Võõrutusnähud
Seoses sellega, et kohe-kohe algab kool, täpsemalt juba homme, otsustasin energia õigesse kohta suunamise nimel oma sarjasõltuvust veidi koomale tõmmata. Alustuseks vaatasin Pretty Little Liars-i täiesti lõpuni ära, teiseks lõpetasin Vaprate ja Ilusate vaatamise, mis oli mu guilty pleasure. See oli eriti räme ajaraisk ka selles suhtes, et ma ju tean, et see ei ole lahendustele orienteeritud sari, ehk et ma võingi seda jama elu lõpuni vaatama jääda, kui ma lihtsalt ühel hetkel ei loobu. Niisiis ma tegin seda – eelmisel teisipäeval otsustasin, et enam uut osa ei tõmba ja sinnapaika see jäigi. Ning kolmandaks, eile kui Kanal 2-st Pilvede All algas, vahetasin lihtsalt kanalit (see oli eelmise aasta umbes suurim sõltuvus, nii et üritan juba eos samasse sohu vajumist vältida).
Jõudes nüüd otsaga selle postituse pealkirja juurde, siis kui tavaliselt on enda millestki loobuma sundimine päris vastik, siis praegusel juhul olen küll ainult positiivseid järelmõjusid kogenud. Ehk et esimesel sarja-vabal päeval tegelesin terve päeva köögi koristamisega (päris uskumatu, et nii väheste ruutmeetrite peale nii palju küürimist võib koguneda) ja teisel päeval alustasin suure riidekapi suurpuhastust – kõik seisma jäänud asjad viskasin välja, kõik muu triikisin ära ja riputasin puule või voltisin korralikult riiulitele. Nüüd tahaks, et kapiuks kogu aeg lahti oleks, et ma seda ilusat vaatepilti ikka rohkem nautida saaksin 😀 Ja kummaline, kuidas vana pahna minema viskamine on vähemalt sama nauditav kui poest uue kabla koju vedamine. Vabastav ja kergendav lausa ma ütleksin.
Ja et kõik see asi veelgi imelikum oleks, siis eile õhtul, peale tervet pikka päeva tolmuimejaga mööda maja tuulamist, läksin kell pool üksteist voodisse, juba harjumuseks kujuneda jõudnud öösel kella kahe asemel. Lisaks, ma lugesin üle viiesaja aasta enne magamajäämist raamatut. tundub suht tõenäoline, et tulnukad on mu ajusse mingi kiibi paigaldanud, samal ajal kui ma mõnd hiljutist PLL-i üledoosi välja magasin 😀