Üks laps on redus ja teine õrnalt sõge
Raseduse rindel on vaikus. Sõna otseses mõttes – kõhuelaniku liigutusi ma veel ei tunne (kuigi paar korda on olnud selline so-so tunne) ning igasugused sümptomid on täielikult haihtunud (v.a talveuni, okei, aga see võib vabalt laiskus ka olla, kust mina tean). Paar päeva oli toonuseid päris palju, ent peale seda, kui need üks öö mind ärkvel hoidsid, olen leidnud tee No Spa juurde. Nüüd pole toonustest ka enam haisugi, täielik vaikus. Isegi kõht on minu meelest kuidagi väiksemaks jäänud, aga need on ilmselt parakad…? Beebi võiks paar müksu anda juba küll.
Kaur see-eest hoiab mu vaimu väga erksana. Tema eluke veereb rangelt härra Jorupill Jonni taktikepi järgi ja ma ei liialda seda öeldes mitte kübetki. Kauril on viimasel ajal tugev arvamus kõige suhtes, mida on vaja teha, kuhu minna jne ning see arvamus on eranditult vastupidine minu omale. Ma saan maksimaalselt ühe käe kahel sõrmel kokku lugeda viimaste päevade väljaskäimised, millega ei kaasnenud skandaali. Eriti suurt eneseületust nõuavad (minult) käigud mänguväljakule, kuna ei kiige loovutamine teistele lastele ega mänguväljakult lahkumine too Kauri poolt kaasa muud kui pesuehtsat hüsteeriat. On väga raske hea ja lahke ema olla, lapsega käia ja teha, kui ta selle kõik nii kurnavaks muudab, ükskõik kui ülekohtuselt ja saamatult see kõlab. Kui hetkel toimuv pole “kohutava kahese” haripunkt, siis ma pole vist emaks loodud, sest meie argipäev siin praegu võib vabalt olla piir, kust edasi ma enam ei oska. Tõstan käed ja tunnistan, et mul pole rohkem aimugi, mida teha, et Kauri tujudega piisavalt oskuslikult toime tulla, nii et see meist kellegi närvikava totaalselt vussi ei keeraks.
Oh ja kõik see altkäemaksu andmine, mis siin majas toimub, don’t even get me started…
Teate, mõnikord lihtsalt on VAJA laps riide panna ja minna. Paraku sageli, eriti kui on kella peale minek, pole aega seista ja jobutada ja oodata, kuni Kaur oma Vihaste Kaheste Jonniministeeriumist rohelise tule saab, et “okei, võid nüüd kaks habrast hetke ema sõna kuulata”. No ja neil hetkedel, kui Kaur eelistab koostöö asemel apaatselt koridori põrandal lebada, selle asemel, et lihtsalt riide panna ja minna, on mu ainus variant ta kuidagi “ära osta”. Loomulikult sisaldab kohutavate kaheste starter kit jahikoeranina haistmaks olukordasid, mil käsipiduri peale tõmbamine ema eriti meeleheitele ajab. Ehk et kui tõesti kiire on, vot alles siis saab tõelist pulli ja tulevärki!
Varem piisas sageli sellest, kui talle mingi asja (autovõtme, rahakoti vms) kätte andsin ning juba saingi teda rahulikult riietada. Tema uudistas nohisedes oma saaki ja õnnis rahu laskus maa peale. Kahjuks on tal ajapikku kõik käepärasemad vidinad läbi takseeritud ja ühtlasi on ta sisemine kurjam saanud jälile, et a-la-ti annab tingida. Mida kiirem on minekuga, seda tulemuslikumalt. Viskad korra veel siruli – küll muti mõne vingema vidina välja otsib ja siis korra veel – ehk poetab mõne maiustuse. Jne.
Kaur on tegelikult hea ja armas laps – üleüldse mitte ükski laps pole oma olemuselt halb -, aga mingeid piire ta kompab käsikäes ühe salapärase kurjam-kolliga, kes ei-tea-kust tuli ja tema pähe peatuma jäi, kes aga loodetavasti mingi aeg uuesti ära ka ikkagi taipab minna. Loodetavasti enne kui Puiatu aeg käes on ja Kauri sealt üle ukseläve lükkan, ise ette-taha koogutades ning hullupilguga korrutades, et ta on tegelt hea ja armas lapsuke. (Kehvad naljad)
Varsti see pisike sõgedik ärkab lõunaunest ja loodetavasti tänane päev on vähemalt pooleldi sama helge kui eilne. Kuigi elu on näidanud, et kahte enam-vähem jonnivaba päeva naljalt järjest ikka ei tule. No ja kuni meie päevast Renele rääkides “RISKISIN ja käisime mänguväljakul ka” ütlema pean, asjad selles valdkonnas vist päris korras veel pole, isegi mitte täitsa heal päeval.
Kui ma veel lapse müksimist ei tundnud, aga iiveldused ja hädad enam väga ei kimbutanud, siis enda rahustuseks viskasin korra päevas voodile kõhuli raamatut lugema. Võisin kindel olla, et varsti hakkan enda sees kerget siblimist tundma, sest ruumi jäi ju vähemaks ja üks härrasmees polnud sellega rahul. Ehk kasutad sama nippi enda rahustamiseks? 🙂
Appi, kõhuli olemine on mu enda jaoks NII ebamugav, et ma vist ei suuda isegi oma praeguse hiiglasuure uudishimu juures seda teha. Põis ka ilmselt plahvataks. Aga tore kuulda, et teistel inimestel nupp selle koha pealt nokib ja teadmatusega nii lihtsalt ei lepi nagu mina 😀 🙂
Aga pooleldi kõhuli end ajada või kõveras istuda? 😀
Niimoodi pooleldi kõhuli ja pooleldi külili saan küll olla ja kõveras istuda saan ka, aga peale paari üksiku korra pole neis asendites sellist tunnet tekkinud, et vist nüüd keegi toksis õrnalt. Õnneks on lootus, et kuna paari nädala pärast pool rasedust möödas, siis ehk väike ubinake annab endast ikka mingi aeg märku ka. Kus ta pääseb, eks 🙂
Loomulikult, kus ta ikka pääseb 🙂
Ohjah, tuleb meelde see elu 2-3 aastasega, kus ahastus peale tuli ja miski ei aidanud. Ma ei oska muud öelda, kui et kasvab välja, tegemist ju ealise iseärasusega, mida parandab vaid aeg, ükskõik mis sa teed. Soovin külma närvi ja kannatlikkust… Praegu mul laps 4-aastane ja noh, laps nagu kukupai 🙂
Seda on tõeliselt lohutav kuulda, täitsa päriselt. Mida rohkem mulle öeldakse, et “läheb mööda” jne, seda julgem on olla. Ise ma ju nägin ka, et enne seda suurt tülide-lainet oli tegu umbes maailma kõige rahumeelsema ja armsama lapsega. Või noh, armas on ta siiani, aga ehk tuleb ülejäänud pailaps ka varsti tagasi 😀 🙂
Võin ka lohutada, et läheb mööda see kohutava kahese aeg. Meil kaks suuremat last ja üks kohutav 2a 4k. Kuigi olen kahega seda kõike kogenud, on siiski praegu selline tunne, et appi ma ei saa enam hakkama, ei jõua, ei taha koguaeg selle väikse kange tegelasega maid jagada. See aeg nõuab tohutult kannatlikkust.
Oh ma tahaksin juba näha, milline inimene meil sellest kangest purikast ükspäev välja sulab, kui jorupilljonn mingi hetk lahkuda suvatseb 😀 🙂
Tead, mul on väga hea meel Sulle öelda, et Puiatu erikooli enam ei eksisteeri, seega selle variandi saad valutult ära unustada 🙂 Usun ka, et see piiride seadmise ja nende murdmise aeg läheb mööda! Jaksu ja kannatust Sulle, soovib ühe kaheaastase poja ja ühe kõhuelaniku ema 🙂
Jaksu ja kannatust ka Sulle! Tundub, et oleme üsna samas paadis 🙂
Mul pole aimugi, kas sa tagantjärele ka kommentaare loed + ma tean, et elu on juba edasi läinud, aaaaga. Tahtsin ühte raamatut soovitada: Elizabeth Pantley “Nututa kasvatus”. Hakkasin just lasteaias iseõppinuna tööle ja see raamat on praktiliselt mu piibel. Kõige rohkem igapäevatöös aitavadki mind selles välja pakutud erinevad koostööle panustavad nipid, alustades aktiivsest kuulamisest ja peegeldamisest, lõpetades valikute andmise või lauluga tegevusele juhtimisega. Pmst tuleb igas vanuses lastega kasuks.
Väga väga hea soovitus, aitäh! Mulle väga meeldivad sellised raamatud, aga lihtsalt “hea kasvatusteemaline raamat” vms guugeldades ei satu alati tõeliste pärlite otsa. Nii et aitäh veelkord 🙂