“Varesele valu, harakale haigus…” “Ei ole hullu midagi.” “Näe, võta üks komm ja valu lähebki juba üle.” “Pulmadeks saab terveks!” jne jne jne. Kui mitu korda ükskõik kes meist oma elu jooksul sedasorti lauseid kuulnud on? Gaziljon, eks. Vähemalt. Sattusin mõnda aega tagasi kusagil internetisügavustes arutelu otsa, mis päädis sellega, et ostsin endale ühe RAAMATU. Juba ammu enne nutu-teemale sügavamalt mõtlemist kriipis mu kõrva (ja kraaksatan siiani vahele
Tag Archives: lapse kasvatamine
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei olnud nukker Kärdlast sadama poole teele asuda. Mitte midagi ei pea olema halvasti, et selline kerge koduigatsus
Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid. Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal
Seda on oi-kui-palju räägitud, et pole mõtet oma last võrrelda teiste, näiteks beebigrupist pärit, lastega. Et kõigi areng ongi erinev ning siis need, kelle beebid aeglasemalt arenevad, tunnevad end alalõpmata sandisti. Tõsi – Lili beebigrupis on beebisid, kes juba käimiskatseid teevad ja see võiks mind muretsema panna küll, sest tema on kõndimisest minu meelest veel väga kaugel. Aga et seal grupis on ka lapsi, kes on täitsa
Esimese rasedusega võrreldes olid mu suured hirmud hoopis teistsugused kui Liliani oodates. Okei, olid mõned tüüpilised – kas laps on ikka terve, kas me tuleme selle suure elumuutusega toime, huvitav mitme aasta pärast uuesti magada saab jms – aga oli ka rida täitsa uusi mõtteid. Näiteks Kauri oodates ei mõelnud ma kordagi, et kas SELLISESSE maailma on mõistlik üldse lapsi sünnitada? Ma ei jõudnud tollal vist kordagi oletustega
“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri? Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest ainult makarone ketšupiga anda ja need lapsed tõenäoliselt ei sure maha. Ta võib neile desserdiks iga päev vitsa
Ma olen erinevatesse beebigruppidesse kuulunud Kauri sünnist saadik ja mitte kunagi pole ma üheski grupis arutatud asju siin lahanud. Kuni tänaseni. Sest on üks teema, mis ikka ja jälle neis samades gruppides, teiste emade hulgas, üles kerkib ning mille suhtes mulle vastikustunde saatel tunduma hakkab, et see ongi paljudes peredes nagu mingi…norm või? Ma ei saa väita, et pole olemas värsket ema, kellel üldse aeg-ajalt juhe kokku
Selle postituse siin saaks täiesti vabalt ühe lausega valmis kirjutada: ma sõnusin kõik ära! Täpsemalt, viimases postituses kirjutasin, et Lili ja Kaur magavad ilusti sünkroonis lõunaund ja paar vaikset tundi lõuna ajal on mulle seega garanteeritud bla bla bla – the hell it is. Ma mäletan Kauri beebiajast seda, et ta oli väga hea magaja. Mingi gaasilisem periood korra küll oli, aga see tähendas seda, et ta paar
Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane kolmandik niimoodi kokku langesid, et on mahti Kaurile veel ekstra tähelepanu pöörata, enne kui sügis koos uue
Raseduse rindel on vaikus. Sõna otseses mõttes – kõhuelaniku liigutusi ma veel ei tunne (kuigi paar korda on olnud selline so-so tunne) ning igasugused sümptomid on täielikult haihtunud (v.a talveuni, okei, aga see võib vabalt laiskus ka olla, kust mina tean). Paar päeva oli toonuseid päris palju, ent peale seda, kui need üks öö mind ärkvel hoidsid, olen leidnud tee No Spa juurde. Nüüd pole toonustest ka enam
See põhjus on see, et mul on lakkamatu hirm. Ei, ma ei räägi praegu sellest hiiglaslikust vastutustundest, mis sünnib koos lapsega, et “just mina pean hoolitsema, et temaga mitte kunagi mitte midagi halba ei juhtuks”, vaid hoopis hirmust, mis on seotud Kauri toitumisega… Ma ei tea, kui hea mõte on seda siin jagada, sest kõik tuttavad, kes varem isegi midagi tähele ei pruukinud panna, teevad seda nüüd
Sel aastal algasid jõulud tavapärasest veidi erinevalt – sõitsime Hiiumaale pühi pidama väikese Saaremaa põikega. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati jõulude puhul seal käisin. Muuseas olen avastanud, et kui mõnede asjadega veidi distantsi hoida, siis ei ilmugi kusagilt riburadapidi mingeid imelikke mälestusi, vaid Saaremaa saabki mu jaoks olla lihtsalt üks natuke ununenud, aga paljude tuttavate nüanssidega koht. Seekord oli ikka tõeliselt mõnus kõik! Mis kõige
Isadepäeva õhtul jäi Kaur täiesti ootamatult haigeks. Teist korda kahe aasta ja kolme kuu jooksul tõusis tal palavik, pea neljakümne kraadini. Ilmselt oleks üle neljakümnegi läinud, kui ma paratsetamooliga vahele poleks hüpanud. Tõtt-öelda oleme me väga õnnelikud, et Kauril siiani nii tugev tervis on olnud ja peale nende paari nohu ning palaviku pole mitte miski muu teda kordagi kimbutanud (ptui ptui ptui). Pole midagi kurvemat ja halvemat
Viimaks ometi on kätte jõudnud aeg, kui ma saan kõik oma kunagised lemmikud lasteraamatud uuesti läbi lugeda. Muidugi oleksin ma võinud seda millal iganes teha, ent ootasin just nimelt aega, mis ongi nüüd kätte jõudnud – Kaur tahab unejuttu kuulata! Ta ei jäta ühegi uneaja eel seda mainimata ja ei mingit voodi veerel kauplemist enam, et ta põhku poeks – piisab vaid, kui ütlen, et toon muinasjuturaamatu,
Ma ei väsi üldse seda kuulamast, väike Kaur oma armsa keeduporgandi häälega… 🙂 Kauril oli vahepeal raamatutega hull mõõn, teda üldse ei huvitanud need. Nüüd on raamatukapi uks (sõna otseses mõttes) iga hetk eest ära kukkumas, kuna ta seda päeva jooksul nii mitu korda kinni ja lahti kõmmutab. Meil on kodus üks hästi suur linnuraamat, nii umbes A3 mõõdus suurte värviliste piltidega, mitte mingi tita-pudi-papiraamat. Esimesed korrad,