Kuidas nüüd mitte üleolev näida… Ses mõttes, et ma olin ju nende häältega arvestanud, mida ma blogiauhindade tulemuste tabelis näen. Täpsemalt, ma olin arvestanud kõigi nende SEITSME häälega, mis selle tulemuse lõpus on. Ülejäänud 150 on puhas müstika, sest, käsi südamel, ma julgesin loota maksimaalselt kahekohalist tulemust. No heitke korra pilk ülalolevale tabelile ja mõistatage kaasa, kuidas üks täielik no name blogi saab kõige konkurentsitihedamas (st 55 osalejaga) kategoorias
Tag Archives: EBA
Alustuseks olgu öeldud, et terve eilse päeva veetsin ma konkreetselt kriipiva dilemma käes – minna või mitte. Umbes tund või paar enne blogiauhindade ürituse algust jõudis mulle pärale trotslik teadmine, et just nüüd, kui ma selleks enam absoluutselt valmistuda ei jõua, ma tegelikult vist ikkagi tahaksin sinna minna, mis on maksimaalselt tüüpiline minu puhul 😀 Hästi kohutav on nii pikaldane olla. Samal ajal sõitsime linnast välja, mis
Rene hakkab just nüüd kohe oma magistritööd kaitsma ja ma vabse ei kujuta ette, miks minul selle mõtte peale süda ärevusest pahaks läheb? 😀 Teiseks, astun sisse Facebooki ja näen järgmist: Homme? Ei ole reaalne. Alles oli hääletuse lõpuni kuu aega… Kas mina sinna homme lähen? Suurima tõenäosusega ei. Miks? Esiteks sellepärast, et hoolimata pea kümneaastasest blogimisest olen ma hetkel selgelt alles selles faasis, et mul on natuke veider
Iroonilisel kombel on just nimelt peale reklaami-teemalist postitust (SIIN) mulle järjest mõned päris lahedad pakkumised tulnud, millest ma eelmainitud postituse tuules keeldunud olen. Ma pole veel absoluutselt välja mõelnud, mismoodi või millal võiks siin blogis kunagi reklaam ilmuma hakata. Aprilli eelviimasel päeval sain veel ühe toreda kirja ja teate – ma lihtsalt ei ole raatsinud sellele veel ära öelda, kuigi ma pole endiselt midagi selgeks mõelnud ja ses
Ma pole kunagi tundnud, et see siin oleks piisavalt blogi, et kusagil mingeid hääli noppida või kellegi lemmik olla. See on lihtsalt minu igikestev online plädisemine, nii et mis auhinnad, nalja teete või… 😀 Nii nagu iga harrastussportlane ei unista olümpiale pääsemisest, olen mina ka lihtsalt vaikselt nokitsenud siin, mõtlemata, et mis oh mis sellest kõik saada võiks! Umbes sellise tunde tõttu ei liikunud mu sees ükski närv,