselt alles peale laste saamist kõlama hakanud 😀 Enamasti siiski naudin ilusaid ilmasid, ärge risti lööge.

Teiseks on suvel õues kõik need putukad, kes minust midagi tahavad. Nagu ma poleks sellele teemale siin juba küllalt ruumi andnud, aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin mesilasi või herilasi kunagi varem üldse niimoodi tähele pannud nagu paaril viimasel aastal. Putukad on eluaeg lihtsalt tüütud olnud, ei midagi enamat. Aga kui sa elad ühtäkki suhteliselt paanilises herilase-hirmus ning päevitades keegi su keha peal maandub, ilma et sa esimese hooga teaksid, kas see on mõni kärbes oma “käsi kreemitamas” või parm või HERILANE, siis oledki kogu päevitamise aja max pinges. Kümme minutid suudad end mõistuse häälega paigal olema sundida, kuni justkui paisu tagant vallanduva “ma-ei-saa-enam-me-peame-ära-minema” hooga teki kokku lapid ja pere autosse kupatad.

Sel suvel käisid Rene ja Kaur lõpuks ilma minu ja Lilita rannas, sest ma lihtsalt ei tahtnud teiste rannaskäike oma pabistamise ja paanitsemisega rohkem rikkuda. “Õnneks” langes randaminek tavaliselt kokku Lili uneajaga, nii et mul oli justkui mõjuv põhjus, mille taha pugeda ja koju jääda. Igatahes võite aimata, et nüüd, kui kõik putukad on naasnud kuhuiganes urgu, kust nad kevadel välja pugesid, tunnen ma hiigelsuurt kergendust.

Veel üks hea asi sügise juures on hubasus. Vahet pole, kas toas on ahjus küpseva koogi või pliidil podiseva moosi või kapil põleva küünla lõhn – suvel pole kaneeli ega ühegi teise õdusa lõhnaga suurt midagi pistmist. Öösiti, kui kõik teised juba magavad, on moosi või tomatikastme keetmine hetkel mu absoluutne lemmiktegevus. Täiega meditatiivne vaikne omaette nokitsemine. Keegi ei ripu mu küljes ega pasunda kusagil jala ääres. Kuigi mul pole isegi mitte kõige õrnemat aimu, mismoodi meie menüüsse nii palju tomati- ja õunapõhiseid toite smuugeldada, et keegi nende üle veel rõõmu ka tunneks? “Head asja ei saa kunagi liiga palju olla” ei vasta vähemalt praeguses kontekstis absoluutselt tõele.

Mina ise võiksin näiteks bologneset silmagi pilgutamata kaks nädalat jutti süüa, eriti kodutomatitest valmistatud bologneset. Paraku teised siin mu vaimustust päris samal määral vist ei jaga. Õunamoosiga saab arvatavasti sama lugu olema, et kusagil peale kolmandat purki hakkavad pererahva silmad antipaatselt pöörlema ja suunurkadest hakkab mingit rahulolematut kähinat erituma. Ühesõnaga tuleb seda ilmselt poemoosiga vaheldumisi süüa. Mis ei tundu üldse õiglane, et miski nii maitsev neutraalseid või koguni päris nigelaid reaktsioone pälvib, lihtsalt sellepärast, et “õnnetul kombel” parasjagu väga saagirohke sügis on. Kellelegi teisele oma moose pakkuda tundub ka praktiliselt kohatu, arvestades, et kõigil teistel samasugune õunauputus on 😀 Aga isegi kogu selle ülekülluse kiuste ei kavatse ma hoidiste keetmist veel lõpetada. Algaja entusiasm, pole kahtlustki.

Ja ma ei tea, kas pimedad hommikud on minu jaoks totaalselt mõnusad ainult sellepärast, et ma juba kuus aastat hommikuti ärkama pole kohustatud? Eriti mõnus tundub külmade varahommikute karge õhk, taaskord – nii harva kui ma sellega päriselt kokku puutun 😀 Kaua magamine on ainult napilt mõnusam kui juba hommikul küünalde põletamine, sest hämaratel hommikutel pole ühtki põhjust mitte küünlaid põletada. Kõike eelnevat kokku võttes – täiega mõnus aeg on praegu.

8 kommentaari

  1. Sada protsenti nõus kõigega! Samastun täiega. Ainult et ma pole seostanud kuumataluvuse langust rasedusega, vaid lihtsalt vanusega.

    1. Ma olin oma esimesel rasedusjärgsel suvel 24-aastane, nii et vanuse kaela enda puhul seda kohe üldse ei tahaks ajada. Aga samas mine sa tea. Ja ikka väga tahaks elus veel korralikult sauna ning päevitamist nautida, nii et ehk on mul mingi mööduv nähtus. Pretty please, armas universum.

  2. Me just täna töökaaslasega rääkisime sügisest. Kui enamikule meeldib suvi, soojus ja päike, siis meile sügis. Sellega kaasneb kuidagi selline rahulikkus. Inimesed rahunevad maha. On kohe aru saada, et keegi ei kiirusta enam. Ok, ma saan aru, et kevadel kõik tärkab ja sügis toob nagu surma jne, aga ma nii ei mõtle. See hommikune kargus ja sügise lõhn, värvid, hommikune päike ja loojang õhtul – no super lihtsalt. Need harvad päikeselised päevad. Lihtsalt mõnus 😀

    Ei saa mainimata jätta ka seda, et küünla põletamise aeg algas. Kes ikka suvel seda teeb? Ikka sügisel ja talvel. Lisaks siis igasugused põlevad pallikesed ja tulekesed 😊 Ja otseloomulikult kaminatuli.

    1. Vot just see üleüldine maha rahunemine meeldib mulle ka. Suvi on kõik tore ja värki, aga kogu aeg käib mingi ilge ringi tõmblemine, mis mulle mõjub pikas plaanis väsitavalt. Mitte füüsiliselt vms, ma ei ole 80 😀 Aga ma ei naudi mingit siblimist ja püüdlikku “suvest viimase võtmist”, kui selles ühtki muud momenti polegi. Keeruline seletada. Ühesõnaga tegelt sa nagunii saad juba aru, mida ma mõtlen, nagu su kommentaarist järeldan. Tore, et ma ainus omataoline pole 🙂

      Esimesed küünlad on meie kodus juba põletatud, mega mõnus. Muid (jõululisemaid) tulekesi veel kapist välja ei otsi, aga kaugel seegi aeg enam on 🙂

      1. Mul on aastaringi köögiriiulil need haldjapallid. Vist nimetati neid nii. Mingid põlevad pallid igatahes. Suvel ei põlenud, aga nüüd vahel panen juba. Veel ostsin suure klaasist vaasi ja seal on sinine LED-traat krussis sees. See põleb ka vahel 😊 Muud tuled ja viled ootavad õiget kuud.

        1. Mul on ka mingid mitte-nii-jõulutuled, mille ma ilmselgelt ammu enne detsembrit välja võtan 😀 Aga praegu veel ohjeldan end ja piirdun küünaldega 😀

  3. Sa kirjutasid sügisest nii ilusti, et mulle hakkas ka peaaegu sügis meeldima. Aga ainult peaaegu! 😀 Sügis tähendab lihtsalt seda, et talv ja külmad ilmad on peaaegu käes ja ma tahaksin seda troopilist suve pikemaks ja pikemaks venitada. Mäletan, et mõned aastad tagasi tegin mingit testkliendi tööd ja siis sai reisibüroodes käidud ja hinnapakkumist küsitud ning nn unelmate reisi kokku pandud. Et isegi kui reisile ei läinud, sai päris hea emotsionaalse laengu sealt ja unistuse, et igal pool pole külm. Aga jah, sügisel on omad head küljed. Lihtsalt suvel on neid rohkemgi.

    1. Oo ma olen ka seda testkliendi tööd teinud. Mingi mõne reaalse testimise tegin, sest see tasu oli ikka naeruväärne.
      Ja eks mina ka ikka armastan suve, nii vähe kui meil seda on 🙂 Sügis on lihtsalt…nii mõnus. Täna üle mitme aasta bussiga poodi minnes oli muidugi selline tunne, et käigu kuradile terve see meie kliima 😀 Nii et sügis on paljuski ideaalne just läbi akna toast õue vaadatuna 😀 🙂

Jäta kommentaar