Terve aasta jalad seinal. Hurraa.

/ 25. august 2018/ 8 kommentaari

Ma ei ole tööl käinud viimased kuus aastat. Mõni kuu enne Kauri sündi jäin töölt koju, peale sündi oli ta kolm aastat kodus ning kui ta lasteaeda läks, sündis juba Lili. Otsustasime ka Lili alles kolmeselt lasteaeda panna, kuna see tundub lapse suhtes õige. Meie meelest.

Minu jaoks isiklikult on see valik küllaltki raske. See ei olnud raske esimese lapsega kodus olles ega siis, kui mul oli peale lapse eest hoolitsemise veel mingi eesmärk – kool. Ma olen naljatledes öelnud, et kui kolmandat korda rasedaks peaksin jääma, siis esimese asjana lähen kohe viin paberid kuskile kooli. Suure tõenäosusega see polegi nali. Kõige koduse kõrvalt kooliasju teha on lastega kodus olemist kindlasti raskendanud, aga samas on see minu vaimse tervise jaoks olnud ülioluline. Mingi enda asi, mis ei puutu lastesse ega kellessegi teisesse ja mis võimaldab kodustest asjadest pea täiesti välja lülitada, isegi kui see elu natuke keerulisemaks teeb.

Kool lõppes kaks kuud tagasi ning mul seisab ees terve pikk aasta kodus olemist. Hurraa, mõtleb enamus inimesi, kellega sellest juttu tuleb, ning soovib verbaalse õlapatsutusega head puhkust.

Päriselt tunnen ma juba praegu, et mul on kiiremas korras mingit tegevust vaja. Mingit väljakutset või midagi, mis pole kodu ega lastega üldse seotud. Mul pole aimugi, mis see peaks olema, aga MIDAGI. Koolis käimise variant on mõneks ajaks laualt maas, nii et see miski peab olema midagi muud.

Kodus olemine, Rene äratuskella peale mitte reageerimine, laisa liigutusega hommikukohvi valamine, oma aja suhteliselt vaba planeerimine – see kõik on tore. Lapse esimesel aastal on elu nii huvitav ja sellepärast see aeg sõna otseses mõttes lendab mööda. Teine aasta on ka veel chill – esimesed sõnad, pikemad jutud, veel on palju uut. Kolmas aasta on juba salamisi kärsitum. Kauriga kodus olles tulid mul igasugused töömõtted pähe ka just kolmandal aastal. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks koos oma lapsega kodus olla või et see mulle koguni vastumeelne oleks. Küll aga seetõttu, et ilmselt vajab iga inimene eneseteostust ja mingit eesmärki. Kui ma ei oleks viimase kuue aasta jooksul koolis käinud ja minu ainus siht oleks terve see aeg olnud laps elus ning kodused tolmurullid ohjes hoida, siis ma oleksin hulluks läinud. Koduse ema päevast päeva korduvad pisikesed eesmärgid ja ülesanded on mul küll täita ja mingid mõttelised linnukesed saab nende asjadega justkui kirja (et päris tühja ma ei passi), aga selle rutiini keskel on mul vaja ka mingit suuremat pidepunkti, mis peab asuma kusagil kodust väljaspool.

Lili räägib viimasel ajal asju nagu “tahan lasteaias käia” ja “tahan koolis käia”. Esimesest oleks väga kerge kinni hakata, ta kusagile hoidu pista ning anda järele soovile viimaks tööle minna – päris inimeste maailma päris asju tegema. Objektiivselt vaadates tundub ju, et meil mõlemal Liliga on kodus olemisest küllalt, et peaks nagu lihtne otsus olema. Kõige rohkem hoiab mind igasuguste lasteaia-mõtete edasi mõtlemisest aga see, missugust pulli Kauri lasteaias eelmisel aastal toimus. Ma ei taluks mõtet, et viin mingite selliste situatsioonide keskele oma väikese inimese, kes lasteaiast tagasi koju jõudes ei oska isegi rääkida, mis tal halvasti läks, mis talle muret valmistas või kui keegi ülekohut tegi. Milleks viia kaheaastane kusagile võõraste inimeste hoole alla, keda ma ei tunne ja kellega mu tõekspidamised olulistes asjades üldse kattuda ei pruugi ning kes saavad talle “sa oled nii rumal, et sulle tuleks vitsa anda” või “jõuluvana ei too sulle mitte midagi” sisiseda, ilma et ma sellest kunagi teada saaksin. Õnneks mina sain, sest Kaur oskas rääkida. Paraku siin see tööl käimisest unelemine lõppebki. Ma lihtsalt ei saa siit veel kuskile minna. Nii et kuigi kodus olla on väga mitmes mõttes hästi lihtne ja hea, siis sellel on ka omad varjuküljed. Võib-olla ainult minu jaoks, äkki kõigil teistel on jalad seinal eluga täiesti fain ja keegi ei saa aru, mida ma sonin. Aga nähes ettevõtlikke ja tegusaid emasid enda ümber, siis ma vist ikkagi päris üksi selliste mõtetega pole.

Lapsed on väikesed ainult korra elus ja ma tunnen, et me oleme sellest perioodist mõlema lapse puhul võtnud nii palju kui võimalik, olnud olemas nende kasvamise kõige olulisemal ajal. Ilmselt just sellepärast ei ole mul häbi ega kahju tunnistada, et juba veidikese kärsitusega selle eluperioodi lõppu ootan ja hetkel pigem teistlaadi väljakutsetest unistan.

8 kommentaari

  1. Aga miks kooli mõte laualt maas on? Ega ei pea kohe eriala õppima. Kutsekoolides nt on erinevaid kursuseid, kus end huvitavates valdkondades valgustada. Mingi hobi? Vabatahtlikuks?

    Mina asusin oma teist kõrgharidust omandama lapse kõrvalt, tüüp oli esimesel koolipäeval oma 10 päeva vana… Aga Lili võib ju enne 3 saamist aeda minna väga väikese osakoormusega. Nii 2-3 päeva nädalas ja kuni lõunauneni… Või käite koos kuskil huviringis (muusika, akrobaatika vms). Et kui väike inimene omasuguste hulka igatseb siis natuke ju võiks.

    1. Ma tunnen, et kui praegu otse edasi oleks õppinud, siis oleksin sellele poole auruga lähenenud. Koolis käimine on olnud hea, aga ma tahan natuke uut entusiasmi koguda, enne kui magistri kallale asun. Kutsekoolide aastaseid kursuseid ma kusjuures isegi vaatasin, aga mitmed huvipakkuvad olid mingi eriala jätkuõpe. Aga kui midagi sellist leian, siis millal veel kui mitte praegu.

      Isegi poole kohaga ma teda lasteaeda ei pane, sest ega ta lühikeste lasteaiapäevade järel rohkem “kuidas sul täna läks?” küsimusele vastata oska. Aga just see on meie jaoks väga oluline. Pluss, tema jaoks võrdub lasteaed praegusel hetkel mitte omasuguste, vaid selle ühe toreda kiigega, mis Kauri lasteaiahoovis on ja kuhu ta Kauril järel käies alati kipub 😀 Mingitele väikelaste üritustele või huviringidesse ma läheks temaga hea meelega, kui õues juba pimedam ja sombusem on. Ta ei viitsi küll pikalt teiste lastega koos mängida (kui seda üldse mängimiseks saab nimetada), ent kusagil selline tunnike päevas, nii paar korda nädalas kuskil kambas tantsida või laulda oleks talle kindlasti väga meeltmööda. Eks näis 🙂

  2. Ma samastun ikka täiega selle jutuga. Minuga kasvab üks koolilaps, kelle suurem lõbustamine jääb suveaega, üks kohe-kolmene ja kohe-ühene.

    Esimese lapsega oli kõik tundmatu ja läksin väga ruttu kooli, laps lastehoidu ja edasi sõime, lasteaeda ja sealt kooli. Siis sündis teine laps ja tahtsin kõik nii-nii perfektselt teha, et vist kulutasin kogu oma kaine mõistuse ära. Kui ta sai aastaseks, mõistsin samuti, et pean tegelema mingite kõrvaliste tegevustega ja hakkasin lugema, rahaasjadega tegelema ja elu tundus nagu lill. Isegi nii ilus, et mõtlesime kolmanda peale.

    Ja siis sündis kolmas. Ta on sõna otseses mõttes kõige chillim beebi, nii rahulik ja kannatlik (kõikide teiste päevakava vahele mahub ta ilusti ära, mõnus reisisell ja üleliia ei nuta kunagi). Mõistus ütleb, et kõik on nii ilus, et patt oleks nuriseda. Aga ma ise tunnen, kuidas mandun. Enda jaoks aega ei ole, hobidele samuti. Kui midagi ette võtan, siis see tundub stressiallikas, sest ei saa lõpuni teha. Kolmene teeb sõna otseses mõttes sigadusi kodus, kui beebiga tegelen (ei tule tähelepanu puudusest, sest seda mu kodused lapsed saavad kuhjaga). Kurb tõdeda, aga keskmine laps on lasteaiaks valmis. Valmis kogema midagi muud peale pesumasinas keerlevate riiete vaatamise ja emmega laulmise-värvimise. Ta ise juba küsib ka. Ka minu eesmärk oli lapsega kolm aastat kodus olla, et turvatunne ja enesekindlus saaks maksimumini täis enne kollektiivi asumist. Ja beebi vajab ka üks-ühele aega.

    Kuigi vahepeal oli tunne, et kõik on nii kontrolli all, et võiks lapsed vabalt koduõppele jätta kuni põhikooli lõpuni, siis nüüd on tunne, et depressioon on varrukast võtta. See on kindlasti mööduv nähtus, olen kindel.
    Lapsed on ju nii vähe aega väikesed, aga iga päev kodus venib nagu tatt 🙂

    1. Minul on ka vahepeal väga nõme midagi kurta või öelda, et ei jõua tööleminekut ära oodata, sest midagi ei ole ju tegelikult halvasti – Lili on tore laps, kellega koos päevi veeta. Kaur oli samamoodi. Viimane oli isegi rahulikum ja mega omaette nokitseja, no mida sellise kõrvalt ei jõua, eks. Lili tahab natuke rohkem koos istuda ja teha, aga elu on lihtne, ma saan sellest väga hästi aru. Lihtsalt see paigal olemise tunne teeb vahepeal pisut ärevaks ega lase kodus olemise igat hetke enam nii sada protsenti nautida kui esimese lapsega esimest korda kodus olles. Samas ma tean, et kui kunagi kolmanda lapse peaksime saama, siis kohtleksin teda nende samade põhimõtete järgi ehk et oleksin ka temaga sama kaua kodus. Aga siis läheksin ikkagi lapse kõrvalt uuesti kooli, et ma ise enda elu sees päris ära ei kaoks kõigi teiste soovide ja vajaduste vahel. Tahaks, et mul oleks peale emaks olemise veel mingi väärtus ja otstarve.

  3. Tahtsin lihtsalt öelda, et siiamaani mu lemmik lasteaiateemaline suhtumine/postitus kõigist blogidest, mis ma lugenud olen.

  4. Sa oled nii tubli ja nutikas naine. Minu arust on sinu saatus tegeleda ettevõtlusega 😀

    1. Ma arvan, et selline asi peaks sündima ideest, mitte kinnisideest olla ettevõtja. Paraku minul ühtki unikaalset ideed ega ettevõtluseks vormitavat oskust pole. Pluss, ettevõtjana saaksin ainult ühemehefirmat pidada, sest sihuke perfektsionismi-hitler nagu mina küll kellegi ülemus ei saaks olla 😀 …aga üksinda ei tundu pikas plaanis just väga roosiline perspektiiv.

Jäta kommentaar