Aprillis hoolin enda tervisest
Ilma pikema sissejuhatuseta: aprill tuleb tervisekontrollide kuu. Esiteks pole ma veel käinud sünnitusjärgses kontrollis. Peale Kauri sündi jõudsin ma naistearsti juurde näiteks alles uuesti rase olles, ehk siis umbes kaks aastat null kontrolli. Eriline rumalus, täiskasvanud inimene või asi. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel on arsti juurde mineku juures minu jaoks kõige tülikam tegevus vastuvõtuaja broneerimine. Iga õhtu mõtlen, et homme helistan, aga homme õhtul mõtlen sama targalt, et okei, homme päriselt ka helistan. See on 50:50 unustamiste ja teadlikult edasi lükkamiste jada. Nüüd on Lili sünnist möödas pool aastat ja HOMME ma päriselt helistan, panin isegi meeldetuletuse.
Tegelikult ma alles hiljuti helistasin LTKH registratuuri, et günekoloogi juurde aeg panna, aga tol päeval oli seal tööl mingi seeni või porolooni või ma ei tea mida tõmmanud tädi. Väljendasin oma soovi vastuvõtt broneerida. Minu eelistatud arsti juurde ühtki vaba aega polnud, mispeale ütlesin, et hea küll, sobib ükskõik milline arst. Ta pakkus mingi kuupäeva, vastasin, et, see sobib, millele tema vastas: “Väga hea!” ja…viskas toru hargile (???) 😀 See oli nii WTF, et ma lihtsalt põrnitsesin oma telefoni – ta ei küsinud mu nime, ta ei öelnud kelle juurde see vaba aeg oli, mis kell või kus, lihtsalt AHH?? 😀 Ma ausõna ei tea, miks mul ei tulnud pähe kohe tagasi helistada ja natuke dramaatiline olla või miks ma selle kõne järel endale aja panemise üleüldse edasi lükkasin, igal juhul nagu öeldud – homme.
Günekoloogi-teemaga meenub mulle alati mu kõige nõmedam günekoloogi visiit. Ütleme nii, et naistearsti külastamine ei hakka mitte kunagi olema miski, mis on kasvõi 1% mugav, aga kui su arstiks satub lisaks ilmselgele ebamugavusele mäekõrgune meesterahvas, keda pigem kujutaks ette kuskil farmis hobuseid riita loopimas ja kes sulle kandilise vene aktsendiga “Sjirmi taha, pjüksid maha” müriseb, siis uskuge mind, järgmine naistearsti visiit ei tule ka parima tahtmise juures enne kui paari aasta pärast 😀 Hashtag trauma 😀
Teine inimene, keda ma aprillis kindlasti külastada kavatsen – see aeg on õnneks juba kirjas, imede ime – on nahaarst. Kuigi mul on ka igikestev puberteet, siis lähen lasen seekord hoopis oma sünnimärgid üle vaadata. Nüüdseks juba natuke liiga mõni aeg tagasi täheldasin, et üks sünnimärk on nahast pisut kõrgemale kasvanud, veidi kuju muutnud ja selle värv on veidi ebaühtlane. Tundub mõistlik lasta see viimaks üle vaadata. Kõik ülejäänud 6000 sünnimärki ka, mul on neid pallllllju. Ja kuigi oleksin sellele asjale pidanud tähelepanu pöörama kohe kui muutusi märkama hakkasin, siis ütlen ausalt, et sageli on (elus üldse erinevate asjadega) nii, et kui miski otsest valu või ebamugavust ei põhjusta, jätame selle tähelepanuta ja tegeleme ainult nende asjadega, mis nö põlevad. Aga mitte keegi ei taha, et tal näiteks nahavähiga “põlema” hakkaks, nii et olge teie targemad kui mina ja käige kontrollige ennast. Katsun nüüd ise ka targem olla kui seni olnud olen.
Veel mõtlesin, et ehk peaks üle nelja aasta oma perearsti külastama ja laskma tal mõni vereproov määrata. Sellega on see tore asi, et alati kui telekas või kuskil online artklis mingitel tervise-teemadel räägitakse ja mõni arst asja kommenteerima palutakse, siis sageli nad manitsevad inimesi käima kontrollis, ennetama, endast hoolima, mitte tulema alles siis, kui on probleem. Endast hoolima utsitamine on sellest kõigest vast kõige iroonilisem, pidades silmas näiteks eriarstide järjekordi. Aga kui sa oma perearsti ukse taha ilmud ilma selgete suremis-ilminguteta ja ütled, et ole hea, kontrollime, kas mu kehas mõni vitamiin on või teeks mõne proovi, et vaadata kas kõik on korras… Ma ei tea, ma olen 90% kindel, et mu perearst ei arva sellest suurt midagi. Sest vahet pole, mis kaebustega ma tema poole pöördun, tema tõmbab ikka oma Prostamol Uno märkmepaberite plokist lehe välja, kirjutab sinna: “sinepiplaaster 2x päevas või joo vett, kui sul lihtsalt janu oli ja selle valuga segi ajasid” ning soovitab tagasi tulla siis, kui mul mõni “päris mure” on. Mõni selline, mis maksimaalselt stetoskoobiga tuvastatav on ega sunni teda end alandama ehk mind mõne teise arsti juurde suunama, kuhu ma nagunii enne ei pääseks kui minimaalselt poole aasta pärast.
Viimati kui ühe valuga oma perearsti juurde pöördusin, jõudis ta päriselt ka peale mõningast vaagimist järeldusele, et ju ma ikka pole kindel, et mul midagi valutab. Tõsi ta on, et tegelikult mulle lihtsalt nii väga meeldib saja haiguse käes rögiseva inimese vahel tema ooteruumis hängimas käia. Tegelikult ma ei teagi, miks ma arsti pole vahetanud. Ilmselt eelarvamuse tõttu, et ju nad on kõik umbes samasuguse suhtumisega. Ja vähemalt nii palju kui “hea perearst Tallinnas” guugeldanud olen, siis mu enda perearst saab seal üsna esimesestes foorumites mainitud, nii et mis mõttega ma seal siis edasi loen, kui internet selgelt näkku valetab 😀
Mina oleks arvanud, et sellel registratuuritädil läks kogemata telefon kinni vms. Ja tema ei saanud sulle tagasi helistada, kui tal on juhtumisi see lauakas, mis numbreid ei näita, ning jäigi ootama, et sa ise tagasi helistaksid, et registreerimine lõpule viia 😀
Ma mõtlesin ise ka selle variandi peale, aga tõtt-öelda oli see kõne üleni nii imeliku vaibiga, et ma ikkagi pigem arvan, et ta panigi ise toru ära 😀 Oli selline eriti hajevil ja udune tädi.
Mul oli kunagi vaja spiraal välja võtta ja kuna mu enda arst oli kuskil ära, siis pakuti esimest aega meesarstile – no suva, kui temal kõlbab päev läbi võõraid tutte passida, siis pole ka mul miskit häbeneda 🙂 Aga siiani ajab naerma – läksin kabinetti, arst loeb raamatut, õde siis viib väikse vestluse minuga läbi ja saadab pukki, arst paneb korraks raamatu käest, nagu muuseas tuleb võtab spiraali välja jaaaaa tagasi laua taha, prill ninale ja raamat ette 😀
Perearst oli mul ka kunagi “väga pädev”. Lähed arstile, küsib mis mureks. Vastad talle, tema küsib: “Kuidas olete seni ravinud?” Vastan ja tema mulle: “Väga hea, jätkake samamoodi” 😀
Aga tervisest peab hoolima, kuna ma olen juba jõudnud nn keskikka (vanus 25, ülejäänu on kogemus), siis eelmisel aastal lasin teha “tehnoülevaatuse”, mis hõlmas siis rinnavähi uuringut, emakakaela uuringut jne.
Selliseid arste on MEGA palju mu meelest, kes oma asju (vähemalt pealtnäha) täieliku apaatsusega ja jumala möödaminnes teevad 😀 Natuke koomiline on sellises olukorras olla koos sellise arstiga minu meelest.
Ja no sellise perearstiga nagu sul pole tõesti mitte midagi peale hakata, parem siis juba Dr Google 😀 Kuigi see viimane retsepte veel ei kirjuta, aga sinu oma vist ka mitte? 😀
Peaks ka KÕIK võimalikud asjad laskma üle vaadata, kuhu vähegi löögile pääsen. Olen vanemas keskeas (27), ainult aja küsimus, mil siit sealt järgi hakkab andma ja tehase garantii vist ka enam ei kehti ma arvan 😀
Mul üks sõbranna rääkis kunagi sellise loo, et läks günekoloogi juurde ja arst küsis, et kas võib praktikandi (või kuidas neid nimetatakse) ka kutsuda. Sõbranna ütles okei, kuigi talle see mõte eriti ei meeldinud. Tõeliselt kahetseda sai ta seda vastust siis, kui praktikandiks osutus ta vana klassivend 😀
Appppppiiiiiiiii, täielik error, ma oleks minema jooksnud, läbi ukse 😀 😀
…ja püksata, eks 😀
Mis püksid??? 😀 😀 Jookseks sealt välja otse kodakondsus- ja migratsiooniametisse, vahetaks oma nime ära ja koliks kusagile troopilise vöötme võssa, kust keegi mind mitte kunagi ei leiaks! Hdfgkjslkfjs kui õudne! 😀
😀 😀 😀
Eeee… Sa just kirjutasid minu eest minust postituse…? No tänks, maan! Peaks ka homme günele helistama? Ja nahaarstile enda miljon sünnimärki ette näitama? Ja perearstilt ühe vereproovi tellima?
Kui sama patune oled kui mina ja ka kõik need visiidid tegemata, siis muidugi! Ei mingit jokutamist tähtsate asjadega 😉