Suhkruvaba nädala algus
Kui “Teeme koos 2018” grupis välja hõigati, et üks seekordne väljakutse on nädal aega ilma lisatud suhkruta elus püsida, siis võtsin ka lõpuks jalad kõhu alt välja ning astusin ligi. Seni olen seal ainult passiivne pealtvaataja olnud.
Esimene suhkruvaba päev oli tõesti natuke kõhe, kuna tundus, et igale poole on suhkrut topitud. Kui isegi ühepajatoidule hapukoort peale ei tohi panna, sest poole liigutuse pealt hüppad oma hapukoorepakiga söögilauast eemale, et koostist lugeda ja pakendil ongi kirjas, et hapukuradikoor sisaldab mingi 2% suhkrut, siis mida sa õnnetu hing sellise elukesega peale hakkad? Natukese aja pärast jagasin õnneks ära, et keegi hapukoort magustanud siiski pole, vaid tegu on laktoosiga. Phew!
Osad inimesed on eelmainitud grupis selle suhkruvaba nädala pärast ikka päris leilis. Umbes et “mida ma söön, kui isegi singi sisse magustajat on lisatud??” Kemplevad seal, et tegelikult võiks ikka mingi väike kogus suhkrut olla lubatud, sest ilma on päris ebainimlik. Kuidas sa oled singita, onju. Ma jälgin neid diskussioone kerge muigega. Inimesed liituvad vabatahtlikult mingi väljakutsega, eesmärgiga iseend ja oma harjumusi muuta, aga seda kõike kuidagi nii, et ei peaks eriti midagi muutma. Sest SINK! 😀 Ma nägin just jube head tsitaati, mis võtab kokku sellise suhtumise mõttetuse:
Nothing changes if nothing changes.
Eks mul endal on ka läbi aegade olnud raskusi selle mõistmisega, et järjepidevalt mingit kindlat moodi toitudes ja liiga vähe liigutades ei hakka mu kehaga ühtäkki teistsuguseid asju juhtuma. Nii kõva see mõttejõud ka pole. Hakkan seega lihtsalt kuskilt millegagi pihta ja hullemaks vast ikka ei lähe. Aga sealjuures ma ei kaeble ega kiunu, justkui teeksin kellelegi teisele mingit eriti vastumeelset teenet.
Kohe eile, väljakutse alguses, tegin läbi ühe veerandtunnise koduse harjutuste kava. Vaatasin sellele enne alustamist peale ja mõtlesin, et tea kas on pointi, päris lihtsakene selline, et kas ma olen mingi lasteaialaps või? Aga let me tell you, et päris ta oligi lihtne. Lebasin veel enne esimese seeria lõppu nurgas nagu vana põrandapesukalts ja palusin lapsi, et nad minuga paar minutit kontakti ei otsiks, isegi mitte silmsidet. Õhtul käisin tunnisel kõndimise- ja jooksuringil ning täna hommikul ärkasin preemiaks tundega, et mul on jalgade asemel kaks vinnutatud põdravorsti.
Täna ma vist söögi osas midagi eriti ragistama ei pea, sest eilset ühepajatoitu on veel piisavalt järel. Mulle meeldib teha süüa nii, et ühest õhtusöögist jagub ka järgmiseks lõunaks/õhtuks. Seda eelkõige põhjusel, et ma ei viitsi iga päev mitu korda vaaritada. Siinkohal puhas õnn, et paljud toidud on järgmisel päeval veel paremad kui värskelt valminuna ja et ühepajatoit on just üks neist toitudest.
Hommikuks sõin täna munaputru värske salatiga ja riisigalette juustuga. Ma arvan, et homme lõunaks teen riisinuudleid köögiviljade ja kanaga – värviline, toitev ja kerge. Olukord on hetkel väga muretu ühesõnaga. Minu meelest ei ole üldse raske leida toiduaineid, kus puudub lisatud suhkur, nüüd kui see esimene laktoosi-ehmatus möödas on 😀 Näiteks köögiviljad ju kõik puha sellised, et võta millist tahad ja kombineeri millega tahad. Muidugi, kel magusahammas kiheleb, sellel on vähe teised lood. Mina pole peale pühi praktiliselt üldse maiustanud ja sellepärast ei oska magusatest asjadest puudust ka tunda.
Mis peidetud suhkrusse puutub, siis ega me mingeid kireva koostisega maitsestatud jogurteid ja kohupiimasid, poolfabrikaate, kastmeid, saia jms asju ei tarbi ka muul ajal kuigi palju või üldse mitte. Vaatasin külmkapi sisu kriitilise pilguga üle ning ainult kaks asja – majonees ja vaarikamoos – on mulle sel nädalal keelatud. Hetkel ei näe ma niisiis ühtki põhjust, miks selle väljakutsega mitte edukalt lõpuni minna. Järgmine kord tulen siia kas äsjaöeldud sõnu sööma või väljakutses nõutud suhkruvaba magustoidu retsepti jagama.
Jagan su arvamust, et tegelikult ei ole suhkru vältimine raketiteadus. Aga selle peamiseks eelduseks on see, et teed toidu algosadest ise. Liha ja köögiviljad on ju suhkruta, lisatud suhkruta singi leiab lihaletist ka. Ja magusaks saab ju maitsestamata jogurtile või kohupiimale marju/puuvilju lisada. Aga eks ta ole paras šokk küll kui pakendite etikette lugema hakkad ning leiad peidetud suhkruid nii mõneski ootamatus produktis.
Novot, see eelis mul praegu tõesti on, et ma olen nagunii harjunud asju nullist tegema suht palju. Ja suhkruvaba nädala magustoidu ülesande osas, kui sa nüüd magusat mainid. olen päris elevil. Mitte et seda süüa, vaid tahaks väga, et õnnestuks miski selline, milles suhkru puudumist tundagi poleks. Kui vähemalt lapse ära petab, loen ülesande õnnestunuks 😀
Issand, kas see sink mis sisaldab suhkrut, seda üldse singiks saab nimetada? 😀
Novot tuleb nii välja 😀 Pigem on vist vaja kuidagi muudmoodi nimetada seda haruldast laadi sinki, kus POLE suhkrut. Et absull iga soolase asja koostisesse tuleb ka täie kriitilisusega suhtuda, mis puudutab suhkrut – see on asi, mille peale ma poleks üldse tulnud. Ilmselgelt liiga sinisilmne 😀
Ma alles kogun hoogu oma suhkrukirjutamise postitusega (alles loen materjale). Aga tõsi ta on, et suhkrut leidub pea kõikjal – küsimus muidugi selles, et kas tegu on looduslikult leiduva või lisatud suhkruga. Muidugi tasub mõlemaga piiri pidada, aga lisatud suhkur on tihti pigem siiski natukene halvem. Lisaks muidugi see, et kui keskmine inimene peaks päevas piirduma 6 lusika suhkruga (ehk ca 20 grammiga) siis suhkrugramme kokku lugedes saab aru, kui kuradima palju ühe päeva jooksul keskmine inimene võib suhkrut sisse süüa… või siis see, et on palju-palju neid, kes söövad “tervislikult” (nagu minagi, nagu välja tuli) aga suhkrugrammide kogus on hirmuäratavalt kõrge.
Oo, ma ootan nüüd põnevusega su suhkru-teemalist postitust!
Tead ma pean tunnistama, et see 20 g suhkrut ei ütle mulle mitte midagi. Võtan homme kaalu välja ja teen asja visuaalselt selgeks. Samas – palju sellest tolku on, sest lõpuni kõike suhkrut vist välistada ma ei saa ega kavatse – puuvilju ikka söön, piimatooteid ikka tarbin jne. Aga praegu selle eksperimendi käigus ma olen tõesti ainult lisatud suhkruid jälginud. Nii põnev oleks oma “tervislik” menüü mõne toitumisteadlase kätte anda ja siis tagasisidet saada. Kuigi väga palju nendeks jutumärkideks põhjust polegi, sest hetkel ei ole menüüle tõesti mitte midagi ette heita. Välja arvatud ehk söögikordade vähesus 😀 Ma ei VIITSI nii tihti süüa kui nad kõik ütlevad, et õige on 😀
Lisatud valge suhkru vaba nädal on ju kõigest. Laktoos on loomulikult tulev värk ja võib, puuvilju ka võib. Ajul mingil määral suhkrut on ikkagi vaja, et funktsioneerida. Tänapäeval sisaldab kõik toit midagi, mis mingil määral on kahjulik, aga kogused on need, mis loevad. Mõistlikkuse piires võimalikult vähe töödeldud toitu ja võib rahulikult toitumisteadlased kanaviile molekulideks eraldama jätta 😛
Seal konkreetselt on jah ainult valge suhkru vaba nädal. Noh, esialgu olid muud lisatud suhkrud ka keelatud. Ma enda jaoks lihtsalt mõtlen, et hommikukohvi sisse lusikatäis mett (mis ka esialgsete reeglite kohaselt oli lubatud) on sel nädalal ainus magustaja, mida ise kuskile lisan. Aga selles on sul väga õigus, et kõik oleneb kogusest. Ja et kõik sisaldab midagi, mis on kahjulik. Kasvõi näiteks köögiviljad, mille puhul ei ole eksitaval kombel kusagil kirjas, millega neid pritsitud ja väetatud on. Ühesõnaga mingil määral tuleb tänapäeval lihtsalt halbade valikute seast vähemhalvad teha 😀
Ma küll selles grupis ei osale, kuid suhkruvabu kuid olen teinud ise endale juba mõni aasta. Ka praegu algas suhkruvaba kuu. Kuna ma olen selline, kellele väga maitsevad kommid/koogid jmt, ja ma ei suuda piirduda väikese kogusega, siis kahjuks nii ongi, et pean tihti piiri tõmbama (kõik või mitte midagi). Minu suhkruvabad kuud on samuti põhimõttel, et ei söö lisatud suhkruga asju ehk siis kõik nö looduslikke suhkruid sisaldavad asjad on lubatud (puuviljad, rosinad, piimatooted). Kõige raskem on esimene nädal, peale seda läheb kergemaks. Ja tavaliselt kui kuu läbi on, siis esimestel päevadel ei kipugi magusat sööma, kuigi ju võiks. Nt tavalised rõngikud tundusid ikka väga magusad peale seda kuu aega.
Kehakujus tekivad ka muudatused – kõhupekk ja sangad kaovad ära. Muidugi oleks sel ajal hea ka ennast liigutada, sest olen tähele pannud, et minul peale trenni kaob magusaisu ära.
Poodides kahjuks, jah, kõik eelvalmistatud lihad sisaldavad suhkrut, vahel ikka vaatan ja loodan, et on turule tulnud toode mõni uus toode, kuhu pole pandud, aga kahjuks pole siiani veel leidnud. Peabki ise tegema. Mõni aeg tagasi lugesin tavalise heeringa koostist paki pealt – ka sinna oli lisatud igasuguseid maitsetugevdajaid jmt. Väga kurb ja vihale ajav. Ma ootan seda aega, kui ühiskonna survel tootjad lõpetavad suhkru lisamise ära. Mille jaoks on vaja lisada vorsti/singi sisse suhkrut? Pole normaalne ju. Lugesin ka ükspäev poes kassikonservide sisaldust ja üllatus-üllatus, ka sinna oli lisatud juurde suhkruid. Vererõhk kohe tõuseb siiani selle peale. Ime ka, et need kodused kassid paksuks lähevad. Sorry, pikk jutt…
Mina üritasin ka millalgi täiesti omal käel suhkruvabalt võtta, aga kui õigesti mäletan, siis põrusin üsna kiiresti. Sellel ettevõtmisel oli kaks viga – esiteks ma tegin seda üksinda ja teiseks tegin ma seda ilma lõpp-tähtajata. Praegu on ikkagi kambavaim ning teiseks asjal on kindel algus ja lõpp. Niimoodi on lihtne eesmärgile keskenduda ja end igast pisikesest isukesest mitte häirida lasta 🙂 Aga sina oled küll maru tubli ja hea enesedistsipliiniga, et täiesti iseseisvalt end sellisteks asjadeks utsitada suudad! Siin on, millest eeskuju võtta.
Mul kusjuures vastupidi – peale trenni tahaks just mingi šokolaadibatooni naha vahele tõmmata. Aga joon hoopis vett ja elu läheb edasi. Sangadest ja kõhupekist vabanemine on the dream 😀
Vot HEERINGAS on kohe singi järel asi number kaks, mille pakendilt mina suhkrut otsima poleks osanud minna. Elusees. Eks ma selle ratsionaalse ajupoolega saan aru, et need, kes oma asju müüdud tahavad saada, peavad kõik tarbijale natuke sõltuvusttekitavaks muutma ja mis on selleks parem vahend kui suhkur. Aga jabur tõesti, kuhumaani sellega minnakse… Õnneks Eestis ei ole veel kõige hullemad lood ja kes ikka tahab, see saab üsna okeilt ilma lisatud suhkrut tarbimata toituda 🙂
Ma pole nüüd päris proff, aga kas laktoos mitte piimasuhkur pole? Et alati kõik suhkrud ei ole lisatud suhkrud. Mumeelest LCHF inimesed panevad hapukoort kahe suupoolega…
http://www.piimaliit.ee/kasulik-hapukoor/
Peaks vist ikka mittelisatud suhkur olema see.
Jõudsin õnneks ka sellele järeldusele, et laktoos on piimas täitsa iseenesest olemas, keegi seda sinna lisanud ei ole. Tegu on tõepoolest piimasuhkruga. Sinu antud lingilt leidsin samuti kinnitust, et hapukoore eest ma ära jooksma ei pea 😀
Kui pealkiri pakil on “soolaheeringas” siis tõesti ei oota, et seal ka suhkur on. Oleks mingis marinaadis, siis veel. Oma suurt koogiisu ma talitsen üldiselt sellega, et loen koogi koostisosad läbi ja tavaliselt on seal pikk nimekiri ainetest, mida ma isegi välja ei suuda lugeda ja siis kaob mul igasugune huvi kookide vastu ära. Muidugi on ka paremaid kooke, aga need õnneks kallid, et ei raatsi väga osta ja kodus ise ei küpseta, sest mul mees on väga tervislik ja keeldub igasuguseid kooke (magusat üldse) söömast, kui siis 2 ampsu.
Tegelt mulle meeldiks kui ma suudaksin ennast talitseda nii, et vahel söön 1-2 kommi, aga mitte ei lõpeta siis kui kauss tühi, seega on mul veel pikk maa minna. Selle (teie) ürituse mõte on kindlasti ka üldise teadlikkuse tõstmine, et siis teha juba teadlikumaid valikuid kui et elada arvamuses, et mina küll üldse suhkruid ei tarbi, sest magusat ei söö. Edu kõigile, kes selles asjas osalevad 🙂
Ma olen kuskilt lugenud sellist mõtet, et kui mingi toiduasi sisaldab aineid, mida sul köögis kapis ei leidu või mida sa isegi välja ei oska lugeda, siis järelikult sa ei peaks seda sööma. Kui nüüd suhkrust natuke edasi mõelda. Aeg-ajalt kui poes mõni eriti patune asi (maiustus) silma jääb ja ilanäärmed tööle paneb, siis vaatan pakendi tahaküljele ning kõiki neid hääldamatuid sõnu nähes tahtmine seda asja omale suhu pista veidi taandub.
Ma olen ka päris kindel, et üks eesmärk on lisaks omal nahal mingite uute harjumuste läbiproovimisele ka silmi avada. Meil kõigil on ju enamasti mingid kindlad toidud, mida me oleme harjunud kodus tegema, mingid kindlad asjad, mida sööme. Niimoodi vahepeal mingeid (ebavajalikke) aineid piirates tuleb paratamatult veidi mugavustsoonist välja astuda ja uusi variante leida. Põnev ühesõnaga. Aitäh edusoovide eest! 🙂
Põnev teema. Meie oleme mehega elanud lisatud suhkrute vabalt kohe kaks aastat. Põhjuseks sai pärmseene vähendamine organismis, muidu ei oleks kindlasti sellist muutust ette võtnud. Olen vist kõikide toitude pakendid juba ära uurida jõudnud selle kahe aastaga. Tean juba, mida ei saa osta ja mida saab. Hetkel on müügis üks sink “5 päeva peekoni” nime all , mis ei sisalda suhkrut. Kalatoodete sees on ka alati suhkur. Õnneks tuleb tervislikke tooteid juurde ja juba on olemas ka leib milles pole ei suhkrut ega pärmi. Samas neid tooteid on ikka väga vähe, kuhu pole suhkrut või muid magusaineid lisatud.
Selle ainulaadse leiva tõin ka mina eile esimest korda koju. Heeringas oli mulle suur üllatus, aga muus osas me toitusime mulle endalegi üllatuseks juba enne praegust väljakutset nähtavasti päris puhtalt, sest tõesti mingeid eriti märgatavaid muudatusi pole mina oma toitumises pidanud tegema. Nädalavahetusel vein jääb vahele, aga samas R-P õhtul on nagunii vaja tapeetimisega tegeleda, ehk et sellest ei saa kindlasti mingi suur ja piinarikas üleelamine 😀
Muide, mul aitas pärmseene vastu hästi see, kui hommikuti klaasi soodavett jõin. Vist oli veerant tl soodat ja 250 ml vett. Vajab veidi harjumist (nagu koristusvahendit jooks, mis osalt ongi ju nii), aga mõjus hästi.
Proovin ka siis soodavett vahelduseks. Me oleme muidu hommikuid õunaäädikaveega alustanud.
Ma jõin ka mingi aeg õunaäädikavett hommikuti, aga soodavesi meeldib rohkem natuke. Kuigi selle maitsega harjumine võttis ka aega.
Kas jutt käib Pärnu leivast? rohelise-oranžiga pakend.
Pärnu rukkileib on ka suhkruvaba jah, aga mina pidasin silmas Lõuna Pagarite rukkitäistera leiba 🙂
Pingback: Suhkur – Kuidas kasvatada inimest?
Oi mulle meeldib see suhkruvabadus. Umbes kaks aastat tagasi loobusin nisust ja suhkrust hard-core. Aga siis leidsin oma kallima ja millegipärast libisesime mõlemad oma tervislikest eluviisidest chillima ellusuhtumise suunas, mistõttu koosolemise juurde käib nüüd pidev “nüüd oleme täiega tublid” vaheldumine “tavai, käime toome pizza, jeeee!”
Uhh need sõltuvused. Ma olen oma elu jooksul kõiksugu asju maha jätnud. Suitsetamist, joomist, laiskust jne, aga ükski polnud minu jaoks nii hull kui suhkrust esmakordselt loobumine. Tookord oli tunne nagu naha all elaks tuhandeid kolle, kes kraabivad mu sisemusest väljapoole oma küünistega ja karjuvad non-stop: “Anna suhkruuuut!!!” Ma siis küpsetasin miskeid küpsiseid, ilma suhkru ja nisuta ja püüdsin ära petta neid tegelasi ja nii nädalakese pärast vaibus ka see kõige hullem. Sealt alates on see teema ikka tohutult südames ning nüüd 9-kuuse poisi emana püüan välja mõelda, kuidas küll teda võimalikult kaua vati sees hoida. Eks ma ikka tean, et ühel päeval nad kohtuvad, Suhkur ja Tema. Ja Suhkur võlub ta oma kavalate võtetega kindlasti ära, aga senikaua hoian teda naiivselt maailma eest peidus ning kujutlen, et see aeg ei saabu veel nii pea.
Aa ja tahtsin nippe jagada. Avastasin, et näiteks porgandikooki annab teha patuvabalt ja ta tuleb no ikka üüberhea, mahlane ja magus ja maitsekas. Ja null pattu. Ehk siis ise tegin seda nii, et otsisin netist mingi porgandikoogi retsepti, asendasin nisujahu maheda toortatrajahauga ja suhkru paari paki kuivatatud datlitega (enne kasutamist leotasin neid jupp aega, siis enamik vett ära ja saumiksriga püreeks). Ja kuna porgandikooki magustavad veel porgandid ja apelsin, siis lõpptulemus on imeline. Igatahes ma niiiii fännan suhkruvabaduse teemat, mis sest et kogu aeg ei ela ideaalide kohaselt. Aga iga teadlik valik on juba parem kui mitte midagi. Igatahes lahe värk 🙂
Eks see umbes ameerika mäed on vist, et vahepeal on toitumine joonel, siht selge, motivatsioon laes ja järgmisel hetkel juba tabad ära, kuidas mõistus iseendale vastu hakkab töötama. Ja lõpuks, peale hästi argumenteeritud debatti iseendaga, veenad end ikkagi ümber: “selle (x asja) isu ei lähe mul nagunii enne üle kui olen saanud seda süüa – no ma siis söön, vahet ei ole, ülejäänud aja olen jumala korralik ju” vms. Pidev võitlus iseendaga. Ja pidev püüdlus iseennast petta – tahad olla sale ja tervislik, aga saboteerid kogu aeg enda ettevõtmist mingite “ah see ei lähe arvesse” pattudega. Inimese aju on ikka üks isevärki asjandus 😀
Lapsed on hea motivaator halbadest harjumustest loobumiseks. Ma ei ole joomist spetsiaalselt kunagi eraldi maha jätnud – koos positiivse rasedustestiga on see iseenesest juhtunud. Sama suitsetamisega, kuigi ma kahe lapse vahepeal juba jõudsin uuesti suitsetama hakata. Nüüd on noorem laps nii vana, et rinnapiimast enam ei toitu ja saaksin vabalt vanade harjumuste juurde naasta, aga õnneks enam ei isuta. Ainult üksikutel kordadel kui alkoholi olen tarbinud ja kuskil väljas oleme käinud vms. Aga tõesti käputäis selliseid juhuseid.
Mis lastele suhkru tutvustamist puudutab, siis olen sinuga igati päri – mida kaugemale see esmakohtumine lükata, seda lihtsam on elu. Mu neljane sõi absoluutselt kõiki toite laitmatult täpselt kuni selle hetkeni, mil talle “häid” asju hakkasin andma. Tahaks, et väiksemaga nihkuks see aeg veelgi kaugemale, aga kardan, et nii ei lähe. Aga nagu sa ütlesid, siis oluline on selle teema teadvustamine ja kasvõi tibusammudel oma harjumuste ja toidulaua muutmine. Ja porgandikoogi retseptini jõudsin kusjuures minagi selle suhkruvaba nädala jooksul, lihtsalt küpsetamiseni ei jõudnud 😀 Tapeedipanek tuli vahele. Aga üks hetk ma kindlasti proovin ära selle, nii et aitäh asendusnippide eest! 🙂