Üleni halb nädalavahetus
Üleeile õhtul, samal ajal kui Rene valmistus meie Tallinna kodus magama minema, et ammuilma enne järgmise päeva algust Hiiumaale oma lapsepõlvesõbra matusele sõitma hakata, jooksin mina, Kaur ma-ei-mäleta-mispidi käes Rene vanemate majast välja ja hüüdsin kogu kopsumahu ulatuses appi, sest Kaur oli mu käte vahel lämbumas.
Ma olin paljajalu, ümberringi valitses pimedus ja vaikus (ei tasu vist liiga vaiksel tänaval elada siiski) ning kedagi ei tulnud, mul oli kabuhirm. Naeruväärne mõelda, et mingi tühine banaaniamps võib inimese elu lõpetada. Ärritavalt naeruväärne. Õnneks tegin ma (enam ei mäleta mida või kuidas või kui kaua) midagi, nii et ühel hetkel kuulsin, et ta hingab jälle. Või no ei kuulnud, ent…kuidagi sain sellest aru. Aga ta ei teinud häält, mitte ühtegi piiksu. Ta ainult nuttis, nii et läks näost punaseks ja pisarad voolasid, kuid ühtki piuksu ei tulnud ja see oli ÕUDNE.
Mäletan täpselt seda hetke, kui sain aru, et Kauril banaanitükk kurgus kinni on ja mu peas kriiskas mõte, et “see pole VÕIMALIK, et see JÄLLE juhtub!!”
Kui EMO-st tagasi olime jõudnud, tekkis mu peas kummaline häbitunne, et olin enne nagu poolearuline, laps süles, õue abi otsima jooksnud. Ent üsna ruttu taipasin, et kuitahes piinlik – see poleks olnud hea koht, kus hiljem tunda, et ma oleksin saanud midagi veel teha tema jaoks, ent valehäbi tõttu seda mitte teha otsustanud. Kui oleks halvasti läinud. Ma oleksin end elu lõpuni süüdistama jäänud ilmselt ilma selletagi. Aga ma tegin nii palju kui tol hetkel minu võimuses oli ja see, et keegi mind ei kuulnud, et hädaabinumbril keegi ei vastanud esimese kahe või kolme kutsumise järel, nii et telefoni käest viskasin, sest aega justkui polnud enam…neid asju ei saanud ma muuta, see oli lihtsalt ebaõnn.
Kui eelmine kord, peale seda, kui Kaur õunatüki kurku tõmbas, mind veel isegi tegelikult riivas, kui keegi mind altkulmu vaatama jäi, kui ma oma lapsele puuviljatükki vms kätte ei andnud, nii et ta ise seda vaikselt järada oleks saanud, vaid kõik ta ampsud kullipilguga üle “mõõtsin”, siis teate – rohkem ei suuda ma SELLIST hirmu enam mitte kunagi tunda, nii et mul on rohkem kui kogu südamest ükskõik, kui paranoiliseks jobuemmeks keegi mind peab. Ja see ei ole tõesti koht, kus hukka mõista, iroonitseda, irvitada vms, lihtsalt olge päriselt ka siiralt õnnelikud, kui teil mitte kunagi pole ette tulnud nii abitut olukorda, et teie enda laps võib iga hetk ära surra ja teil ei ole teha muud, kui kõike seda ahastavas aegluubis pealt vaadata. Ma pole mitte kunagi oma elus suuremat hirmu tundnud – isegi sünnitamise õudus on selle kõrval totaalne nali.
Kui palju on neid vanu inimesi, kes igal õhtul lähevad magama rahumeelses teadmises, et nad ei pruugi hommikul enam ärgata? Nad on elanud mustmiljon aastat ning neil poleks kõige vähematki selle vastu, kui nad viimaks ometi päriselt puhata saaksid. Ja kui palju on neid noori inimesi, neid LAPSI, kelle elu pole veel õieti alatagi jõudnud, kui mingid debiilsed ja mõttetud lämbumised, haigused ning õnnetused nad ilma pikemalt juurdlemata elust maha kriipsutavad. Kõik, aitab, said olla küll juba.
Ma olen sel nädalavahetusel saanud vist rohkem magada kui terve eelmise nädala peale kokku. Reedel läksin juba kell kaheksa (!) voodisse, et Kauri mitte hetkekski üksi jätta ja ärkasin ilmselt esimest korda terve tema olemasolu ajal enne teda üles ning hakkasin ta ärkamist ootama. Kuid ometi olen ma niiiiiiii kurnatud kõigist neist negatiivsetest emotsioonidest ja mis-oleksitest ja sellest kohutavast hirmust.
Ma tahaks kõigile (eelkõige muidugi iseendale) selgeks teha, et palun ärge võtke mitte ühtegi lähedast inimest mitte ühelgi eluhetkel iseenesestmõistetavalt. Ärge minge kunagi vihastena eri teed, ärge lükake sõpradega kohtumisi edasi, sest “praegu pole aega” vms. See nädalavahetus on meie perele küll juba väga mitmel rindel selgeks teinud, et inimesed on enam-vähem kõige ebapüsivam nähtus siin ilmas. Ühel hetkel ta on ja järgmisel hetkel juba 50:50 võimalus, et enam pole. Kusjuures otsustavaks võibki vabalt saada miski nii labane nagu väike tükk banaani. Ilmselt mitte keegi meist ei taha ka, et mõni sõprus lõppeks sellega, et järgmine kord kui endale kallist inimest näed, lamab ta kirstus ja sa ei saa ei talle ega tegelikult ka iseendale enam mitte midagi öelda, et õigustada oma lootusetut hiljaks jäämist. Ja siis elad selle süütundega. Ma loodan, et mina ei pea mitte kunagi nii karmi õppetundi saama, vaid et ma suudan pigem edaspidi igasuguse mõttetu pasa rohkem endale hoida ja näha selgemalt seda, mis päriselt tähtis on.
Vabandust veits morbiidse kolmanda advendi pärast…
Oeh, veel üks kinnitus mulle, et pole ikka vaja selle näputoitumisega jantima hakata vist. Tore, et teie õnnetus oli õnnelik ja see jutt lõpus – jumala õige. Kui vaid suudaks ise ka tihemini nii mõelda.
Näputoit ja kõik on justkui okei, aga olen täheldanud, et Kaur kipub asju ilma närimata kohe neelama hakkkama, kuigi tal on juba terve suu hambaid täis. Ega see kartmine ei aita ju ka, tuleb lihtsalt tasa ja targu harjutada jälle väikeste tükkidega. Aga eks iga toidukord on natuke hirmus praegu, kõik nii värskelt meeles veel…
Selles osas on sul küll minu meelest õigus, et kiirustada pole siin küll mõtet. Samas lapsed on erinevad ja ma väga loodan, et nii kitsuke kurguauk vms teisi põnne ei vaeva 😉 Nii et edu alustamisega, kui tunnete, et õige aeg käes on! 🙂
Hei!
Nii vana post, aga kirjutan ikka. Mu nooremal lapsel oli sellest tükid kurku värgist veel level up – iga vähegi tükilisem asi ajas öökima, no nii et lisaks hetkel söödavale, tuli tagasi ka poolseedunud tunde varem söödud kraam. Põhimõtteliselt pidin ligi teise eluaastani talle kõik püreestama saumiksriga. Kahvliga purustatud toit kutsus esile oksemaratoni. Sain ka moraalijutlusi, et miks sa ei harjuta, ta ei õpigi sul tükke sööma jne. Mismoodi harjutan? Iga kord oksendamise hinnaga?
Noh, täiesti normaalne laps on tänaseks. Tükid pole probleem. Närimine samuti mitte. Ju oli siis väga tundlik kurk või suu või ma ei teagi.
Sinu lapse lugu kõlab küll nagu miski, mis on kurgu või neelu mingist eripärast tulenev. Et see tükiline toit kohe nii kõvast öökima ajas. Meil oli asi konkreetselt toidu kurku tõmbamise traumas, peale mida oli minul kabuhirm ja laps tõenäoliselt tajus seda. Mu hirm pole veel praegugi täiesti üle läinud, olen lapse kõrval alati kui ta midagi kõvemat vms sööb (kusjuures teise lapsega olen ilmselt juba eos ettevaatlikum). Mõistus ütleb umbes sama mida kõrval targutajad, aga ikkagi olen tibusamm-haaval tänasesse päeva jõudnud sel teemal. Ma ei tea, kui kiiresti Kaur ise oleks sellest välja kasvanud – ilmselt palju kiiremini kui ma tal lasin -, aga mina pidin ka sellest üle ja nö usalduse tagasi saama, et ma julgen talle teatud asju anda. Mitte kellegi survestamisele või “paremini teadmisele” ma järele ei andnud, aga õnneks neid, kes mulle otse midagi öelnud oleks, praktiliselt pole olnudki.