Blogist, blogimisest, reklaamist ja lastest
Inimeste suhted on minu jaoks veidrad. Mitte suhted iseenesest, vaid nende algused. Kuidas on nii, et enam-vähem kõigil paaridel peale minu ja Rene on mingisugune tähtpäev? Kas meie oleme friigid, kes mingil teatud päeval omavahel kätt ei surunud, et “suhe sõlmitud” või on kõik teised friigid, et sellist asja teevad? Mismoooodi see imelik pole? Või kuidas see päriselt käib, et kõigil on mingi kindel kuupäev?
Nii palju kui ma kümne aasta tagusest ajast mäletan (khm, kõike), siis meie tutvuse alguses oleks “kuule, hakkame KÄIMA v?” asjade normaalsele kulgemisele labidaga virutamine olnud. Kuidas teised seda teevad? Või lepitakse tagantjärgi kokku, et okei, kuule 2. mail me svaipisime Tinderis paremale / hoidsime natuke pikemalt käest kinni / tag-isime teineteist esimest korda insta pildil – sellest kuupäevast alates hakkamegi iga kuu sotsiaalmeedias teavitustööd tegema? “Musiga 3 kuud, #relationshipgoals #futurehubby #futurebabydaddy” jne. Mis värk sellega on?
Ja mismoodi keegi saab tänapäeva noori lumehelbekesteks nimetada, kui nad suhetes nii konkreetsed ja sirgjoonelised on, samal ajal kui meie oma esimestel deitidel teineteisele napilt meetri kaugusele julgesime istuda. Okei, siin on liialdusi, aga no põhimõtteliselt pole ka. Mul on aastapäeva vaja. Igal aastal jääb üks pidulikum päev olemata selle kuupäeva puudumisega, nii et mingi 9-10 tähendusrikka kingiga miinuses juba 😀
Unistan vahetevahel blogi privaatseks tegemisest, aga päris hästi ei oska ja mega süvitsi guugeldada ka ei viitsi. Ju see on lebo ilmselt, aga ma ei viitsi rutakaid otsuseid teha. Mingi kinni-lahti pendeldamine on veel kõige mõttetum. Ju siis nii väga ei põle sellega. Igatahes tiksub see leht siin suht ilma uuendusteta. Tahaks täiega palju rohkem kirjutada, aga praegu tundub, mulle vist sobis see kapi-elu rohkem. Või ma lihtsalt kujutan ette, et omaette täiega rohkem kirjutaksin… Igatahes, lisaks sellele, et ise kappi tagasi tahaksin pugeda, on mind tabanud bloginduse ülekülluse see faas, kus mu blogroll-is on kümneid ja kümneid lugemata postitusi ning hetkel ma isegi ei kujuta ette, mis mul peaks juhtuma, et nende tagantjärgi lugemise ette võtaksin. Loen asju hästi pisteliselt ja valikuliselt. Eriti terav on see tunne, et igasuguste kasvõi õrnalt reklaami-hõnguliste postituste peale tahaks kõik äpid oma seadmetest kustutada, kus need asjad ilmuvad.
Nüüd on kõik järsku mingitest helvestest sillas. Nagu hommikuputru poleks kuradi kakssada+ aastat söödud. Ja siis on kingiloos ~7€ väärtuses ning ärge arvake, et inimesed kahe pudrupaki pärast amokki ei jookse. Arulage.
Ühesõnaga, ma kuidagi ei viitsi võõraste inimeste asjadest huvituda hetkel, seda enam kui seal isegi pole sisu, vaid on mingid kaerahelbed ja muu lakkamatu müügitöö. Ma olen nii väsinud asjade kohta lugemisest. Ei pane kellelegi pahaks, kui ta üritab blogiga raha teenida, aga mina ise ei taha selle reklaami sihtgruppi kuuluda. Ilmselt soodustab mu praegust ülekülluse tunnet nii paljude blogide lugemine, et absoluutselt iga kampaania jõuab minuni väga mitmekordselt.
Hiljuti jäi mulle kõrvu selline arvamus, et hea blogi on see, kus ilmub postitusi regulaarselt. Minu kui lugeja jaoks ei ole oluline kogu aeg rohkem ja rohkem blogiteksti tarbida, vaid eelistan iga kell, et see, mida ma loen, annab mulle midagi. Et see tekitab minus head meeleolu, ajab naerma, paneb kaasa mõtlema ja rääkima, annab mõnele mu arvamusele uue vaatenurga. “Jaaa, täpselt – ma olen ise seda sama mõelnud, aga pole kunagi osanud niimoodi sõnastada!” on mu absoluutne lemmik emotsioon, mida kellegi teise blogist saada. Mitte et postitus on kirjutatud sellepärast, et kolmapäeval kell kolm peab midagi ilmuma.
Parem las olla head asja vähem kui et on hästi palju mingit tootmise pärast tootmist. Ma ei ole veel näinud, et seal, kus fookus on regulaarsel avaldamisel ja non-stop “pildil olemisel”, ei kannata kvaliteet. Okei, üksikute eranditega. Õnneks jälgin ma piisavalt paljusid blogisid, et kellegi pikemat pausi ma väga tähele panna ei märka. Samamoodi ei märka ma tõtt-öelda seda, kui mõnes blogis asjad jube regulaarselt ilmuvad. Nii et jään selle juurde, et kirjutage parem harvem, aga siis, kui tõesti tuju tuleb – sellist asja on alati hea lugeda.
Aga pole välistatud ka võimalus, et äkki üritan siin hästi subtly kaitsta harva postitajaid, kuna olen ise ka üks neist ja kui mul endal oleks viitsimist/tahtmist/tuleks meelde tihti postitada, räägiksin hoopis teist juttu, näiteks et tegelikult harva postitamine tõesti sakib ja sedasi ei saagi head blogi pidada. Praegu ei ole minu jaoks headuse mõõdupuu see, kui sageli keegi kirjutab.
Muide, ma olen elu jooksul paari blogi jälgimise lõpetanud ka puhtalt sellepärast, et seal ilmus liiga sagedasti uusi postitusi, nii et kõike seda läbi lugeda tahtes oleksin omaenda eluga katastroofiliselt ajahätta jäänud. Sel otsusel polnud vähimatki pistmist blogi sisu headuse või mitteheadusega, lihtsalt oli liiga palju. Nii et võib ka niipidi minna.
On tõsi, et koostööde ja suure lugejaskonnani jõuavad just need blogid, kus üheks märksõnaks on sage ja regulaarne postitamine – pole kahtlustki. Ma soovin, et kõik, kellel on järjepidevust oma blogi sedasi pidada, saavad ka soovitud hulga koostöid jne. Et see asi oleks seda väärt. Aga ise tunnen viimasel ajal üha enam, et peaksin teiste blogide lugemisse põhjaliku pausi tegema, sest kõigel on justkui mingi turunduslik agenda ja ma olen sellest korraga hästi väsinud. Ma ei heida kellelegi midagi ette, jumala eest – ajage oma asja. Lihtsalt mina olen praegu mingis sellises punktis, kus “issand, hommikupuder päästis mu elu!” sorti reklaam on meeleheitlik ja ebausutav ega anna mulle mitte kõige vähematki. See on see, millest ma tahan hinge tõmmata.
Ise postitamise osas tuleb mul endal viimasel ajal hästi palju ette seda, et võtan tühja lehe ette, hakkan kirjutama ja siis kuidagi poole jutu pealt jõuan mõttele, et kedaaaaaaa huvitab – mis väärtust see mu blogile või üldse millelegi juurde annab. Klõps kinni. See on üks põhjus, miks ainult endale blogimine hetkel natuke ahvatlev tundub. Tahaksin oma mõtted lihtsalt välja kirjutada, nende ülima sisukuse üle vaagimata. Nii nagu vanasti.
Või proovin tõesti vahelduseks seda, et teiste blogisid üldse ei loe. Akki siis saavad mu kirjutamise tšakrad (hehe…) uuesti avaneda, kui mu pea kogu aeg teiste mõtteid ja elusid ja reklaami täis pole. Rõhutan, et mul ei ole konkreetselt ühegi blogija ega blogi vastu midagi, ent kohati tundub siiralt, et mõned neist ei taju, kuidas sellistes reklaamhoovustes kaasa kulgemine nende blogile kahju teeb, vähimatki vastu andmata. Mitte ühegi ettevõtte ainsatki turundusinimest, kes sulle seda nipet-näpet sodi saadab, ei koti, et sa enda blogile kotlethaaval vee peale tõmbad. Milleks selliste puhtalt näiliste asjade õnge minna, ei jõua mulle pärale.
Hiljuti hakkasin uurima eelkoolide kohta. Kaur sai just viieseks ja põhiline märksõna on praegu õpihimu. Näiteks eelmise laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et tavapäraste multikahelide asemel valitses elutoas vaikus. Läksin piilusin Kauri toa ukse vahelt sisse mõttega, et kas tõesti ta magab meist kauem!? Tema oli hoopis pool oma raamatukappi tühjaks tassinud, istus kõrge raamatukuhja kõrval ja näpuga tähtedel järge ajades luges muinasjuttu. Ütlen ausalt, et ma isegi täpselt ei tea, millal ta lugema õppis või kes seda talle õpetas, igatahes nüüd ta loeb. Ja kirjutab, kuigi tähed on veel parasjagu lapergused ja mässumeelsed – need ei taha sugugi ühel joonel püsid nagu ette nähtud. Veel tahab ta mingeid sõnade ja kirjutamise ülesandeid lahendada, nii et kõikvõimalike tähevihikuid kulub nagu leiba.
See on kõik väga tore. Ma olen alati lootnud, et kuigi välimuselt kuuldavasti minu moodi, lööb temas vähemalt nii palju Rene geen välja, et temast saab samamoodi terava mõistusega inimene. Ma ei arva, et ma ise ka kuidagi nüri oleksin, aga reaalained ikka üliväga minu tassike pole ja oma lastele ma küll nii tülikat saatust ei soovi. Valikuvabadust on elus palju rohkem, kui su akadeemilised võimed umbes humanitaarainetega ei piirdu.
Vaevalt et viieselt lugeda ja kirjutada oskamine mingi wow asi on – me kõik tegime neid asju enne kooliminekut -, aga Kauri õpihimu tahaks sellegipoolest kohe eraldi innustada. Ma kardan vaid, et meil endil jääb kannatlikkusest ja õpetamisoskusest puudu. Niisiis otsustasin, et kuigi me tänavu juba hiljaks oleme jäänud, siis vähemalt järgmiseks õppeaastaks katsun Kaurile mõnda eelkooli koha saada. Ma ei tea veel täpselt, mis variandid selles vallas on, aga küll ma nüüd seda täpsemalt uurima hakkan.
Eelkool on mulle siiani alati millegi sellisena kõlanud, mille võtavad päevakorda vanemad, kes justkui hullunult oma lapsi eliitkooli jaoks drillivad. Olles nüüd ise sealmaal, näen eelkoolis hoopis head võimalust lapsele tutvustada, mida päris kool endast kujutab, kogu selle paigal istumise ja kõigega. Teiseks tahan ma, et Kaur kasvaks piisavalt iseseisvaks, et mingit koos õppimist ei hakkaks mitte kunagi olema. Et isegi mitte tema kukla kaugeimas nurgas poleks tunnet, et kui emme ja issi kõrval ei istu, lendab pliiats jonnakalt nurka. Seda loodan ma mitte vanemlikust laiskusest, vaid põhimõtte pärast.
Minu elu jooksul ei ole ükski täiskasvanu koolitööde tegemise ajal mul kätt hoidnud ega ülesandeid lahti seletanud ega nämmutanud ega aidanud. Ma olen asjade sellise käiguga rahul, sest arusaam, et minu koolitööd on minu asi, on väga oluline ka ülejäänud elus kõigi edasiste kohustuste puhul. Järjepidevus, kohusetunne ja töökus iseloomu lahutamatute omaduste hulgas on inimesele issand-kui-kasulikud kõigis tema ettevõtmistes.
Olen tuttavate pealt näinud, et paljude vanemate jaoks tähendab lapse kooliminek, et ka endal tuleb koolitee vähemalt poole koormusega uuesti ette võtta, seda siis peale tööpäeva lõppu koos lapsega ülesandeid lahendades ja tema jaoks kohustuslikku kirjandust lugedes. Kui minimaalset enesedistsipliini see kõik ühele lapsele õpetab ma küll ette ei kujuta, aga enda lapsele sellist saamatust ei soovi. Näilise headusega, umbes et iga päev teen temaga koos ja olen täiest jõust toeks, võib lapsele pikas plaanis hiigelsuure karuteene teha. Nii ma usun.
Muidugi on igas asjas erandeid. Olen omaenda silmaga näinud 1. klassi matemaatikaülesandeid, mida me mõlemad Renega põrnitsesime ega saanudki aru, mis paganat seal tegema peab. Jäigi meist lahendamata see asi. Aga üldiselt olen ma 200% seda meelt, et laps peab koolimineku ajaks olema piisavalt iseseisev, et ilma suurema abita oma asjadega toime tuleb. Seni üritame tema huvi toetada ja talle samm-sammult uusi ülesandeid anda, et ta õppimise põnevuses ning oma võimekuses aina veenduda saaks.
Inimloomusest rääkides on Kaurist juba praeguseks kasvanud hea inimene. Kuigi vahepeal natuke kiirete pööretega ja liiga ohtrate puuksunaljadega. Sain mõni aeg tagasi oma postkasti kirja võõralt inimeselt ja sõna otseses mõttes südame värisedes lugesin seda vist mingi viis(teist?) korda:
Tere! Kui ma õigesti lasteaia grupis ringi tuhlates aru sain, siis Teie olete Kauri ema? Igatahes, minu poeg, M, alustas seda aastat ***** lasteaias ja Kaur võttis ta kohe enda tiiva alla
Nüüd on M-l tulemas sünnipäev ja ta väga soovib, et Kaur ka külla tuleks.
Nüüd on M-l tulemas sünnipäev ja ta väga soovib, et Kaur ka külla tuleks.
Appi.
Apppiiiiiiiiiiii…
Üks asi on Kauri enda käest neid asju kuulda, kuidas ta näiteks ükspäev mingit väiksema rühma üksinda seisvat tüdrukut nägi, oma tõukeratta käest pani, et tüdruku käest küsida, kas too tahaks sõpra, kellega mängida. Aga kuidagi eriti next level on selliseid asju kuulda kelleltki teiselt. Midagi oleme me vist ühesõnaga õigesti teinud, kuigi (saladuskatte all) üsna kogemata. Või on Kaur tõesti lihtsalt sündinud sellisena. Samas tahaks ikka vanemlikke loorbereid ka vahepeal lõigata 🙄
Erinevalt Kaurist pole tema väike õeke üldse nii pehmest puust ja viimasega on tõesti 50:50 võimalus, et kas juhib tulevikus suurfirmat või vanglagängi 😀 Väga isepäine rull. Aga Kaur, kuigi poiss nagu poiss ikka, kuidagi väga märkab asju, ta on tähelepanelik ja hoolitsev. Nüüd kuulen, et tal on ka tiivad, mille alla ta võtab neid, kes sõbrata on. Oeh… Pea vastu, emasüda, ära päris laiali sula.
Nagu siia postituse lõppu valatult sobiv värske näide sellest, et ka Lili kratisüdames on ikkagi üks soojem sopp: Kaur voolis parasjagu plastiliinist midagi, kui Lili mööda joostes pooled meisterdused oma sullerinäppude vahele haaras ning nendega tuhatnelja minema põrutas. Kaurile tikkus juba pisar silmanurka, kui Lili hoo maha pidurdas, Kauri poole vaatas ning venna kurbust nähes läks, tal ümbert kinni võttis ja lohutas: “Ära nuta, Kaur, sa oled niiiii kallis.”
♥
Prantslaste jaoks on viiesena lugev ja kirjutav laps kui maailmaime, kellega ei osata suurt midagi peale hakata. Ma sattusin alles hiljaaegu peale uudisele, et ainult üks neljast lapsest, kes läheb esimesse klassi, tunneb kõiki tähti. Lugema õpivad nad teise-kolmanda klassi lõpuks. Samas muidugi mingil hetkel jõuavad teistele järgi, sest keskkoolilõpetajad ei tundu oluliselt rumalamad, kui nt Eesti omad. Küll kordades väiksema lugemusega ja veidi kitsama silmaringiga ülejäänud maailma osas, seda jah.
Bruno vennapoeg on kuuene ja õppis eelmisel aastal lugema. Õpetajad läksid ähmi täis, saatsid psühholoogile sest olid kindlad, et tal on midagi viga ja üleüldse see pole ju eakohane areng ja laps on ülieriline, üliandekas. Ma siis kõrvalt korra mainisin, et mu meelest on see igati ok vanus lugema õppimiseks ja siin pole ju midagi ulmelist – ütleme nii, et sain tapvaid pilke 😀 Õnneks andestati ruttu. Ja saadi üsna ruttu aru, et mul oli õigus.
Leenu lugeda ei mõista, aga kirjutab vaikselt. See on mu teadlik õpetamisvalik olnud. Mulle meeldib Montessori pedagoogika ja selle järgi on loogilisem ja mõistlikum õpetada last enne kirjutama ning seejärel lugema. Muidugi päris kõigega ma Montessoris ei nõustu (alustuseks kasvõi põrandavoodiga), aga on üsna häid nõuandeid ja meetodeid.
Igatahes olen ma valmis selleks, et Eileenil saab ka esimeses klassis (järgmine sügis) olema pigem igav, aga ta ise muudkui tahab rohkem ja rohkem ja rohkem. Ma ei saa ju jätta teda aitamata ja õpetamata ainult sellepärast, et teised pole omadega sealmaal…
Ja mis puutub pudruhelvestesse, siis aamen. Üleüldiselt reklaami. Ma pole põhimõtteline reklaamivastane. Kui inimene kirjutab hästi, siis ma loen ka ta reklaampostitusi. Isegi, kui toode ise mind võib-olla meeletult ei huvita. Aga kui hakatakse reklaamima juba absoluutselt kõike, siis muutub minu jaoks asi hapuks ja üheülbaliseks. Eriti, kui reklaamitaval pole tegelikult blogiga suurt seost.
Ma mäletan, et meie ajal õppisid mõned lapsed ka alles koolis lugema ja kuigi mina ise ja paljud klassikaaslased oskasid kooli minnes lugeda, ei olnud alles kohmakalt veerivad lapsed klassis mingi sensatsioon, isegi algkooli lõpu poole. Aga praegusel ajal… Ma vist isegi ei hooma, mida kõike lapsed koolimineku ajaks selgeks peavad õppima. Lugemine, mingid arvutamised juba. Natuke on ses mõttes kõhe küll, isegi kui ma näen, et Kaur haarab suht käigult paljusid asju. Äkki me teeme siin mingit mängulist nalja, kui tegelikult peakski drillima, et laps pärast kooli tempole ka vastu peaks. Üldse ei tea, mida oodata. Lolli peaga eeldan, et kui palju see ikka erinev on sellest, mismoodi meil endil oli…
Mul on sinu postitustest varem ka silma jäänud, et seal Prantsusmaal pigem hoitakse hoogu tagasi ja üritatakse lapsi hästi ühe pulga peal hoida, et jumala eest keegi kuskilepoole ei eristuks, muidu veel tegele sellega eraldi. Eestis mingil määral vähemalt taibatakse, et lapsed ja nende võimed ongi hästi erinevad. Ei minda NII verest välja, kui keegi kusagilepoole varieerub oma võimetelt jne. See võib lapsevanemana päris frustreeriv olla. Et mitte mingil juhul ei tohi laps omas tempos minna, vaid peab teisi järele ootama.
Ma ei teadnudki sellest, et kirjutamisega alustamine parem variant on kui esimese hooga lugema õpetada. Ilmselgelt ei ole ma Montessori pedagoogikaga üliväga tuttav. Teangi umbes sinnamaani, et voodi peaks põrandal olema ja niimoodi suht üldiselt. Aga vau… Täitsa huvitav nüüd. Ma iseenesest pole Montessori kohta lugedes kordagi millegi sellise otsa sattunud, mis mulle loogiline poleks tundunud, nii et nähtavasti oleks võinud põhjalikumalt uurida. Nii palju on seda, mille peale ise ei tule, aga kui kuuled, siis klikib kohe enda tõekspidamistega kokku.
Ma ei mõtle aitamise all üldse seda, et kui ta tahab rohkem kui koolis võimaldatakse, vaid et enda võimete piires peab ise tegema. Piiride nihutamiseks läheb alguses kindlasti täiskasvanu abi vaja, et asjadest õigesti aru saada. Aga mida suurem on lapse enda huvi, seda toredam ja lihtsam ja kergem see kõik ikkagi on. Puhas mäng 🙂
Minul on paari inimesega nii, et ma loen absoluutselt kõik nende postitused läbi, vahet pole, millest nad kirjutavad. Mõni lihtsalt võibki millest tahes kirjutada ja ikka on hea. Aga enamustel see niimoodi välja ei tule ja sellepärast see mind ei köida ka. Selle hulgireklaami puhul on mul alati peamiselt sellest kahju, et see, kelle ja mille pärast ma mingit blogi jälgima hakkasin, jääb järjest tahaplaanile, kuni enam pole isegi väga raske “unfollow” vajutada. Seda Midagi lihtsalt pole enam seal. Ja kuigi ma kõlan võib-olla nagu kibestunud inimene, siis reaalselt on mul lihtsalt KAHJU, kui mõnusat lugemist vähemaks jääb.
Ma just tegingi nii, et mõtlesin ühe suvalise kuupäeva välja. Aastapäevaks siis 😀 No kuskil seal maikuus nagu mõtlesin, et vist võiks oma peika omale peikaks võtta ja siis sealkandis üks kuupäev paika sai ka. kingitusi pole vist kunagi teineteisele teinud, tavaliselt läheb see päev üldse meelest ja siis paar päeva hiljem oleme mõlemad, et aa, jah, oli jah vist… Aga noh, tore ka, kui on mingi kindel päev, mille järgi saab mõelda, kui palju nüüd koos oldud. Võib-olla kunagi, kui tudengistaatusest välja saame, on võimalik mingeid kingitusi ka teha või kasvõi kuskil väljas söömas käia, aga see pole eriti oluline.
Ja kusjuures isegi mina, täiesti võõras inimene, natuke pisardasin selle kirja peale…
Ah ega minagi midagi materiaalset ei tahaks, aga kahekesi koos veedetud aeg oleks küll tore. Klaase kokku lüüa ja teineteist õnnitleda, et kõigest elu ja tervisega läbi oleme tulnud. Miski selline kulub väikeste laste ja muu igapäevaelu keskel kõigile paaridele ära ma usun. Kui kogu aeg mingit orav rattas elu elada, siis lihtsalt ei pane tühja koha pealt alati tähele korraks aeg maha võtta. Aga ma endiselt arvan, et kui ma oleksin üheksa aastat tagasi kusagile sotsiaalmeediasse mingi postituse teinud ja Rene seal all enda MEHEKS tituleerinud (ülikoomiline, kui pubekad oma vinnilise lõuaga peikahakatist oma meheks nimetavad 😀 ), siis oleks meie omavaheline suhtlemine ühtäkki jube kummaliseks muutunud 😀 Ühesõnaga mis mulle tundub on see, et hästi kergekäeliselt pannakse oma suhtele suhte silt külge, aga mina küünilise inimesena usun, et mis kergelt tulnud, see kergelt läinud ning suhete puhel on tasa ja targu iga kell töökindlam variant.
Kaur on armas 🙂 Kindlasti teevad teised lapsed ka niisuguseid asju, ma ei arva üldse, et tema ainus selline on, aga just OMAENDA lapses nii suurt hoolivust näha ja selle kohta kuulda on üsna kirjeldamatult hea tunne 🙂
Tähtpäevade teemal kommenteerin: mul on kuupäeva paikapanekuga väga lihtne, sest tutvumise kuupäev oli põhimõtteliselt ka käima hakkamise päev, ei mingit arglikku lähenemist ja ootamist-vaatamist 😀 Kusjuures see päev on minu jaoks kuidagi suurema väärtusega kui nt meie pulmapäev 😉 Pulmapäev vist ununeks ära, kui Geni-st meilile meeldetuletust ei tuleks 😀
Inimesed on erinevad, kohtumised on erinevad ja kõike võib olla. See on kihvt, kui te kohe esimesel kohtumisel teineteist niimoodi ära tundsite 🙂
Kui mul oleks enda ja Rene tutvumise täpne aeg meeles (tegelikult tutvusime lausa lasteaias), siis see oleks hea sümboolne kuupäev, mida tähistada. Isegi kui kohe sel samal päeval “käima” ei hakanud, siis sealt edasi on kõik see meie praegune elu ikkagi arenenud 🙂 Paraku pole mul ühtegi kuupäeva, nii et olen tähtpäevatu edasi. Kui kunagi pulmad peaksid toimuma, siis liidan sinna otsa kõik eelnevalt koos oldud aastad ka jasounds about right, et siis sel kuupäeval tähistamegi.
PS! Esimest korda sattusin sinu blogisse praegu ja juba teises postituses tundsin ennast ära 🙂 Hakkan esimesel võimalusel algusest lugema!
Njaa, kui juba lapsepõlvest alates üksteist tunda, siis on muidugi võimatu mingit kindlat tutvumise hetke meelde tuletada. 1 september? 😀 (või millal see lasteaed hakkabki)
Tänks 🙂 Seda on alati nii meelitav kuulda, kui keegi viitsib kogu blogi lugemise ette võtta 😉
1. september oleks päris geniaalne kompromiss, hahha 😀
Meil sama – tutvumispäev, aga siis, kujutate ette, otsustas meie poeg kolm aastat hiljem täpselt samal päeval sündida ja võttis kuupäeva endale 😀 Õnneks (nagu oleks see kuupëva kadu maailmahukk, haha 😀 ) olime aasta varem uue kuupäeva – pulmakuupäeva – tekitanud 🙂
Ma vist ootan ka selle pulmakuupäeva ära 😀 Kui 9-10 aastat pole meelde tulnud, et tähtpäev võiks olla, siis kannatan vabalt selle asjaga veel natuke aega 🙂
Muide, mõlemad mu lapsed sündisid enam-vähem minu sünnipäeva sisse rammides – üks 3 päeva enne ja teine 2 päeva peale mu sünnipäeva. Oi kui halb see oleks olnud, aga õnneks nii ei läinud.
Hmm, need aastapäevad. Ma olen selline inimene, kellel ei püsi eriti enda sünnipäevgi meeles, seega muude tähtpäevadega on veelgi nutusem. Tinglikult võiks aastapäevaks nimetada esimest suudlust, aga et mul oli tol hetkel puhkus käsil, siis pole ma päris kindel, milline kuupäev see täpselt oli. Abieluga on umbes sama seis. Aprillis, kui aasta täis sai, vaatasin N-ile mõtlikult otsa ja küsisin, et kas me abiellusime 28. või 29. aprillil. Talle ka ei tulnud meelde.
Pudruhelvestest, jogurtijookidest ja muust taolisest on tõesti juba tüdimus. Mis aga paneb inimesed mingi väikese asjakese peale amokki jooksma? Eks sama asi, mis kunagi Hulludel Päevadel inimesi vetsupaberi üle kaklema pani. Mõtleks, äkki saab midagi! Tasuta! Odavamalt!
Nagu siin eelpool juba mainisin, siis minu puhul on ilmselt kõva omavahelise aja defitsiit, mingit kuupäeva meie ellu tegelikult ju vaja pole. Lihtsalt aega. Aga see on väga naljakas, et teil kummalgi pulma-aastapäev meeles polnud 😀 Ma mäletan mingite jumala X inimeste sünnipäevasid isegi, nii et suht kindel, et pulmade kuupäev settiks kohe põhjalikult kusagile ajusse paika 😀
Kui seda sotsiaalmeediaturundust natuke jälgida, siis naeruväärselt paljude loosimiste puhul on auhind alla 10€. Ei ole selline raha väärt oma Facebooki või Instagrami seina risustamist ega blogi mahamüümist. Ma oletan, et paljude nende blogijate jaoks on see sissejuhatus vägevale blogikärjäärile. Ainult et neid, kes blogiga elatist saavad teenida, ilmselt väga palju rohkem ei teki kui juba praegu olemas on. Ma oletan, ega ma ei tea. Enamuste jaoks kindlasti ei ole enda odavalt müümine kokkuvõttes seda kõike väärt…
Jaa, kahe käega poolt, et enam ei jaksa sellest tohutult maitsvast pudrust lugeda! Ma leian, et reklaam töötakski paremini kui ainult üks või kaks blogijat seda teeks, aga kui ma juba kümnendat korda seda sama pudrupakki näen kuskil blogis, siis ma poes seda enam korvi ei taha panna.
Minul tekib täpselt samasugune vastumeelsus, täiesti nõus!
Sellest oleks küll kahju, kui blogi enam avalik poleks. Nii hea sõnakasutusoskuse ja huumorimeelega postitusi ainult endale hoida oleks andunud lugejate suhtes armutult ebaõiglane. See on nii armas-südamlik-vaimukas lugemine, mis teeb tuju alati heaks ning teil on väga armsad lapsed, kes mõlemad omal moel nunnumeetri alati tööle panevad.
Su kommentaar on väga tore, aitäh selle eest!
Ma arvan, et kui ma oleksin kappi tagasi pugemise soovis kindel, oleksin seda juba teinud. Praegu ootan mingit selguse hetke sel teemal, aga mõte seisab paigal. Kuni ma ei suuda selle asja plussides ja miinustes mingile järeldusele jõuda, jääb kõik nii nagu on. Nagu ka postituses kirjutasin, siis igasugune kinni-lahti pendeldamine on kõige hullem, mida ette oskan kujutada ja seda ma kindlasti väldin. Kinnine blogi ei hakkaks enam kunagi tähendama, et siis enam keegi lugeda ei saa. Soovijatele saadaksin ikka e-mailile kutse või kuidagi niimoodi. Sellesse kohta, kus viis aastat järjest käib mu blogis kaks sõbrannat ja ei hingelistki rohkem…see tundub praegusega võrreldes natuke liiga kõle koht, kuhu tagasi minna.
Mina olen korduvalt välja öelnud selle, et mulle meeldib hea blogija juures postitamise regulaarsus, aga ma tunnustangi sealjuures seda, kuidas inimene oskab oma elu lugu blogivormis järjepidevalt jutustada. See on vahetu ja minu jaoks paeluv. Mitte ei pea ma selle all silmas robotina graafiku järgi postituste üles kütmist. Ilmselgelt 🙂
Sellega ma nõustun, et ühe järjest kulgeva loo jälgimine on lugeja vaatenurgast väga mõnus ning harva postitades jäävad sellesse loosse paratamatult lüngad ja kõik jääb kaugemaks. Selles mõttes on järjepidevus nauditav. Aga kui paljudel tuleb see loomulikult või harjumusest, pidevalt kirjutada? See on h-a-r-u-l-d-a-n-e sort blogijaid. Palju rohkem on neid, kes varuvad produktiivsematel päevadel mustanditesse postitusi, et neid siis süsteemselt avaldada ning sellest isegi kõva häälega räägivad – vot seal on seda tagamõtet sisust tunda. Ja neil on järjepidevus, aga see on ka umbes kõik. Mul tuleb ette tõesti paar erandit…jah, täpselt kaks.
Rõhutan veel, et kõige selle “hea ja halb” jutu juures ei tee keegi mitte midagi valesti, igaüks ajabki oma rida. Lihtsalt mina enda jaoks tahan selle süsteemsete ja “kõik müügiks” suhtumisega blogijate publikust välja saada. Loen palju parema meelega mitte nii sagedasti ilmuvaid hästi lihtsaid (aga tagamõtteta) postitusi, kasvõi suurema sündmustikuta igapäevaelu kirjeldusi, kui see on hästi kirjutatud. Ühesõnaga ükskõik mida peale selle, mis praegu igal pool toimub.
Meil elukaaslasega tekkis see kuupäev nii, et kuigi teame teineteist 20 aastat, siis 6,5 aastat tagasi arvas mees, et me võiks “sebida”. Läksimegi siis ühele peole kui n-ö paar, ise veel üsna kapis olles ning pärast seda küsisin talt otse, et kas oleme koos või ei, et ma mingeid mänge küll mängida ei viitsi. Ta õnneks sama konkreetne 😀
Mis puudutab pudrublogisid, siis ikkagi loen, kuna lapsel läheb mõnikord tund, et magama jääda ning kuidagi peab seda aega tasakesi sisustama 🙂
Väga kihvt viis kapist välja tulemiseks ja n-ö ametlikuks alguseks 😀
Ma olen olnud kohusetundlik blogilugeja, ehk et kõik mis mu Bloglovini seinale ilmub, loen läbi. Reklaamid ja kõik, kogu täiega. Lapse toitmise või magamapaneku taustaks blogide sirvimine pole mullegi võõras, siis oli see teistmoodi. Nüüd ei sunni mind keegi vastu tahtmist magamistoas lamama jne, nii et valikuid oma aja sisustamiseks on ka rohkem. Aga beebi kõrvalt oli blogide lugemise võimalus tore. Siis ei mõelnud ma sellest üldse nii kriitiliselt kui praegu.
Minul hakkas hoopis kaasa meeles pidama tutvumise aastapäeva, väikeseid kingitusi (kord aastas siis) sai ka tehtud. Ning täpselt 10 aastat peale tutvumist tuli ka abieluettepanek – mees oli päris pahane, et minul midagi meeles polnud ja ma sel päeval 24h tööl olin, aga tuli sõrmusega sinna 😀 Nüüd siis saame juba pulma-aastapäevi pidada, õnneks on kuupäev kenasti sõrmuse sisse kirjutatud 😉
Tavaliselt vist kipuvad ikka naised need kuupäevadel näpuga järge ajajad olema, nii et kihvt kui teil selline teistpidi ja võib-olla seda enam eriline see asi on 🙂 Millisele naisele ei meeldi tähelepanelik mees – oled puhta õnnega koos 🙂
Tähtpäeva kohta, meil on selleks 26.06, sest sellel päeval lisasime mehega üksteist rate.ee-s väljavalituteks ja mäletan, et samal päeval hakkasime “käima”. Mitte, et me enne roomanud oleks, aga saad aru küll 😂
Meie olime vist juba mitu aastat koos olnud, enne kui sotsiaalmeedias ära märkisime selle 😀
Nii hea postitus! Mitmes kohas täielik äratundmisrõõm.
Iga nädal mõtlen korra, et “krt, teeks blogi kinniseks, sest kes ikka viitsib lugeda ja suht mõttetu joru ainult ja kirjutaks rohkem ja kõigest” ja blabla, aga samas mõned inimesed siiski on ühel või teisel põhjusel jäänud mu blogi lugema ja võin ju juba ainult nende rõõmuks seda lahti hoida. Ja teistpidi jälle pole kindel, kas ikka satuks enam nii palju kirjutama kui tean, et mitte keegi peale mu enda ei loe. Mulle väga meeldib see harjumus, vahepeal end tühjaks kirjutada või võtta mingi mõte ja see endale (ja lugejatele) lahti kirjutada. Eriti tore kui keegi kaasa mõtleb ja kirjutab. Selline mitme otsaga asi see blogimine.
Aastapäev (millal me käima hakkasime, seda küll nüüd ei tea, aga aastapäevaks loeme esimest n-ö ametlikku deiti) läheb meil mõlemal igal aastal meelest ära ja meelde tuletab Facebook, kuna meie ühisel heal sõbral on meie aastapäeval sünnipäev. Siis pea iga kord saadame teineteisele sõnumi (kordamööda, üks aasta mina ja teine aasta tema) “Ou, nägid FB-s jah? Meil aastapäev ju, lähme sööma siis kuskile?” vms 😀
Ma olen ka selliste mõtete vahel, et 1) keda huvitab, 2) mind huvitab, sest seda on päriselt tulevikus hea lugeda, 3) aga kes need inimesed on, kes siin käivad ja miks nemad sellest huvituvad. On tore, et siin käiakse ning aeg-ajalt kaasa rääkitakse, aga teisalt tekib mul klaustrofoobia, kui ma mõtlen, et see publik on valdavalt nime ja näota. Kellega ma siin õigupoolest räägin? Üritan sellele lihtsalt mitte mõelda ja nii nagu siinse postitusega, kohe esimeste “kui pointless” mõtete ilmudes “avalda” vajutada. Üritan enda ärevusest üle jalutada, põdemisele mitte ruumi jätta. Iga postituse avaldamine on natuke nagu kaljult alla hüppamine. Võib-olla veider võrdlus, aga ei teksti kirjutamine ega selle hiljem avalikkus ei tekita minus sellist tunnet nagu avaldamise hetk 😀 Nagu mingi vastutus oleks vms, sest parooli taga kirjutades ma selliseid tundeid ei kogenud…
Ma arvan, et kui Facebook ükspäev kinni pannakse, siis me ei tea enam keegi poolte oma sõprade ja pereliikmete sünnipäevi ega üldse mitte midagi. Väga irooniline on see, et tihti kui kellegi sünnipäev on möödas ja tema seinal hulk õnnesoove, siis ta teeb mingi ühispöördumise kõigi õnnitlejate poole: “Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!” Kuigi need on ju need inimesed, kes justnimelt ei pidanud meeles, vaid Facebook tuletas neile meelde. Mul on juba aastaid sellepärast sünnipäev varjatud seal ja minu seinale kirjutamine ka keelatud, et end oma sünnipäeval mingite pooltuttavate veidratest “Õnne.” jms ebasiirustest säästa 😀 🙂
Issand, jaa! See kaljult alla hüppamise võrdlus on täiesti asjakohane minu jaoks ka. Eriti kui on pikem vahe sisse jäänud, siis on kuidagi eriti keeruline. Jätan pigem mitu postitust iseendale mustanditesse kui “hüppan”.
Hahahahha jaaa, ma olen ka alati mõelnud sama Facebooki õnnitluste kohta. Panin samamoodi oma sünnipäeva seal peitu ja noh, saingi täpselt viis sünnipäevaõnnitlust. Õnneks mul suht suva sünnipäevast ja teiste omi ka meeles ei pea. Selles mõttes isegi jumal tänatud, et keegi ei soovinud, muidu peab ju veel vastu ka soovima!? 😆
Keegi võiks kirjutada (ah, keegi kusagil kindlasti on juba kirjutanud) raamatu sotsiaalmeedia käitumise ja etiketi kohta 😀 Internetis esineb nii palju sellist, mida tavaelus ettegi ei kujuta. Kasvõi see, et mingile suvalisele pooltuttavale järsku õnne kukud soovima. Samas kui tänaval vastu tulles kõnniksid temast ilma peatumata mööda.
Mina lähtungi umbes sellest, et õnnesoovid olgu siirad ja kui ma kellelegi soovin, siis nii, et ma tõesti mõtlen seda. Täiesti emotsioonitu “Palju õnne.” tekitab sünnipäevalapsele pigem ebamugavust kui suurt rõõmu, vähemalt mina olen nii tundnud, nii et milleks siis see… 😀
Meie saime oma kuupäeva just täpselt nii. Oligi konkreetne kohting ja vestlus teemal, mis saab edasi kas oleme nüüd paar või mis. Nüüd saab 5 aastat! 😊 Ma usun, et otseselt ei küsita “et õu, hakkame käima või” aga arutatakse suhte teemal ja pannakse paika kas ollakse nüüd paar või ei 😁
Reklaamindusest palju samu mõtteid, liiga palju tuleb seda. Samas vahel tuleb rääkida toodetest, mida tarbid ja kasutad, sest inimesi huvitab. Aga teha täispikk postitus, et rääkida kui “heade toodetega tegu on” et saada selle eest neli pakki helbeid on ka pisut meeleheitlik.
Kuna mul endal on suuremas jaos toidublogi, siis paraku tuleb ette ka ühe või teise toote kiitmist, kuid mitte seetõttu, et midagi saaksin selle eest, vaid teistele teadmiseks, et ongi nii hea asi olemas! Samas firmadele olen öelnud, et üleliigne reklaam töötab vastupidiselt ja piisab sellest, kui nende toodet mõnes retseptis kasutan ning vajalike komponentide seas mainin! Thats it!
Aga nagu öeldakse – igale oma! 🙂
Mis muud kui et inimesed on erinevad 😀 🙂
Ma olen aastaid lugenud ka neid postitusi, mis sisaldavad reklaami. Asi ei ole otseselt selles. Asi on selles, et mulle mõjuvad kohutavalt ebasiiralt ning eemaletõukavalt need blogid, mis oma algusajal on nii sisukad ja mõnusad, aga siis mingi hetk toimub kannapööre ja “kirjutan endale tuleviku tarbeks” suhtumisest saab see, et iga pisimgi koostööpakkumine võetakse vastu. Kõik see, mis seal hea oli, lastakse lollis lootuses peldikusse. Ma võiksin konkreetselt nimelisi näiteid tuua, aga pole vaja tüli kiskuda. Seda enam, et igaühel ongi õigus teha oma asju vastavalt enda äranägemisele, lihtsalt mainin, et jah, su lugejate arv võib-olla tõuseb, sest “jaga ja laigi” ning varsti antakse kahele pudrupakile mingi kupüür kah kaasa, aga mis selle mõte on? Minu jaoks puhas ahnus ja meeleheitlik soov Suureks Blogijaks saada, nii et saakski sellest elatuda. Ja ikka on kõik fain, lihtsalt mina seda lugeda ei taha.
Üksikutest toodetest kirjutamises ei ole midagi halba – me kõik tarbime mingeid tooteid. Aga selline süsteemne tegevus, mille puhul saab iga ajupuuik ka aru, et eesmärk on üha rohkem ja rohkem koostöid skoorida, kuni oled Mallukas, kes tööl ei pea käima… Tulge maa peale – julge enamus selleni mitte kunagi ei jõua, et blogiga ära elavad, nii et kohutavalt suur hulk neist punnitajatest solgib lihtsalt ilma asjata oma blogi ära 🙂
Ei loe ka praegusel ajal veel kolmandas klassis kõik lapsed soravalt. Lapsed lihtsalt on ja jäävad erinevateks ja tavaklassides on see tase ikka väga erinev. Vaesed õpetajad muidugi, kes siis kõigi 30 peavad kuidagi toime tulema.
Õpetaja töö tundub mulle väga raske. Vist üks keerulisemaid, mis esimese hooga pähe torkab. Lapsed on nii erinevatest kodudest, erineva iseloomuga, erineva võimekusega… Kõige hirmsam ei tundu üldse mitte see õpetamise osa, vaid laste taltsutamine. Tänapäeva lapsed pidavat eriti sõgedad olema. Karistamatus ja lumehelbekesed ja mis kõik. Õpetajalt ei ole mitte mingit õigust mitte midagi teha, aga ometi peab ta mitte ühe, kahe ega viie, vaid 30 lapse ohjeldamisega niimoodi toime tulema, et kellelegi mingi tarkus ka kusagile ajusse haagiks. Issand kuidas ma seda elukutset ilmaski ei sooviks. Vähemasti alg- ja põhikooli õpetaja elu tundub küll maapealne põrgu. Gümnaasiumist alates on õpilased juba enam-vähem inimesed…
Hmm. Mind hakkab tõsiselt huvitama, kas see paneks-blogi-kinni tõbi on nakkuslik? Viimase paari nädala jooksul oled sina juba kolmas blogija mu lugemislaualt, kel need mõtted peas liiguvad. Katsu ikka vastu pidada. Muidu polegi varsti enam muud kui pudruhelbed.
Ütlen ausalt, et olen seda nakkust varemgi põdenud, lihtsalt nende emotsioonide olemasolu korral olen blogist teadlikult eemale hoidnud, kuni tuuled pöörduvad. Ja alati ongi sedasorti mõtted möödunud, ju läheb seegi kord nii. Lihtsalt esimest korda väljendasin seda tunnet siin. Tõde on see, et mu blogisse pole isegi mitte ükski interneti-troll mitte kunagi sattunud, kes halvasti tahaks öelda, ehk et ratsionaalselt võttes puudub mul põhjus blogi kinniseks tegemisest mõelda. Eks näis.
“Valikuvabadust on elus palju rohkem, kui su akadeemilised võimed umbes humanitaarainetega ei piirdu.” – Ise olen seal kahe vahel, ei reaal ei humanitaar ja ohsavana kui väga ma tahaksin, et mõlemat kasvõi kübetki rohkem valdaksin. Aga no mis sa enam ära teed, nüüd on aju juba jaganud end lapsevanemaks olemise ja erialase töö vahel ära ja prahuti ei omanda enam miskit. Kui tööl jääb uus info kuidagi enam-vähem kergelt külge, siis muudes valdkondades on suht miinusring. See emaks saamine võttis ära vähemalt kolmandiku mälust, kõik keerleb vaid lapse (ja ka enda, sest rõõmus ema = rõõmus laps) heaolu ümber ja muu tundub taustamüra. Loodan, et laps on segu minust ja abikaasast, siis tundub tulevat “elu olelusvõitluses ellujääv” isend.
Tähtpäevad. Nn suhte algus oli selline jooksvalt kulgev, et ei olnudki konkreetset päeva. Olemas on ka abielu sõlmimise kuupäev, aga ka seda me ei tähista. Kumbki ei pea sellist asja oluliseks, et vajaks kooki-lilli-kinki. Meile on olulisem “hallis” argipäevas teineteisele midagi head öelda.
Ma loodan, et Kaur jääbki selliseks hoolivaks. Selliseid teisi märkavaid, oma hoolt-muret-armastust väljendavaid (noor)mehi/abikaasasid/isasid on hädasti ühiskonda vaja.
PS! Aega on terve igavik merre voolanud, aga minu nägu oled päriselt näinud ja seega ma ennast täiesti anonüümseks enam ei pea 😊
Tead minul on ka vahepeal tunne, et kui ma väga palju kauem kodus olen, siis hakkavadki uued teadmised füüsiliselt mööda aju maha voolama ja olen neist humanitaarvõimetest ka varsti ilma 😀 Mitte miski ei haagi ära enam. Praegu ma õnneks veel sealmaal pole, aga raske on end mitte nürina tunda küll mõnipäev… Lapsed on suur õnn, aga ise inimene olemine ning töökorras aju omamine on ka ikka jumala hädavajalikud.
Ma ei ole mingi üheksa aasta jooksul sellisest ühest konkreetsest tähtpäevast puudust tundnud, nii et eks see oli natuke naljaga pooleks (kuigi igas naljas olevat tera tõtt). Olen sinuga nõus, et päris kindlasti on iga kell etem just igapäevane märkamine ja ütlemine 🙂
Kaurist rääkides ma kardan natuke liiga ülistav kõlada. Sellepärast rõhutan veel, et ilmselt on ta laps nagu laps ikka, mul lihtsalt puuduvad nii põhjalikud kokkupuuted teiste lastega ja sellepärast saangi rääkida ainult temast. Ja see, mida ma puuksunaljade ja muu ringi tuiskamise vahel näen, on kõik hea 🙂 Ma loodan, et tänu meie kasvatusstiilile (või sellest hoolimata) saavad need omadused temas kasvada. See tundub kõige olulisem, et olgu ajugeenius või rumal nagu saepuru – peaasi, et ta on hea südamega ja õnnelik inimene, siis on mu emasüda rahulik.
Me oleme kohtunud? Päriselt? Üldddddse ei tule praegu meelde. Oleks väga lahe, kui mu absurdselt olematut mälu värskendaksid 🙂
Kohtusime seoses süüteroosidega. Tõid need mulle mu ema juurde ära.
PS! mul ei tööta kumbki teavitus, ei kommentaarile vastamise osas ega ka uue postituse teavitus 🙁
Lisasin su teavituste listi, nii et kui sa järgmise postituse kohta e-kirja ei saa, siis anna teada 🙂
Seda, et kellelegi süüteroose viisin, mäletan küll, aga et see oli triljon aastat tagasi ühel pimedal talveõhtul, siis ma sinu nime ja nägu ikkagi kokku ei pane 🙁
Maitea, isegi minul läksid silmad märjaks Kauri headusest lugedes 🙂 Imelik see n-ö “võõraste” blogi lugemine ja ikkagi tohutult kaasaelamine. Noh, et näed, jess, Pillel üle pika aja postitus, ja jess, seal kirjutatakse sellest ka, kuidas lastel läheb. Umbes nagu saaks kirja kellegi kauge käest 🙂 Ehk siis lühidalt, palun-palun kirjuta ikka edasi. Sinu huumorimeel ja terav mõistus on väga ägedad ja vajalikud Su lugejatele!
Tähtpäevadest – mul eelmise peikaga oli küll konkreetselt nii, et istusin ta süles ta sünnipäeval (samuti mäletan vist oma elust liigagi palju ja siis vahel imestan, et teised ei mäletagi sama palju 😀 ) ja ütlesin, et no küsi minult. Ja siis ta küsiski, et kas hakkame käima 😀 “Ma armastan sind” lausega oli samamoodi, et “Kuule, ma tahaks Sulle ühte asja ütelda.” – “Aa, jaa. Ma tahaks ka!” Ja siis korraga ütlesime ja ise hakkasime itsitama. Aga no mis sellest, mullune lumi.
Ja koolitööd – ikka ise. Loodame ainult, et kool ka vanemana mentaalset stimulatsiooni pakub. Minul oli keskkoolis paljude ainetega niimoodi, et kodus eriti õppima ei pidanud (tooting my own horn, eksole :D) ja seetõttu kadus ära selline õppimise oskus just. No okei, võib-olla tuli hiljem tagasi ka, aga mulle tundub, et minust on kaugemale jõudnud nii mõnedki inimesed, kes pidid just roppumoodi koolis vaeva nägema, et midagi endale selgeks teha. Ja siis on veel muidugi need eriti intelligentsed, kes lähevad pätiks ära, sest miski muu kuidagi ei paku piisavalt pinget. Vähemalt selline teooria mul on.
Aga jah – palun kirjuta ikka avalikult edasi (või anna parool 😉 )
iSiil
Ma tean täpselt seda “võõrastele” kaasaelamise tunnet – pole ühegi blogijaga päriselt kohtunud kunagi, nii et tegelikult elan ju täiesti võõrastele kaasa. Kuigi ei tundu üldse niimoodi 🙂 Paar korda olen näiteks poes mõnd blogijat kohanud ja napilt teregi öelnud, enne kui sõnal sabast saanud, sest ma tegelikult ei tunne ju seda inimest 😀 Vot sellises olukorras jõuab blogi-“tutvuse” kentsakus kohale. Et mina tean tema kohta kõike ja tema ei tunne mind nägupidigi 😀
Minul kusjuures polnud kunagi enne ülikooli mingit metsikut õppimise oskust. Põhikoolis oli kõik nii lebo, et sain muuseas neljad-viied kätte, gümnas ma lihtsalt ei süvenenud, sest oli vaja juua 24/7 ja siis ülikool oli tegelikult see koht, kus ma uuesti TAHTSIN õppida. Ma ei tea, kuhu see mind nüüd viib, kas kriminaalse maailma suunas või kuhu 😀 Oletan, et kooliajal roppu moodi vaeva nägijad jätkavad seda roppu moodi edasi töötamist ka peale kooli lõppu, ehk sealt ka see edu. Teine klassikaline Murphy on see, et mingid täiesti nähtamatud hallid hiired lõpetavad gümnaasiumi ja siis tärkavad täiega õide – kus te enne olite terve aja!? Mul on kohe mitu näidet varrukast võtta selle väite ilmestamiseks. Nii et kihvt maailm, kus kuni gümnaasiumi lõpuni ei tea mitte keegi, mis meist kellestki tuleb või ei tule 😀 Me ei tunnegi tegelikult teineteist sel ajal, kõik on nagu mingis võõras kestas.
Selle päti-jutuga meenub muide (täiiiesti teemast välja aim sorri), et kord ühe minu kirjutatud artikli alla oli keegi kirjutanud: “Seaduserikkuja”. See artikkel avaldati paar aastat tagasi mu lapsepõlve kodukoha lehes. Siiamaani murran pead ja muigan, et millega ma huvitav enda teadmata veeeel hakkama sain lisaks kõigele sellele, millest ma teadlik olen, et kellelgi niimoodi kripeldab 😀 Puberteedi-Pille puhul polnud paraku ükski stsenaarium välistatud, nii et äga põnev, aga ilmselt ei saa mitte kunagi teada. Veelkord, täiesti teemast väljas 😀
Ja selili siputava laama nimel – kui blogi kinniseks muudan, siis oled esimene, kelle e-mailile lugemiskutse saadan, mu lemmik võõras-tuttav!