Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Tag Archives: lasteaed
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei olnud nukker Kärdlast sadama poole teele asuda. Mitte midagi ei pea olema halvasti, et selline kerge koduigatsus
Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi ema/isa lahkumise suhtes. Ühesõnaga umbes selliseid ja muid taolisi asju olen ma kuulnud. Eelmisel nädalal käis Kaur
Kauri esimesel lasteaiapäeval istusin ma täiesti teovõimetult kodus ja praktiliselt lugesin sekundeid, millal talle järgi saan minna. Teisel päeval ehk eile oli olemine juba rahulikum ja täna ei vaadanud ma lasteaia kodulehelt enam kordagi, et “mis nad praegusel hetkel huvitav teevad”. Hea küll, osalt ka seetõttu, et kahe esimese lasteaia-päevaga on mul see päevakava natuke nagu pähe jäänud… Kasutasin oma tänast vaba hommikupoolikut, et veelkord kaltsukas õnne proovida.
Nüüd, kui meil lapse “lisavarustuse” jaoks kõik suuremad ostud tehtud on ning käes aeg erinevaid pisemaid asju hankida, olen ma võrreldes Kauri ootuse ajaga oma mõttekäigus mingit muutust täheldanud. No näiteks turvahälli ostsime eelmine kord kasutatuna, samas kui ühtki riideeset polnud ma nõus teiselt ringilt soetama: “Mina ei taha, et minu esimese lapse esimesed asjad oleksid kellegi teise vanad asjad. Isegi kui need võib-olla ei näe vanad
Nädala alguses sain oma e-mailile kirja, mida ma tegelikult enne järgmist nädalat üldse ei oodanud – teade Kauri lasteaiarühma vanemate infotunni kohta. Toimumisajaks oli märgitud 3. august, nii et võtsingi Kauri kaasa ja läksime koos sinna tema paljuräägitud ja palavalt oodatud lasteaeda. Meile uksele vastu tulnud kasvatajale oli Kauril ainult üks küsimus: “Kus on lasteaed?” Isegi tere jaoks polnud tal mahti, mis on ebatavaline lapse puhul, kes isegi
Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane kolmandik niimoodi kokku langesid, et on mahti Kaurile veel ekstra tähelepanu pöörata, enne kui sügis koos uue
Uusaastalubadus selle suhtes, et siia hullult palju rohkem kirjutama hakkan, on – nagu näete – suhteliselt vett vedama läinud. Aasta on lihtsalt ootamatult teistmoodi alanud, kui ma oodata oskasin. “Elu on see, mis juhtub siis, kui sul on muud plaanid” või kuidas see oligi. Ma tean, et umbes kolm aastat tagasi, kui see leht siin alles parooli all oli, oleksin ammu välja pahvatanud kõik need teemad, mis
Lapse kasvatamise juures ei ole minu meelest tegelikult kõige raskem osa välja mõelda, et mis mulle endale õige ja normaalne tundub, vaid mõttetult palju on vaja hoopis mingite kõrvaliste arvamustega mitte liiga lahku minna. Kasvõi lähisugulaste omadega. Meie Renega õnneks ühestki väga äärmuslikust põhimõttest Kauri kasvatamisel ei juhindu, nii et meie puhul saab kõik minna halvimal juhul KESKPÄRASELT nihu 😀 Väga kõva ragistamist kellegiga pole ka ilmselt