Väike sõltlane Kaur
Täiesti kindlasti olen ma, kui mitte kusagil beebigrupis või -foorumis, siis mõne sõbrannaga lastekasvatus-tarkusi arutades ennastunustavalt pead vangutanud, et meie majas küll telekast mitte kunagi lapsehoidja ei saa. Siia-sinna veel mõni hukkamõistev fraas nende kohutavate emade suunas, kes sel arulagedusel ja lohakusel juhtuda on lasknud – kuradi logardid ja päevavargad. Ilmselgelt jäid taolised vestlused aega, mil veel oma rasedakõhtu patsutasin ning peas idealistlikke tulevikuootusi ritta panin. Igal juhul realiseerusid mu üllad mõtted täpselt nii vähe, et praegusel hetkel on meil kodus üks väike multikanarkomaan, kes ei suuda oma päevagi käima saada, enne kui paari osa jagu Maša-doosi käes pole. Ehk et sõnu söömast ma ei väsi.
Nagu viimasel ajal kuulda on, siis selle konkreetse multika vaimustus (et mitte öelda maania) pole kaugeltki mitte ainult meie peres aktuaalne. Mis sorti hüpnotiseeriv vägi selles peitub? Ma ei suuda välja mõelda, mis asi see on, mis KÕIKI lapsi selles täpselt ühtmoodi köidab? Kaurile meeldisid enne hoopis teistsugused multikad, tähtede ja loomade õppimise laulud pigem vms, aga nüüd keeldub ta isegi proovimast midagi muud. Pea-aegu et tuleb õnnepisar silma, kui ta korra kolme päeva jooksul oma vanu laulukesi on nõus kuulama.
Ühest küljest on muidugi oo-kui-tore näiteks nõusid pesta või süüa teha nii, et ma saan selle ära teha ühe korraga, ilma vahepeal kümme korda ta farmitäiele loomadele jooki serveerimata, ilma “Emme aitab. Siia. Kohe.” serenaadita, ilma selleta, et Kaur otsustab köögis täpselt neil 30 ruutsentimeetril autodega mängida, kus ma nõusid pestes või süüa tehes seista soovin… Ühesõnaga saate aru küll – mul on salaja sisimas hullult hea meel, et see üks asi olemas on, mis no matter what teda tegevuses hoiab, kui mul seda vaja on. Kõik ongi tore kuni selle ajani, kui oma toimetuse tehtud saan, sest siis selgub, et Kaur tahab multikat vaadata oluliselt kauem kui minu meelest okei oleks. Niisiis mingil hetkel pean ma ikkagi vastu tema tahtmist teleka kinni panema. Sel põhjusel peetud lahinguid on meil päeva jooksul OHTRALT! Ja see kõik on arenenud kuidagi nii märkamatult ning väga lühikese aja jooksul.
Ka ei jõua ma ära pidada seda iseendale nimetissõrme viibutavat sisekõne, kuidas mu kohe kahene jõmm võibki istuda kasvõi kolmveerand tundi järjest teleka ees ja vahtida multikat ja ma lasen sel juhtuda. Või noh, tavaliselt üle mõne osa järjest ei lase. Aga et kaheaastane peaks ju tegelema kõige selle eelmainituga, mis ei lase ühel emal nõusid pesta, süüa ega tegelikult hetkegi rahulikult istuda, siis vasardab mu peas küsimus, et kuhumaani on see multikahullus normaalne?
Mõnikord mind lausa hirmutab see vaatepilt, kui Kauri muidu nii uudishimulik pisike pilk loiult ekraanile on naelutatud, kõik klotsid ja autod ja traktorid seisavad seina ääres ja ootavad, et laps ometi multika lummusest korra lahti pääseks…
Mida rohkem ma seda siia kirja panen, seda valem kõik see asi tundub. Aga kui ilusa ilmaga on teda telekast väga lihtne eemal hoida (õues käimine trumpab õnneks teleka üle veel), siis sellise tornaado ja vihmaga, mis täna akna taga toimunud on, pole võimalustki, et draamata läbi võiksime saada. Novot. Nii et lähitulevikus terendab palju võõrutamist. Õnneks paari nädala pärast läheme Hiiumaale ja seal on palju ruumi joosta ja vaheldus ja KASS ja loodetavasti ka ilusad ilmad. Äkki pole mahtigi toas olla ja saab selle Maša vähemalt linna tagasi tulemise ajaks peast välja.
Muudest asjadest nii palju, et Kaur on hakanud L-tähe asemel N ütlema. Nii et kui varem oli pall “pajj”, siis nüüd on see “pann” ja kalli on “kanni” jne.
Lisaks, Kaur ütleb “putukas” asemel “pukats” ja “istu” asemel “nitsu” 😀 😀 Ma ei tea, miks need NII totakalt naljakad sõnad on, et ma iga kord päriselt ka täiesti kõveras olen, kui ta oma mõtliku väikese-vanainimese-näoga akna poole vaatab, kus taga üks “pukats” hängib, kellele ta väga musi tahab teha, aga kohe kuidagi ei saa ja siis ta on hästi mures, et kuidas see pukats nüüd ometi oma teekonda saab jätkata ilma tema musita 😀
Üldse, eranditult kõigile elusolenditele tahab Kaur musi ja kalli teha. Aga sipelgatele teeb pai. Sipelgad roomavad küll ilmselt puruks jalgadega minema ta sõrme alt, aga armas on ikka, et tal nii lahedad mõtted on ja loomakestele oma hellust tahab jagada 😀
Oma emale ja isale teeb Kaur musi ja kalli ainult siis, kui meil puht kogemata joppab ja õigel ajal küsima satume. Mida juhtub haruharuharuharuharva 😀 Enamuse ajast saadab ta meid tuimalt pikalt. Selles suhtes vähemalt kompliment ka natuke, et ju ma siis nii hobuse või koera näoga pole, et musitamise isu tekitaks temas 🙂 😀
Ma saan aru, et selle ühe komplimendi najal tuleb mul vist nüüd läbi rühkida igasugustest “kohutavatest kahestest” ja puberteetidest ja millest kõigest südamlikust veel. Ole tänatud, poeg!
Sa oleksid nagu Matu kohta kirjutanud kohe. Kuigi meil pole Masha peamine hullus. Seda võib ka vahel vaadata, aga kõige lemmikum on Timmy Time. Samas see on tõesti armas multikas ja ta õpib sealt järjest igasugused asju (näiteks hakkas peale multika vaatamist kohe harja ja kühvliga põrandat puhastama). Õnneks jah, kui õue minekut mainida, ei tunne ta enam multikate vastu mittemingisugust huvi ja igasugu nursery rhime-ide ajal ta vahepeal piilub teleka/arvuti poole, aga enamus aega jookseb ringi ja mängib. Lihtsalt peab see muusika taustaks olema, kinni pannes kohe vihasena platsis, et missssssssss mõttes sa kinni panid nüüd. Ma lohutan end sellega, et õe ning venna tütred olid väikesena samasugused ja niikaua kuni ta muude asjade vastu ka huvi tunneb, ma veel ei muretse. Vähemalt tahab armsaid multikaid vaadata, mitte mingeid taplusi ning roppusi 🙂
Ma kahtlustan, et paljud sama vanade laste emad tunnevad siin praegu tugevat äratundmisrõõmu (loe: kurbust) 😀
Olen nõus 😀
Need multikad on veel ok võrreldes selle hullusega, mida meil kodus vaadatakse – Hirmus Henry ja Angela Anakonda 🙂 Oma kogemustest võin öelda, et kui olla toas siis jah, soovitakse multikaid (plaadivahetus DVD-s või multikakanali leidmine TV-st pole probleem), aga pigem püüan siiski õue meelitada.
“Kohutava kahese” aega mina ei mäleta, nii hea poiss oli ja andis kuidagigi kavalalt teda meelitada, aga selle eest on nüüd nõudlik viiene.
“Kohutava kahesega” mul isiklik kogemus puudub, ehk tõesti on tegu linnalegendiga 😀 Aga jah, tegelikult on küll nii, et kavalusega on võimalik kõik soovitud tulemused saavutada. Küll aga nõuab see mõnikord rohkem kannatust kui mul tagavaras järgi 😀 Päevad pole vennad.
Poisi esimene ja pikka aega selgelt äratuntav sõna oli “emme”. Issi siis hakkas nuiama: “Ütle issi, ütle issi!” Poiss vaatas talle otsa ja ütles: “Kälbes” 🙂
Hahhahahhahaa! 😀 😀