Käod paugutavad jälle. Vaatame siis, kas annan blogija mõõdu välja… 1. Max keskharidus. Ma kusjuures ei teagi selle kohta midagi kosta, et mis blogijate keskmine haridustase võiks olla. Ju ta ikka kõrgharidus pigem on ma pakun? Ausalt öeldes ega ei teagi rohkem kui nende kohta, kes oma kooliskäimisest blogis pikemalt juttu on teinud ja selle põhjal ma ütleksin küll, et põhjust muretsemiseks ei ole. Justkui tegu oleks
Tag Archives: kõik teised teavad
Väga raske on olla inimene, kes paneb asju tähele, mõtleb kaasa, süveneb, pidevalt analüüsib enda ja teiste öeldut, REAGEERIB. Täielik nuhtlus iseendale. Keeruline on olla selline inimene internetis, laskuda diskussiooni võõraste inimestega, kellede puhul sa lõpuks enam isegi aru ei saa, kumb teist see tühi ämber on, mis valjusti koliseb. Aga kogu aeg vait olla ja minna lasta on ka raske. Viimastel päevadel on mul tekkinud mõned
“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri? Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest ainult makarone ketšupiga anda ja need lapsed tõenäoliselt ei sure maha. Ta võib neile desserdiks iga päev vitsa
Üks asi, mida ma ise ja veel rohkem teised inimesed mulle aeg-ajalt ette heidavad, on minu pidev muretsemine mingite asjade üle. Et mitte öelda pabistamine või koguni paanitsemine, aga jääme praegu teadlikult selle “muretsemise” juurde, kuna ma olen ometi tundlik rase ega vaja enda ümber kriitika-maigulisi omadussõnu 😀 Rasedusega seonduva osas olin ma Kauri oodates praeguseks staadiumiks juba paar-kolm korda kindlasti Pelgulinna valve-ämmaka juures käinud. Iga uue valu
See põhjus on see, et mul on lakkamatu hirm. Ei, ma ei räägi praegu sellest hiiglaslikust vastutustundest, mis sünnib koos lapsega, et “just mina pean hoolitsema, et temaga mitte kunagi mitte midagi halba ei juhtuks”, vaid hoopis hirmust, mis on seotud Kauri toitumisega… Ma ei tea, kui hea mõte on seda siin jagada, sest kõik tuttavad, kes varem isegi midagi tähele ei pruukinud panna, teevad seda nüüd
Inimestele on millegipärast igasugu lünkade täitmine nii sisse kodeeritud, et “ma ei oska sellest inimesest MITTE MIDAGI arvata” tuleb üle huulte ainult tõesti ekstreemselt hallide hiirte kohta. Aga kes vähegi millegi hea või halvaga silma on paistnud, kord juba midagi kentsakat teinud või öelnud, selle portsjonile lisatakse kohe oletuste ja suvaliste järelduste näol omalt poolt juurde. Minul, kui ma nüüd järele mõtlen, on küll paari inimese kohta
Mai lõpus panin siia ühe postituse erinevate küsimustega, saamaks veidikenegi aimu, kes on need inimesed, kes mu blogi loevad. Üks küsimustest oli, et “Miks sa seda blogi loed?”. Olin sinna erinevaid vastuse-variante pannud ning arvamusi tuligi seinast seina. Omast rumalusest lisasin ka sellise vastusevariandi nagu “Ei oska öelda, oled endalegi märkamatult lugemas käinud, aga midagi erilist siin nagu polegi tegelikult,” millele tuli samuti omajagu hääli. See hämmastas
Minu jaoks on kirjutamine ei midagi muud kui väljund. Kuna mul väga palju (khm, tegelikult eriti üldse) hobisid pole, siis tunnen rõõmu, et vähemalt see üks asi kuidagi pidama on jäänud ja et vähemalt selleks ükskõik mille kõrvalt ikka aega leian. Miks? Sest see on ka ilmselt pingete maandamise ja välja elamise koht. Mõni käib tai chi-d vehkimas, mina kirjutan. Aga see ei tähenda, et see siin
Täiesti kindlasti olen ma, kui mitte kusagil beebigrupis või -foorumis, siis mõne sõbrannaga lastekasvatus-tarkusi arutades ennastunustavalt pead vangutanud, et meie majas küll telekast mitte kunagi lapsehoidja ei saa. Siia-sinna veel mõni hukkamõistev fraas nende kohutavate emade suunas, kes sel arulagedusel ja lohakusel juhtuda on lasknud – kuradi logardid ja päevavargad. Ilmselgelt jäid taolised vestlused aega, mil veel oma rasedakõhtu patsutasin ning peas idealistlikke tulevikuootusi ritta panin. Igal juhul realiseerusid
Aastal 2008, kui gümnaasiumi lõpusirgel olin, ei peljanud ma vist ühtki eksamit sama palju, kui kõiki neid küsimusi tuleviku ja plaanide ja edasise visiooni kohta. Mul polnud mingit plaani, ent kuna mind ümbritsevatel inimestel oli igasugu ootuseid, ei tahtnud ma nende lootusi juba eos põrmustada, niisiis podisesin alati mingi ähmase vastuse, mis jättis muuhulgas ka ruumi mõelda, et ehk tõesti ma midagi paljulubavat ette võtan. Tol sügisel
Lapse kasvatamise juures ei ole minu meelest tegelikult kõige raskem osa välja mõelda, et mis mulle endale õige ja normaalne tundub, vaid mõttetult palju on vaja hoopis mingite kõrvaliste arvamustega mitte liiga lahku minna. Kasvõi lähisugulaste omadega. Meie Renega õnneks ühestki väga äärmuslikust põhimõttest Kauri kasvatamisel ei juhindu, nii et meie puhul saab kõik minna halvimal juhul KESKPÄRASELT nihu 😀 Väga kõva ragistamist kellegiga pole ka ilmselt
Selles suhtes veidi aegunud teema, et ma ei toida enam üsna ammu Kauri rinnaga, ent kuna ma pole veel sellest siin rääkinud (millele üks tore lugeja ka tähelepanu pööras), siis võtan korra hetke ja panen paar asja kirja. Kõige esimene asi, mida ma rinnaga toitmise kohta (täiesti ausalt ja ilmselt ainult oma peas) mõtlesin oli see, et imetamine on üks ahistav ja imelik tegevus. Olin viimaseid kuid
Kaur on viimasel ajal hakanud ise üksinda magama jääma. Pikka aega käis tema magamapanek nii, et istusin ta toas, kuni ta peale mõningast lollitamist ja trikitamist uinuda suvatses. Kui ta ärkveloleku ajal toast väljuda üritasin, järgnes sellele nutt – mõnikord kiiremini vaibuv, teinekord täitsa hüsteeriline. Miks ma nö tüüpilist unekooli ei poolda, ehk seda, et mu laps end igal õhtul magama nutab, kuni ta aru saab, et
Ühel päeval olen ma sunnitud selle blogi uuesti parooli alla panema ehk ma ei vaja võõrast kriitikat
Peale seda, kui ma umbes aasta aega tagasi oma blogi paroolivabaks tegin, ei tunne ma end siin enam üldse nii vabalt kui vanasti. Kõik ideed ja mõtted, mida tahaks kirja panna, hakkavad mingi hetk tunduma sellised, et raudselt on kusagil keegi, kes tahaks eriti sitasti öelda mulle nende eest. Üleüldse ei suuda ma hoomata näiteks, et mis sorti julgust võiksid tunda nö staar-blogijad? Nad saavad i-g-a jumala
Üks suur ja tülikas teema (vähemalt esmakordselt) emaks saamise juures on kogu see soovituste ja nõuannete laviin, millega noor ema üle valatakse. Ma usun, et üldjuhul inimesed tõesti soovivad oma kogemusi ja tarkusi hea asja nimel jagada. Küll aga (news flash!) pole neil enamasti ühtki põhjust eeldada, et nende info parem on kui see, mida ma juba oman. Näiteks inimene, kellel on pool aastat vanem laps kui mul