Täna olen ma väga rõõmus!
Põhjus on siin:
Sisseastumiseksami kirjaliku vooru tulemused
Ma olen oma koolimineku-plaanidest väga vähestele inimestele rääkinud, sest mulle ei meeldi “enne õhtut hõisata”, aga siin ma nüüd ikkagi olen, enne õhtut hõiskamas 😀 Nimelt sain e-maili, et laupäevase vastuvõtueksami tulemused on selgunud (nende katsete tõttu pidimegi reedel linna ära tulema). Ma isegi ei avanud seda kirja, vaid otsustasin otse SAIS-ist tulemusi vaadata.
Jumaluke…
Ma lootsin esialgu ainult seda, et vestlusele pääseksin, mis käibki ülaltoodud pingerea alusel, aga et paremuselt neljanda (!) tulemuse teen 168 kandidaadi hulgas…seda ma küll ei uskunud. Ma olen NII NII rõõmus! Homse vestluse tulemused võivad olukorda veel mõnevõrra muuta, aga nüüd ma juba julgen loota/karta, et saangi sinna päriselt sisse.
Aa ja fun fact – sisseastumiseksami algus oli kell 10.00 ning juba umbes kuus minutit hiljem helistasin juba Renele, et hakkan koju tulema 😀 Olin esimene, kes testi ära viis. Mingit pabinat ka polnud. Mõtlesin, et tuleb mis tuleb ja lisaks on mul veel plaan B ja plaan C ka, kuhu katsetele igal juhul minna kavatsen.
Nii aga nüüd, oeh, ühest küljest olen ma täiesti ekstaasis, obviously 😀 Samas teine osa minust soovib, et ma ikkagi ei pääseks 20 parima hulka. Sest kui Rene ka kooli sisse saab, mida ta kindlasti saab, siis on meil kaks kattuvat tunniplaani ja üks mutukas, kellele on üle nädala kolmeks päevaks hoidjat vaja… Aga meil pole mitte ühtegi sellist inimest, kes a) oleks mingisugusegi lapsehoidmise kogemusega ning ühtlasi b) usaldusväärne TUTTAV inimene. Paar sõbrannat mul on, kellele Kauri julgeksin jätta, ent neil on endil väikesed lapsed ja kumbki neist ei ela eramajas, mis teeks näiteks lastega õues käimise inimlikumaks. Või kas keegi omab head manuaali, kuidas kaks last ja kaks käru korraga teiselt korruselt alla vedada ja siis nende mõlemaga korraga linnapeal manööverdada? Ma pole küll kindel, kas mina saaksin hakkama sellega, kui peaksin näiteks kahe Kauri-vanusega parki või niisama tänavatele jalutama minema?
Ühesõnaga, mu rõõm on suuuuur! Aga seda varjutab üüratu teadmatus selle osas, mis edasi hakkab saama. Oeh…
Aga loodan ikkagi, et homme läheb kõik hästi ja äkki siis pooleteise kuu jooksul suudame lapsehoidja osas ka midagi välja mõelda. Sest ma tahaksin nii väga veel kooli minna! Kui ma selle kiremisega siin midagi totaalselt ära sõnun enda jaoks, siis see on täiesti viimane kord, kui ma oma rõõmu jagan 😀
Palju õnne! Mäletan seda SAIS-is punktide vaatamise rõõmu eredalt. Veel parem tunne oli ainult diplomi kattesaamine 😛 Minul kestis kool kolm päeva vaid esimesel semestril. Siis juba kaks päeva, kaks tundi päevas, siis juba üks päev üks tund… Magistris on neid aineid ikka vähe. Ja need harvad vaevalt kattuvad. Nii et ainult alguseks hoidjat vaja, september kuni november ja korra detsembris vms – kokku päris vähe, nt kui iga sõbranna vaatab ühe korra, tuleb juba välja 🙂 Mina alguses vaatasin ka, et vaja hoidjat ja arvutasin korrad kokku, tuli vist kuus korda ja mõte oli, et kaks korda ema võtab töölt vaba päeva, kaks korda vend, ühe korra üks sõbranna ja korra teine.
Kuna mul on ilmselt võimalik mingeid aineid üle ka kanda, siis on tõesti kerge lootus, et saame kuidagi läbi graafiku vingerdatud. Aitäh! 🙂
Aa ja mul baka alles..
Väga vahva uudis 🙂 Kas eriala on veel saladus?
Kui ma siin juba natuke etteruttavalt rõõmustan, siis olen vähemalt nii palju poliitiliselt korrektne, et hoian üksikasjad enda teada, kuni lõplikud tulemused käes 😀 Muidu on küll puhas ära sõnumine (ma olen jubeee ebausklik). Aga tore üllatus hommikukohvi kõrvale oli see tõesti 🙂