Kui “Teeme koos 2018” grupis välja hõigati, et üks seekordne väljakutse on nädal aega ilma lisatud suhkruta elus püsida, siis võtsin ka lõpuks jalad kõhu alt välja ning astusin ligi. Seni olen seal ainult passiivne pealtvaataja olnud. Esimene suhkruvaba päev oli tõesti natuke kõhe, kuna tundus, et igale poole on suhkrut topitud. Kui isegi ühepajatoidule hapukoort peale ei tohi panna, sest poole liigutuse pealt hüppad oma hapukoorepakiga
Tag Archives: söök
Ma otsustasin Rened täna veidi tüssata. Valmistasin nimelt ette taimse õhtusöögi ja mõttes oli väga rahulolevalt muheleda, kui ta mind maitsva toidu eest kiidab, sest mul oli plaanis see teha nii hea ja “tõetruu”, et tal pole mahti märgatagi, et see sisaldab täpselt null liha. See on see mees, kelle meelest köögiviljad ja salatilised ja muu taoline võib taldrikul olla, aga liha peab raudpolt olema. Muidu pole õige
Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid. Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal
Kaks aastat tagasi märtsis hoidsin ma kõik toidupoe tšekid alles, et saada ülevaade sellest, kui palju raha meil toidule kulub ning mida me täpselt sööme. See postitus asub SIIN. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui me teoreetiliselt oleme vanemad ja targemad, tegin (lootuses, et kõik maiustuste ja muu jama read on väga hõredad) sama asja uuesti. Aga kas tõesti tuleb välja, et asjad on laias laastus hoopis halvemaks läinud?
Iga suhe algab roosade prillide ja selle tundega, et never ever enam Temata elada ei suuda ja isegi paljas ettekujutus tulevikust, kus pole Teda, tekitab tunde, et peaks natuke diivanil keras kassima ja midagi ekstra kurba kuulama. Paraku mõned suhted, isegi mõned sellised, mis nii-nii lootustandvalt algavad, lõppevad ikkagi ära. Need lihtsalt polnud määratud kestma. See sama suhe täpselt samamoodi kellegi teisega võib olla suurepärane, aga mitte Temaga. Üks teist tõenäoliselt tundis
Dieedi kolmas staadium: “Kui ma seda salaja söön, kas see läheb üldse arvesse?” Esimene staadium oli loomulikult pimestav entusiasm. Teine oli habras tajumine, et 100% kavale üleminek on ikka üsna märkimisväärne elukorralduse muutus – kasulik küll, aga räigelt harjumatu. Ebamugav isegi. Üks õhtu tabasin end ümber Kauri päkapiku-varude hiilimas, käsi kokku hõõrumas ja peas rehkendusi tegemas, et ega kui ma Orgu äppi kirja ei pane teatud “osasid” asju, siis
See põhjus on see, et mul on lakkamatu hirm. Ei, ma ei räägi praegu sellest hiiglaslikust vastutustundest, mis sünnib koos lapsega, et “just mina pean hoolitsema, et temaga mitte kunagi mitte midagi halba ei juhtuks”, vaid hoopis hirmust, mis on seotud Kauri toitumisega… Ma ei tea, kui hea mõte on seda siin jagada, sest kõik tuttavad, kes varem isegi midagi tähele ei pruukinud panna, teevad seda nüüd
Ma ei tea, kuidas mujal peredes selle asjaga lood on, aga meie peres on üsna selgelt asjad nii, et Rene on good cop ja mina bad cop. Ehk et issiga on Kauril kõige rohkem mängu ja lusti ning mina olen sageli piduri rollis, kes mehi korrale kutsub, kui pöörded liiga üles kisuvad ning see, kes teeb ebapopulaarseid otsuseid, näiteks nagu “aeg magama minna” (enamasti Kaurile, mitte Renele
Kuna mul märtsis enam toidupoodi minna pole plaanis, võin vabalt juba kolm päeva enne kuu lõppu ka kokkuvõtte ära teha. Siin see on. Nimetus Kogus Hind kokku Selgitus Ananass 1,2 kg € 2.60 Apelsin 1 kg € 1.30 Avokaado 250 g € 1.00 Banaan 1,4 kg € 1.60 Ma pole banaanide suhtes mitte kunagi oma elus paranoilisem olnud kui märtsis,
[…] Lähiajal võtan ette läätsed ja valmistan neist midagi nii head, et Rene mind juba üsna varsti anub, et ma just seda toitu uuesti teeksin […] Ilmselt kui mul see läätsepakk kapis seisnud poleks juba novembrist alates, oleksin eelneval lubadusehakatisel suuremate süümepiinadeta unustuse hõlma lasknud vajuda. Aga et ta mulle end oma olemasoluga pidevalt meelde tuletas (ei võinud jumala eest taibata seda kuskile tahapoole, silma alt ära ka pista),
Ma pole selleks loodud! Mitte ükski inimene ei peaks sellisel brutaalsel moel piinlema! 😀 Teise päeva õhtul ehk täna, kui olin juba pea-aegu kaksteist tundi järjepanu magusa peale mõelnud, ütlesin Renele, kes parasjagu poes oli, et “too palun üks šokolaad ka”. Õigemini poetasin oma murust madalama hästi äbariku šokolaadikese poenimekirja lõppu, et see liigset tähelepanu ei pälviks. Jõudsin tõdemuseni, et isegi kui ma oleksin nädala ära punnitanud ilma
Ma olen viimasel ajal kogu aega hullult väsinud. Täna avastasin, et pea, mis mul umbes viis korda terve elu jooksul valutanud on, ehk siis praktiliselt mitte kunagi, valutab juba teist päeva järjest. Lisaks on mu näonahk totaalselt kohutavaks muutunud. Kuigi ma olen ilmselt üks neist inimestest, kellel puberteet näos mitte kunagi otsa ei lõppe, siis see mis praegu toimub, on isegi minu jaoks liig. Ja veel – juba
Beebi toitmine, eriti lisatoiduga alustamine, on ilmselt ainus jutuaine, mis vaktsineerimis-teemale konkurentsi pakub. Okei, “kodus sünnitada või mitte” ei jää ka kaugele maha, nagu viimastel päevadel näha on olnud. MILLAL on õige lapsele lisa andma hakata, MIDA, KUI PALJU? Absoluutne fakt on see, et mistahes vastuse annaksin ma selle kohta, mida ja millal Kaurile esimesena söötsin, teab keegi Maali kusagil foorumis kindla peale väita, et vot just
Ma ei usu, et on võimalik sõnadesse panna seda, kui sa lähed ultrahelisse teadmisega, et tõenäoliselt näed sa ekraanil väikest oakujulist põksuva südamega inimese-alget, aga tuleb välja, et kõik need ootused ületatakse tuhandekordselt, sest su sees pole mitte midagi vähemat kui üks tilluke inimene, kes väsimatult oma sentimeetriste käte ja jalgadega siputab. Sellest vaatepildist pole võimalik väsida! Me mõlemad Renega olime nagu puuga pähe saanud, sest veel