24 fakti minu kohta

Kõige esimene blogi, mida ma järjepidevalt lugema hakkasin, oli Briti blogi. Ainult et aastal 2009 tähendas see hoopis üht teist blogi kui seda, mis täna selle nimega seondub. Kusjuures see oli üsna pikka aega ainus blogi, mida ma lugesin, kuna ma lihtsalt ei teadnud ühtki teist.

Ma ei saanud hullult kaua aru, miks ülipaljudel vlogijatel mitu kanalit on. Hea küll – sisimas ei mõista ma seda täielikult siiani, sest näiteks millises maailmas ma viitsiksin jälgida ühe autori mitut blogi? Või milline blogija viitsiks pidada mitut blogi, millest ühes räägib kehvast ilmast, teises sellest, kuidas kõik on Ansipi süü ja kolmandas jagab retsepte. Ikka las olla kõik koos ja kui mulle sealt miski huvi ei paku, siis libisen lihtsalt üle. Oluliselt tülikam on mitme blogi/vlogi vahel pendeldada. Igatahes guugeldasin viimaks ja sain veits aimu, aga ei kiida seda ikkagi üldse heaks! 😀

Kui ma teen võileiba, kus on nii juust kui vorst/sink vms, siis juust käib tingimata allpool. Ainult ahjus tehtud võileibadel käib juust peal. See eriarvamus võib ühel päeval minu ja Rene suhtele saatuslikuks saada 😀 No tegelt mitte, aga ta päris tihti kiusab mind sellega, et teeb “valesid” võileibu ja siis on maksimaalselt õnnelik, kui ma neid süüa ei saa 😀 Õigemini, et enne sööma asumist asju ümber tõstma pean. Aga noh, ma teen talle ka seda, no worries 😀 #lapsikudasf

Ma pole kunagi ühtki luud murdnud.

Mul oli umbes neli aastat keeleneet. Et mind seda tegemast ümber veenda, kasutas mu ema umbes esimest korda elus internetti, et näidata võikaid pilte mädanevatest keeltest. Emaarmastus at its best. Kuid jäin endale kindlaks.

Mu esimesed kõrvaaugud tegi mulle klassiõe ema jämeda sukanõelaga. Ma minestasin selle käigus. Kuna need augud olid ülikreenis ning muidugi salaja tehtud (mis point oli asju MITTE salaja teha), sain kodus paraja koslepi, aga mõne aja pärast nõustus ema mind ilusalongi kõrvaauke tegema viima. Suhteliselt mõttetu retk, sest nagu selgus, üks mu kõrvaauk ei kannatanud (ega kannata siiani) kõrvarõngast enda sees. Nii et kui näete mind kõrvarõngastega, siis teate, et järgneval paaril päeval on mu kõrvalestad rullis nagu Kiievi kotletid. Väga valusad Kiievi kotletid.

Ma olen käinud kunagi töövestlusel, kus üks vanamees otsis “koduabilist”, aga tegelikult otsis ta armukest. Paraku sain ma sellest alles tagantjärgi aru, et jube imelik vestlus oli 😀 Õnneks polnud tal kalduvust pedofiiliale, sest vastasel juhul elutseksin ma kusagil keldris praegu. Ma olin ikka mega noor ja sinisilmne. Kusjuures Tallinnasse kolides, ehk siis umbes 9 aastat tagasi, olin ma oluliselt sinisilmsem ega osanud pooli asju karta, mida ma praegu kogu hingest kardan (pimedus, narkomaanid, veidrad vanamehed, kes CV Keskusest armukest otsivad jne).

Olen hoolimata oma lühikesest kasvust paar korda moeshow-l osalenud. Esimesel korral (umbes seitsmendas klassis?) me koguni võitsime nooremas vanusegrupis. Selle ürituse galeriis minu pildi all on mingi räige lahing muidu, aga kusagil seal vahel üks imelik kommentaar: “Nöme tibi aga riided normaalsed”
Nii normaalsed! 😀
Ja ärge hakage üldse rääkima, et te ei tahaks tuulise ilmaga Piritale jalutama minna selles vaimustavas kostüümis (soengut vaadates ma ilmselt just sealt tulengi):

pilt

quickmemo_2017-01-09-15-00-16

Võitudest veel – ma võitsin kunagi telesaatest 5000 krooni, mille eest soetasin oma elu esimese värvilise ekraaniga telefoni. Nokia 3100. Esimene polüfooniline helin, mille kalli raha eest sinna ostsin ristsõna tagakaanelt, oli tol ajal kirjeldamatult populaarne Numa Numa Yei. Vot sel ajal ma vist tõesti ei uskunud, et elu saab enam ilusamaks minna.

Kui ma hästi väike olin, siis ühel õhtul lõikasin oma magamistoa kardinasse augud ja kui ema küsis, et “PORQUE, PILLE!?”, vastasin talle, et mu nukk tahab ka kuud ja tähti näha.
See seik võtab minu jaoks muuseas päris hästi kokku lapsevanemaks olemise – lapsed teevad üsna sageli selliseid pealtnäha pahategusid, millel on kokkuvõttes jumala armas point. Et nagu peaks riidlema, aga samas saad aru, et need augud seal kardina sees pole elusees nii olulised kui see, et last ajendas selleks teoks soov head teha.

Mulle meeldib lugeda raamatuid, millel on tõsieluline taust ja raamatuid, mis kirjeldavad 18.-20. sajandi Eesti taluelu või elu Siberis / koonduslaagris / sõja ajal. Alates umbes “Näkimadalatest” kuni “Kuradil ei ole varju” on kõik väga minu cup of tea. Igasugu üleni fiktsionaalne udrumudru mulle nii väga ei sümpatiseeri. Loomulikult on erandeid.

Ma olen käinud kaks korda kind of kohtingul ühe võhivõõra noormehega, kelle nime ma kunagi teada ei saanud ja kumbagi kohtingut me enne kokku ei leppinud, sest meil polnud teineteise telefoninumbrit ega muid kontaktandmeid. See oli üsna sürr, aga samas väga lahe 😀

Minu külmkapis ei leidu mitte kunagi “parim enne” asju. Ma olen totaalne (kõlbmatute) asjade minema viskamise hull. Ma ei suuda poest osta tänase kuupäevaga tooteid ja minult nõuab veidikest eneseületust see, kui ma võtan sügavkülmast mõne lihatoote, mille parim enne on jääkambris seismise jooksul mööda läinud. Mis on hullult ebaloogiline, sest milleks üldse sügavkülm mõeldud on…

Mulle ei meeldi, kui inimesed kirjutavad enda või kellegi teise nime väikese algustähega. Kunagi üks õpetaja korrutas nagu kuutõbine, et nime väikese tähega kirjutamine tähendab lugupidamatust ning et eriti ränk on iseendast nii vähe lugu pidada, et esisuurtähte kirjutada ei suuda. Nagu näete, siis see tema veendumus kinnistus ka minus. Siin blogis korrigeerin samuti kommenteerijate nimed alati nii, et need algaksid suure algustähega. Vabandust, kellel see väike algustäht on tähtis osa isiksusest vms, minu blogi, minu reeglid 😀

Kõik blogid, mida ma jälgin, olen algusest peale läbi lugenud. Ainult kolme erandiga, kellede arhiiv on lihtsalt liiga sügav ja mul jääks elu elamata, kui seda kõike läbi kaevandama hakkaksin. Aga sel samal põhjusel, et ma tahan kõik algusest peale läbi lugeda, on nii palju blogisid, mille lugemiseni ma pole veel jõudnud.
Ühtlasi ei lisa ma enda blogrolli ühtegi blogi, mida ma pole algusest peale läbi lugenud (välja arvatud jälle need kolm erandit). See on väga ajamahukas tegevus, nii et mu blogroll ei pikene just kuigi tempokalt. Aga blogisid, mida ma loen, on PALJU.
Kusjuures, minu jaoks on ülimalt kummaline, et mõned blogijad ei väsi korrutamast, et neid ei huvita teiste blogid, et nad ei loe kodumaiseid blogisid. See tundub kummaliselt…üleolev…et nagu…mulle ei maitse lagrits, aga ma ei rõhuta seda igal võimalusel, vaid pigem räägin sellest, kui väga mulle maitseb šokolaad.

Ma vaatan kümmet sarja, neist vaid üks on kodumaine.

Ma ei mõista, miks peaks keegi üht raamatut kaks või veel rohkem kordi lugema. Sama ei mõista ma ka filmide kohta. No mingi Titanic ja Üksinda Kodus, mida telekas praktiliselt jõuga silmast sisse surub – that I get, aga teadlikult võtta mingi asi ette, mille sisu ja lõppu ja kõike juba tead, selle asemel, et midagi uut vaadata/lugeda… Miks!?

Kui ma kasutan korraga hüüu- ja küsimärki, siis justnimelt selles järjekorras (!?) Vastupidiselt (?!) lihtsalt makes NO sense minu jaoks 😀

Mu lemmik limonaad on arvatavasti Sanpellegrino punase apelsini limonaad. Tingimata klaaspudelis, mitte plekkpurgis variant. Sellel on nii mõnus mahe maitse – üldse mitte liiga magus – ja mullid on nii imepisikesed, nii et mina, kes ma absoluutselt gaasilisi jooke tarbida ei saa, ilma et need ninast ja kõrvadest välja ei hakkaks tulema, saan seda jumala muretult rüübata. Samas näiteks Fantat ja Cocat manustan selliste grimasside saatel nagu jooksin gaseeritud hapet ja ma tõesti ei tea, miks need nii “kanged” peavad olema.

Joomisest veel – ma räigelt kadestan neid inimesi, kes joovad kohvi mustalt ja ilma suhkruta. Täiesti lõpp kui cool see millegipärast välja näeb (sarjades ja filmides jne). Lihtsalt kõnnid kohvimasina juurde, täidad tassi ja jood. Tahaks ka, aga mulle üldse ei maitse nii 🙁

Mu e-mailid on mega põhjalikult organiseeritud ja kaustadesse paigutatud. Kaustad, alamkaustad jne. Näiteks kui tuleb telefoniarve, siis see seisab mu postkasti avalehel seni, kuni selle ära maksan, peale mida panen selle telefoniarvete kausta. Selle harjumuse osas olen kohanud kahte sorti arvamusi: a) “Kui palju vaba aega sul on??” ja b) “Tee mu postkast ka korda!”

Ma olin põhikooli ajal nii korrafriik, et tõmbasin matemaatika tunnis isegi kõik murrujooned joonlaua abil. Maailmas ei ole korralikumat asja kui minu põhikooli matemaatikavihik. Gümnaasiumis mul sellisteks peensusteks enam aega ei jagunud *kulistab bussijaamas Aramist*

Üks asi, mis mu aju alati tarretab, on küsimus: “Kas sul on mingeid küsimusi?” Ma olen alati hämmelduses selle üle, et osadel inimestel niimoodi lambist tulebki küsimusi pähe…kuidas?? Mul peksavad pärdikud peas taldrikuid kokku selliste kohtade peal, SIIRALT.

Ma usun reinkarnatsiooni. Esiteks, minusugusel ateistil on lihtsalt mõistlik seda uskuda, sest vastasel korral on mu väljavaated üsna suunaga põrgusse 😀 Aga peamiselt usun ma seda sellepärast, et minu meelest ei tundu absoluutselt loogiline, et peale inimese füüsilist surma temas olev energiakogum (nimega hing) lihtsalt kaob. Universum ei saa ometi nii pinnapealne olla?
Energia jäävuse seadus on minu jaoks kordades loogilisem ja kordades rohkem tõestatud kui mingi üks kõrgem jõud nimega Jumal. Aga mainin ära, et ma ei naeruväärista kuidagi usklikkust. Igale inimesele on vaja midagi, millesse uskuda, jumalausklikud on selleks miskiks valinud ühe teistsuguse sümboli kui see, millele mina toetuda oskaksin. Mina usun Jumala asemel sellesse, et järgmises elus olen võib-olla vares ja et inimese olemus seisnebki selles, et tema hing saaks läbi mitmete elude erinevaid õppetunde koguda. Hea lihtne lugemissoovitus sel teemal on näiteks Carol Bowman “Laste eelmised elud”.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*