Esimese hooga vaatasin (kummaliselt vähestelt) piltidelt ja laivist, et appi kui normaalselt tänavu kõik korraldatud on, asukoht eesotsas. Vaba Lava on üsna ideaalne kompromiss kohviku ja kontserdisaali vahel. Veel meeldis, et otse-eetris polnud nähtavat plähmimist ega mingit kes-kus-seisma-ja-mida-ütlema-peab vaibi. Aga siis hakkas ikka üht-teist muud ka silma ja kõrva… Esiteks,
Tag Archives: EBA
Pealkiri on õrn liialdus, aga tõesti ainult õrn. Sest igas kategoorias on alles veel KEEGI, lihtsalt neid, kelle osalus üritusele tõsiseltvõetavust ja suurust annaks, tänavu praktiliselt enam pole. Tuntumatest blogijatest osalevad kiire ülevaate põhjal ainult Merje ja Eveliis. Siia kõrvale nimekiri neist suurtest blogijatest, kes EI osale: Mallukas, Henry, Meie Käopesa, Britt,
Kuidas nüüd mitte üleolev näida… Ses mõttes, et ma olin ju nende häältega arvestanud, mida ma blogiauhindade tulemuste tabelis näen. Täpsemalt, ma olin arvestanud kõigi nende SEITSME häälega, mis selle tulemuse lõpus on. Ülejäänud 150 on puhas müstika, sest, käsi südamel, ma julgesin loota maksimaalselt kahekohalist tulemust. No heitke korra pilk
Alustuseks olgu öeldud, et terve eilse päeva veetsin ma konkreetselt kriipiva dilemma käes – minna või mitte. Umbes tund või paar enne blogiauhindade ürituse algust jõudis mulle pärale trotslik teadmine, et just nüüd, kui ma selleks enam absoluutselt valmistuda ei jõua, ma tegelikult vist ikkagi tahaksin sinna minna, mis on
Rene hakkab just nüüd kohe oma magistritööd kaitsma ja ma vabse ei kujuta ette, miks minul selle mõtte peale süda ärevusest pahaks läheb? 😀 Teiseks, astun sisse Facebooki ja näen järgmist: Homme? Ei ole reaalne. Alles oli hääletuse lõpuni kuu aega… Kas mina sinna homme lähen? Suurima tõenäosusega ei. Miks? Esiteks
Iroonilisel kombel on just nimelt peale reklaami-teemalist postitust (SIIN) mulle järjest mõned päris lahedad pakkumised tulnud, millest ma eelmainitud postituse tuules keeldunud olen. Ma pole veel absoluutselt välja mõelnud, mismoodi või millal võiks siin blogis kunagi reklaam ilmuma hakata. Aprilli eelviimasel päeval sain veel ühe toreda kirja ja teate – ma
Ma pole kunagi tundnud, et see siin oleks piisavalt blogi, et kusagil mingeid hääli noppida või kellegi lemmik olla. See on lihtsalt minu igikestev online plädisemine, nii et mis auhinnad, nalja teete või… 😀 Nii nagu iga harrastussportlane ei unista olümpiale pääsemisest, olen mina ka lihtsalt vaikselt nokitsenud siin, mõtlemata,