Lili

/ 4. märts 2018/ 8 kommentaari

Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas keegi selle info vastu kunagi huvi tunneb, sest mida niisugune teadmine päriselt annab, mitmekuuselt keegi esimest korda “emme” ütles või esimese sammu astus? Igal juhul on Kauri esimesed elukuud ja -aastad oluliselt põhjalikumalt dokumenteeritud kui Lili senine elu. Parandan nüüd veidi seda viga.

Alustuseks, ma ei ole enda mäletamist mööda mitte kunagi rääkinud Lili nime saamise loost. Õnneks see on üsna lühike jutt – kui oleksime saanud poja, mis tundus lapseootuse ajal ainuke loogiline variant, oleks tema nimeks suurima tõenäosusega saanud Aleksander. Avastasime nimeotsingul olles nimelt, et nii minu kui Rene ühe vanavanaisa nimi oli Aleksander ja see tundus liiga lahe avastus, et minna lasta. Ärge küsige, kuidas me juba Kaurile nime otsides seda avastust ei teinud, aga ju siis ei olnud õige aeg. Aga et sündis hoopis tüdruk ning algusest peale olime tüdrukunime teemal Renega üksmeelel ainult Liliani osas, siis minu kadunud vanaema Lilli järgi just selle nimi see laps saigi. Selline tähendusrikkus ei muuda igapäevaselt midagi, aga konkreetselt nimele mõeldes on hea soe tunne, et sellel ka mingisugune kaugem ja sügavam tähendus on kui “lihtsalt meeldis”.

Esimesed sammud

08.12.2017 (ühe aasta ja pea-aegu kolme kuu vanusena) tegi Lili kaks-kolm sammu järjest, enne seda polnud ta teinud ühtegi. Esimese pikema jalutuskäigu võttis ta ette kohe paar päeva hiljem, kui ebakindlalt võbelevad jalakesed teda kogemata mööda elutuba kõndima viisid. Ta oli selle üle ise sama üllatunud kui mina, kes ma kõrval samme kokku lugesin. Kusagil 20 juures kadus järg käest, sest olin liiga elevil ja valmis teda püüdma, ning üsna pea ta potsataski maha.

Sõnad

Ma tean, et ma olen siin kusagil ära märkinud, millal ja mis olid Lili esimesed sõnad. Huupi pakun, et esimene oli “aitäh”. Nüüd on tema igapäevaselt kasutatavate sõnade hulk igal juhul päris suur. Seda, et just mina olen emme, hoomab ta praeguseks täiesti selgelt, võrreldes veel mõni kuu taguse ajaga, mil ta igale suvalisele objektile osutades heldinult “emme” kostis. Hetkel aktuaalsed sõnad on “ise tead!”, “ise!”, “apsu!”… Teate, ma olen tegelikult lootusetult hiljaks jäänud tema sõnavara üles märkimisega. Ta räägib praeguseks lihtsalt liiga palju ja kogu aeg.

Uni

Ma isegi ei suuda meenutada, kui kaua Lili juba oma voodis magab…? Ta nagu polekski kunagi meie voodis maganud. Täitsa alguses vist mõni kuu ainult. Siis ka mitte päriselt meie voodis, vaid tema voodil oli külg maha võetud ning see oli meie voodi vastas.

Õhtul kusagil 19 paiku läheb ta magama ja hommikul 7 paiku ärkab. Öösiti söömiseks ei ärka ta enam ammuilma, vist ei teinudki seda kauem kui esimestel elukuudel. Ärkab vahetevahel nutuga, ent peale lonksu vett jääb üldiselt kohe uuesti magama. Ta on alati olnud iseseisev uinuja ning öösiti mingit pulli pole korraldanud.

Vankris ei ole ta oma lõunaund praktiliselt mitte kunagi maganud. See on osalt asjade loomulik käik, aga tegelikult vankris magamast lakkas ta täiesti üleöö. Ühel päeval magas, järgmisel enam ei uinunud seal ja peale seda pole enam kunagi vankris magama jäänud. Asjade loomuliku käigu all pean silmas seda, et viimase pea pooleteise aasta jooksul olen ma Lili lõunaune aega tihti kooliasjade tegemiseks või ise magamiseks kasutanud ja sellepärast oleme me algusest peale lõunaunede ajal harva õues käinud. Ta ei ole sellega seega mitte kunagi harjuda saanudki. Mul on sellest muidugi kahju, kuid sel teemal mingeid oleks-polekseid ma ka peas ei veereta, kuna kooliasjad on mu jaoks samuti väga olulised olnud. Ja kõike ei saa.

Lili lahutamatud kaaslased siin minuga koos päevi veetes, aga eriti uneajal kaisus on (nagu ta ise neid nimetab) Peppa ja Peppa. Ma ei kujuta ette, kui ebamugav on jääda magama kõhuli, mõlema kaenla all üks kaisuloom. Selline mulje, et õlad tulevad iga hetk liigestest välja. Aga tema muudmoodi väga ei aktsepteeri, mistõttu olen loobunud neid põrsaid ta kaisust ära nihverdamast. Siin pildil ei ole kahjuks näha seda tavapärast uinumise asendit, küll aga seda, et kaisust ära ei kao need põrsad isegi läbi une mitte.

Hambad

Tal on lõikunud neli ülemist ja neli alumist esihammast. Alumine ige on purihammaste koha pealt kahtlaselt paistes, nii et sealt ilmub ka ilmselt miski varsti nähtavale. Edit: Rene just enne ütles, et alumine purihammas ongi lõikunud.

Iseloom

Ma panen järjest enam tähele, kui erinevad lapsed Lili ja Kaur on. Viimane oli aastasena üks väike rahulik mõmmik. Ettevaatlik, uute olukordade suhtes väga skeptiline, vaikne selline, lappas oma raamatuid ja nokitses meeleldi omaette.

Lili on üsna vastupidine. Kui kuskile peale vähegi saab ronida, siis ta kindlasti proovi seda teha. Näiteks, ostsin mõni aeg tagasi Kauri tuppa uue laualambi. Lili arvas, et just sellest lambist üle jäänud pisikese karbi otsas oleks hea tasakaalupoognaid võtta. Ma ei taha isegi meenutada, mitu korda ta sealt nägu ees alla sadas ja et see teda absoluutselt ei morjendanud. Järjekindlus on muidugi tore, aga…

Üleüldse on ta nagu pärdikutäidisega pisike orkaan. Käib oma krutskinäoga ringi ja otsib, kust saaks millelegi sõrmed taha ajada. Kogu aeg on kuskilt pleedi/vaiba küljest mingi karvatuust või tolmurull suus, mis on päriselt kohutav! 😀 Mul tuleb ainuüksi sellele mõeldes kerge okserefleks peale.

Kui Kaur harrastas korda ja korrapärasust, enda järel mänguasju kokku pannes ning üleüldse ontlik olles, siis Lili ampluaasse miski selline ei kuulu. Tal on üsna savi. Informatsioon neitsi tähtkuju loomupärasest pedantsusest saabub talle vist tuvipostiga Hiinast, igal juhul pole see veel kohale jõudnud.

Tema viimase aja kinnisidee on mütsid – kogu aeg peab midagi peas olema.

Stiili osas ta väga valiv ei ole ja tegelikult näitab mütsi headust nähtavasti hoopis see, mida sügavamale silmile annab seda tõmmata. Selle viimase tõttu oli tal alles üleeile otsaees üks kolmnurkne lohk, sest elementaarne ettevaatlikkus on mõttetult mainstream või vähemasti kordades ebaolulisem kui hea pimestav peakate.

Raamatuid sirvib Lili eriti viimasel ajal hästi hea meelega. Ainult et konna kohta ütleb “emme” ja hernehirmutise kohta “issi” ning neis asjus meil teda ümber veenda enam ei õnnestu. “Enam”, sest ise me talle Renega need naljad selgeks õpetasime, muidugi mitte kumbki iseenda, vaid ikka teineteise kohta. Hea küps huumor. Kaur targutab selliseid asju kõrvalt nähes alati varjamata kahjurõõmuga: “Omad vitsad peksavad!” ja täpselt nii ongi 😀

Lilile meeldib VÄGA kallistada. Päris kindlasti ei lähe ta mitte ükski õhtu enne rahulikult voodi kui on saanud Kauri kallistamas käia, täpselt samamoodi nagu mitte keegi ei saa koduuksest välja astuda, ilma et Lili vähemalt kaks ringi kallisid pole teinud. Isegi söögilauas ei soostu ta mõnikord einega enne jätkama, kui üks hea pikk kalli välja kaubeldud. Kallistamise ajal on tal muide kombeks heldinud mõmiseda nagu väike vanatädike 😀 Krutskite planeerimise nägu on tema default ilme ja see seisab alatasa näos. Eriti krutskiliseks muudab selle näolapi minu meelest üks äsja lõigatud tukk 😀

Üks asi, mida Lili ei oska, on tassist joomine. See on nagu mingisugune absurdihuumor, kuidas ma üritan talle seda õpetada. Tema hoiab oma suu nii pärani lahti kui lõualuud võimaldavad ja kõik vedelik, mis tassist ta suhu jõuab, voolab sealt kohe uuesti välja. Isegi kui ta suu kokku panen, ei saa ta ikkagi vabse pihta, et vesi on vesi ja see sunnik ise suus ei püsi. Need kaks piiska, mis ta suust kohe välja ei nirise, tõmbab ta loomulikult kurku ning siis läkastab seal, surm silme ees, ise üleni kaltsmärg, sest “jõi” kaks lonksu. Ühesõnaga, kuidas õpetada laps inimese moodi tassist jooma? 😀 Kaur sama vanalt kühveldas juba ammu ise lusikaga toitu suhu ja rüüpas tassist juua, nii et silm ka ei pilkunud. Lili suunab pudrulusika otse kõrva ja joogiga ka, noh, just kuulsite, ei edene.

8 kommentaari

  1. Lapsed ikka nii erinevad. Mu tütar hakkas 9k vanuselt kõndima, seisma ja samme tegema juba 7,5k. Aga ise magada/magama jääda ei oska siiani (täna 1a 2k) – päevauned vankris, ööuned kaisus 🙂 (Lihtsalt tore võrrelda).
    Lili on sul üliarmas ja hea äratundmine on see krutskite nägu (ehk default nägu) ja ahviaastale omane käitumine, mis ka meie plikal 🙂

    1. Ma olen ise ka mõelnud, et ju need tema krutskid sellest sisemisest pärdikust tulenevad, kõik see turnimine ja väikesed kratiteod 😀 🙂

      Aga et lapsed erinevad võivad olla, seda vist hoomabki kõige selgemini siis, kui teine laps sünnib. Sest kuigi Kaur ja Lili on mõlemad suhteliselt rahumeelsed ja muretud lapsed olnud, siis mõnedest asjadest, mille puhul ma Kauri ajal aru ei saanud, olen nüüd omal nahal kogenud, et jap, igatepidi võib olla. Näiteks et “mismõttes kellegi laps lihtsalt ei maga vankris – paned ja magab ju” – Lili on ehe näide, kuidas ei maga. Või et mismoodi sa lihtsalt ei saa last piimast võõrutada – ei anna seda pudelit enam ja vsjo. Tegelikult on hoopis nii, et lapse iseloom mängib ka suurt rolli ja iga asi tõesti ei olegi puhtalt kättevõtmise vaev. Oh sel teemal võiks pikalt heietada, aga lühidalt olen täiesti nõus, et isegi ühe pere lapsed võivad VÄGA erinevad olla.

      1. Mul märtsi lõpus teine tüdruk sündimas, siis saan ka teada ja tunda, kas mu tütred väga erinevad 🙂

        1. Oi kui kohe ju, lahe! Soovin sulle selle viimase lõpuraseduse kiiret kulgemist! Ja et saabuv beebi oleks üks pühendunud unekott ning korraliku isuga piigake 🙂 Nii tore, palju õnne!

  2. Niii ägeee lugemine! Loen just sellist raamatut nagu “Temperament ja kooliedu” ja seal oli ka nii toredasti kirjutatud, et temperamenditüübi tõttu ongi ka ühe pere lapsed väga väga erinevad ja nt minu kaks poega seda ilmatingimata on – nagu siga ja kägu! Ja noorim, ahviaastal sündinu, harrastab sarnaselt Lilile ronida võimalikult kiiresti ja võimalikult kõrgele 🙂

    1. See on tegelikult loogiline ka täitsa, et isegi ühes kodus täpselt samasugustes tingimustes kasvavad inimesed erinevateks. Igaühe olemus on ju ikkagi erinev. Samas, kuigi see kõik on mõistusega võttes hirmus loogiline, siis niimoodi ise selle osaks saada, kuidas kaks last võivad täiesti erinevad olla, sõltumata sellest, et mina teen kõike samamoodi nagu ma ikka teen, on lihtsalt väga põnev. Kusjuures sellega seoses meenub sarnasel teemal, et ma olen alati hästi tobedat asja mõelnud 😀 Täpsemalt seda, et Kauri oodates olin ma väga uudishimulik selle osas, milline ta välja näeb – milline on minu ja Rene laps. Lili ootuse ajal täpselt sama. Ja ausalt öeldes ma võiksin ainuüksi selle uudishimu pärast (et millise välimusega lapsed meil Renega veel sündida võiksid) täitsa riburadapidi mitu last järjest saada 😀 See on lihtsalt maailma kõige huvitavam asi 😀

      1. Haha, nii tore mõte! Igal juhul ma loodan, et jagad kõikide nende riburadapidi tulnud laste nägusid siin meiega ka, vahva on teile kaasa elada! 🙂

        1. Oh sa oled nii tore! 🙂

Jäta kommentaar