EBA läheneb, niisiis aeg blogide kallal võtma hakata

/ 7. aprill 2019/ 37 kommentaari

Kõige selle kõrval, mis mulle blogides väga meeldib, on siin-seal ka asju, mis veits silma tõmblema panevad. Minul. Mitte kedagi teist ei pruugi need asjad üldse häirida.

Number üks on kommentaaridele mittevastamine. Eestis on täpselt üks blogija, kes arusaadavalt ei jõua igale sajale kommentaarile vastata. Kõigi teiste puhul mõjub minu jaoks hästi-hästi-hästi ebaviisakalt, kui postituse all on seitse kommentaari ja null vastust. Lihtsalt tuimalt – ei koti. Kellegagi näost näkku suheldes enamus meist ilmselt ei jalutaks teise inimese jutu ärakuulamise järel lihtsalt minema, sõnagi vastu lausumata. Ja kuigi tegu on internetiga, siis minu jaoks mõjub see täpselt sama ebaviisakalt. Saan aru, et osad kommentaarid ei ootagi justkui vastust, aga väga paljud sisaldavad konkreetselt küsimusi. Aga ei. Kui elementaarne viisakus üle jõu käib, siis ole mees, pane palun kommentaarium kinni, siis on lugejatele selge, et sa ei soovi postituse all arutelu jätkumist.

Teiseks, loetamatu tekst. Suhteliselt kiiresti kaotab tõsiseltvõetavuse mistahes teemal muidu väga asjalikult rääkiv inimene, kes kirjutada ei oska. Ta on potensiaalselt hea südamlik inimene ,aga millegist jääb minujaoks siisgi puudu. Mingi üleliigne või puuduv koma siin-seal ei ole see, millest ma räägin. Suvaline typo ei ole see, millest ma räägin. Ent kui täiesti kirjaoskamatu inimene hakkab blogi pidama, siis palun vabandust, aga läbi katkematu silmaverejooksu ja oma põhikooliaegse emakeeleõpetaja poole palvetamise, et su grammatilised patud vähegi andeks saaksid, on mul su blogi lihtsalt võimatu lugeda.

Mis loetamatuse teemal veel veits ärritab – eriti kui tegu on sisu poolest hea blogiga -, on see, kui autor üritab kogu hingest oma teksti nähtamatuks muuta. Helehall tekst valgel taustal. Valge tekst mustal taustal. Mingi niigi loetamatu kalligraafia hästi mustrilisel taustal. Miks sa teed nii

Vana blogipeeru jaoks päris ärritavad on need uued blogijad, kes mingi ilge kädina ja lööklausete saatel blogipostituste grupiga liituvad. Kus nüüd hakkab materjali tulema, istuge maha ja vaadake vaid!

Ei olnud ammu, kui üks noor neiu alustas blogi oma hästi rabavate voodielu-pajatustega. No käis mõned korrad kastijoonud peaga suva vanameestega asju ajamas ja sai nagu jutt otsa. Paar postitust oligi suht WTF lugeda, aga enamus meist on Printsessilt sedalaadi postituste karastuse juba ammu enne praegust ajaarvamist kätte saanud, nii et…noh. Ja kümme postitust hiljem kaduski ta tagasi kuhuiganes urgu, kust ta ilmunud oli.

Sellised valleraaga laivi lendajad on bloginduses mu räige pet peeve. Kirjuta kõigepealt kasvõi mõni kuu omaette. Vaata, kas sul peale “Vapustav seiklus nr 1” ja “Enneolematu lugu nr 2” ka veel midagi öelda on. Hästi paljudel pole. Õigemini, hästi paljud ei oska lihtsatest asjadest huvitavalt kirjutada. Kõige ägedamad lood saavad räägitud, rambivalgus libiseb mujale ja siis polegi nagu muud kui pillid kotti panna. Ilmselt meil kõigil on elus olnud asju, mis trükimusta võib-olla ainult õige napilt kannatavad, mis võõra inimese blogist lugedes peast haarama paneks ning – mis kõige olulisem – kindlalt klikke tooks. Paraku nende asjade najale blogi kirjutama hakata ei ole esiteks mõistlik ja teiseks ka jätkusuutlik mitte. Kui sa just ei kavatse elu lõpuni vastutustundetult sigamälus peaga nõmedusi korda saata. Loll olla on hästi kihvt ja muretu küll, aga niimoodi kaugele ei purjeta, mitte ühelgi rindel.

Veel üks asi, mis mulle praegu pähe torkab, on vastuolu postituse pealkirja ning sisu vahel. Maakeeli öeldes clickbait. Paari blogi puhul ma juba tean, et mida mahlakam ja lubavam pealkiri, seda vähetõenäolisem, et sisu sellele järele jõuab. Eriti halb, kui niisuguste võtetega meelitatakse lugeja tarbima reklaamteksti.

Lõpetuseks on mulle veidi (või pisut rohkem) vastukarva blogijad, kes tavatsevad igal võimalusel rõhutada, kuidas nemad ise ühtegi blogi ei loe. Samas kipuvad need olema põhivennad, kes teiste blogidest “inspiratsiooni” saavad. Mul on endal praegu 54 lugemata postitust blogrollis, aga ma kavatsen need kõik järjest ära lugeda üks hetk, sest mulle meeldivad teised blogid. Ma ei tea, miks peaks kellelgi (ise selle asja sees olles) meie pisikeses konnatiigis olema vajadus rõhutada, et ta enda blogi nii heaks peab, et ükski teine talle midagi ei paku. Misasi sa oled…?

Ma sel aastal vist EBA-l ei registreeru, sest pole nagu kirjutanud midagi viimasel ajal. Samas, nädal aega on veel ümbermõtlemiseks. Oma hääle annan kindlasti, paraku ainult neile, kes ülaltoodu vastu ei eksi, sest olen kriitiline like that.

37 kommentaari

  1. Osade punktide osas samad emotsioonid. Mul endal on kommentaaridega niiviisi, et ma 95% kommentaaridele vastan, aga 90% ajast läheb mul selle jaoks üsna mitu päeva. Üldse mitte ebaviisakusest, vaid ma lihtsalt üritan arvutis oldud aega minimaalsena hoida ja selleks hetkeks, kui saavad tehtud need asjad, mida päriselt vaja teha, siis mul mõistus veits susiseb juba ja eemaldun. Ja niiviisi see lükkub tavaliselt nõks edasi, kuniks muid asju ees pole enam ja kommentaarid ongi nimekirja tipus 🙂

    1. Mul on endal ka vahepeal niimoodi, et ma kohe ei vasta. Lihtsalt sellepärast, et tahan jaksata süveneda ja siis jätangi selle tegevuse mingiks hetkeks, kui mul on mõni moment rohkem aega.

  2. Nii tore, et leidsid küpsetamise kõrvalt aega paar rida siia kirja panna 🙂

    *

    Minu pahameeleks on viimasel ajal paljud blogid jäänud sügisel talveunne ja tärkamist enam vist ei toimu. Lisaks, aina enam on reklaamreklaamreklaam. Kirjutab harva ja siis on ka AINULT reklaampostitus 🙁 ja lausa nii ränk “kiidulaul”, et ei suuda enam isegi lõpuni lugeda… Sellest on väga kahju.

    *

    Kus kohast neid nn uusi üritajaid leiab? Mingi koht, kuhu nad end üles riputavad?

    1. Ma tegelt ei küpseta üldse nii palju 😀 Oleks vaid põhjust, teeks seda oluliselt rohkem, aga enda nuumamiseks pigem ei taha 😀

      Minu jaoks ka pettumus, et paarist minu loetavast blogist on talve jooksul kogu õhk välja visisenud, nii et ainult haruharva mõni reklaampostitus ilmub. Ma natuke veel ootan, aga kui midagi ei muutu, siis lõpetan nende blogide jälgimise. Sellel lihtsalt pole minu jaoks väärtust niimoodi.

      Uusi blogijaid on kõige lihtsam vast Facebooki Blogipostituste grupist leida.

  3. Ma olen ise see patune, kes peab pooleldi spordiblogi, aga ELUS ei viitsi kellegi teise sporditegemisest lugeda 😂 Teiste ronijate omasid vast loeks (mõnda välismaist loengi), aga olengi selline mõrd, kes sunnib teisi oma ronipostitusi lugema (või silmi pööritades vahele jätma, kuni jälle femmradikaal tüli norib ja midagi põnevamat lugeda saab), aga teiste jooksublogisid ei näpi teibaga ka mitte.

    Ja kui inimene tuleb näiteks küsimusega, kas kurb ei ole nii paks olla vms, siis ma tõesti enamasti ei vasta. Ära ka ei kustuta, sest ega see küsimus mind närvi ka ei aja, aga lollid küsimused lihtsalt ei vääri vastust. Asjalikele küsimustele üldiselt ikka vastatakse.

    1. Aga sa loed üleüldiselt teisi blogisid. Ma räägingi konkreetselt sellest, et üks blogija ütleb, et teda põhimõtteliselt ei huvita blogide lugemine. See jätab lihtsalt hullult üleoleva mulje, äkki tõesti ekslikult, aga mul instant antipaatia. Ei saa parata.

      Lollidele asjadele muidugi vastama ei pea ja neid ei pea oma blogis avaldama isegi, kui need just meelelahutuslikul tasemel debiilsed pole, siis pigem võiks 😀 Nõmedustele vastamine on tõesti mõttetu õli tulle valamine.

      1. Kui ma noorem olin, oli mul klassivend, kes tahtis luuletajaks saada, kirjutas õhinal. Andis mulle ka vahel lugeda. Ja ma ütlesin ettevaatlikult, et ta peaks ehk rohkem teisi autoreid ka lugema (sest no tunda oli, et arenguruumi on ja poiss arvab ise, et ta on megaoriginaalne, aga tegelikult üritab ratast leiutada) – ja ta vastas mulle megaüleolevalt, et tal pole vaja teisi lugeda, sest see tapaks ju ta individualismi 😀

        Naersin siis ja naeran praegu, kui mõni blogija, kes ise vaevu lihtlauseid moodustada suudab, ütleb, et teisi ta nüüd küll ei loe.

        1. Umbes just nii jah 😀

  4. Loetamatu teksti lõigus – siisKi siiski 😉

    1. Hahhhahaa 😀 Kas see on tõesti ainus asi, mis sind seal lauses häirib?
      Sellist kommentaari ma tõesti ei oodanud… 😀

      1. Siisgi potensiaalselt hea südamlik komentaator 😁 mul jooksis ka aju errorisse algul selle lause peale seal lõigus. Eks see blogimine tegelt ikka kunst ole – kes suudab seda teha huvitavalt JA järjepidevalt, on päris äss vend. Tore oleks, kui sa teeksid postituse sulle sümpatiseerivatest vähemtuntumatest blogidest, saaks ka uut materjali peale 🙂

        1. Mulle meeldib ka järjepidevus väga, millegipärast ise ei harrasta 😀 Aga vähetuntud heade blogijate tutvustus oleks hea, kui ma teaksin, kust neid leida… Aga kui kedagi avastan, siis kindlasti jagan leidu! 🙂

      2. Ei, mulle meeldiski see lõik, osav 😉

        1. Ole sa tänatud – vähemalt keegi! 😀

          1. Haha, ma loodan, et said ikka aru, et mina mõtlesin seda, et sul oli hea idee kirjutada kirjavigadega lause rõhutamaks seda sama probleemi. Sellist kirjapilti nagu siisgi pole ma ei tea mis ajast näinud, sellepärast selle ka välja tõin.
            Neid teisi vigu kohtab kahjuks rohkem ja nt sõna potentsiaalne vale kirjapilt jäi mul esimese hooga tabamata, alles kui lause uuesti lugesin, märkasin. Loodetavasti ma päris lootusetu juhtum pole 🙂

          2. Ma ei saanud aru, aga mul on hea meel kuulda, et sa just niimoodi kaasa mõtlesid nagu ma lootsin, et mõeldakse 😀 🙂

      3. See oli hea lause, ma alguses ‘potensiaalne’ lugedes mõtlesin, et misasja, Pille kirjutab mu teada ise vägagi korrektselt, kuidas ta nüüd selle sõnaga puusse pani. Aga edasi lugedes sain aru, et taotluslik. Ma olen ka selline õigekirja politsei – eks endal ka tuleb vigu sisse, aga räigelt häirivad korduvad grammatikavead. Eriliselt kriipivad mu jaoks on potensiaalne ja kahekesti… Äkki oleks aeg blogijate ÕS (BÕS) välja anda 🙂

        Aga ma soovitaks Sul, Pille, küll osaleda, sest mu meelest ei peaks võistlema kvantiteet vaid just kvaliteet ja seda ma siit blogist leian pea alati. Isesasi, kas Sulle endale see üritus midagi pakub.

        1. Ma oleksin vist pidanud terve lõigu sedasi kirjutama, sest ärritavalt suur osa inimesi ei saa üldse pihta, mis see point oli 😀

          Ma ei kujuta ette, kas EBA-l osalemine mulle midagi annaks, pigem mõtlen, et ega see midagi ära ei võta. Ma üldse ei taha kuskile pürgida selle blogiga, ongi selline vaikne suhteliselt omaette asi. Umbes nii palju rahvast kui siin praegu käib, tundubki mulle kõige okeim. Aga eks näis. Ma arvan, et kui osalen, siis mingisuguse “ah poh yolo” mõtte ajel. Midaiganes see tähendab 😀 Kohalemineku peale mõtlen kindlasti ka sel aastal, äkki siis ükskord jõuan mõttest kaugemale ka 😀

  5. Ma lisaks siia veel tumedad või eredad taustad ja raskesti loetavad šriftid.

  6. Kui sa BÕS’i koostama hakkad, siis ära sõna “audentne” unusta.

    1. “Audentne” peaks kaanel olema, siis säilib BÕS kohe head aastad kauem, kui selle sõna pärast lappamine ära jääb.

  7. Tunnistan, et mind võib vales kohas olev koma jubedalt häirida, puuduv koma polegi NII hull. Samas, mul on endal kah tasapisi komaprobleemid tekkima hakanud, nii et pind ja palk 🙂

    Kommentaarid – ma ausalt öelda ei oota, et blogija mu kommentaaridele vastaks (küsimused on omaette teema muidugi), aga kui postituse all areneb vestlus ja blogija seda täielikult ignoreerib, siis on tõesti imelik.

    Minu pet peeve on blogipostitused, kus väidetakse, et asi või inimene blogijat üldse ei huvita, aga sellegipoolest imeb ta teemast niipalju välja kui üldse võimalik, kaasa arvatud kommentaariumis, kus veel kümme korda “ei huvita” kordab. See on nii naeruväärne ja mitte-täiskasvanulik.

    PS! Väga armas, et su blogi talveunest ärganud on. Rohkem kui kaks kuud blogipostituste vahel on isegi minu kui, potensiaalselt hea südamliku inimese jaoks liiga pikk aeg 🙂

    1. Mind ei häiri typo mitte kunagi, aga kui keegi kirjutab pidevalt vigaselt, siis ma lihtsalt ei suuda lugeda.

      Mu pet peeve on üleüldse igasugune susserdamine ja skeemitamine. Olgu selleks pealkirjaga mängimine, et inimesi lugema petta (sest sisu lihtviisiliselt haaku, aga klikk on vaja kirja saada) või “ma teisi blogisid ei loe” ja siis üle ühe teemadest kellegi teise postitustest maha viksitud. Sitad reklaampostitused triggerivad ka 😀

      Su kommentaari lõpp on nii hea! 😀 Vaimukas ja tore pealekauba, aitäh! 🙂

  8. Mhmmm, mul jäi ka just paaril viimasel päeval silma mitu massiivsete kirjavigadega blogi ja mõtlesin omaette, et kuidas on võimalik blogida nii… Kas nad ise ei pane tähele või 😀 Aga noh samas tunnen enda pealt, et nii kaua juba Eestist ära oldud, et räme aktsent hakkab kirjutades tekkima, nii et pole vist ise ka parem enam 😀

    Aa ja need kes ei vasta – 10 points tähelepanek! Mõned isegi ei lase üles kommentaari või siis mingi kuu hiljem alles (võib vabalt muidugi olla et jäi kahe silma vahele). Hehee, raudselt nüüd märkan endal ka mitut vastamata kommi selle peale…

    1. Minul on ka kusjuures see asi, et ma lasen kommentaari alles siis üles, kui ma olen selle läbi lugenud ja sellele vastanud. Lihtsalt et ma ei unustaks. Aga vahel juhtub, et ma mitu päeva ei satu siia ja vahel juhtub, et mõned kommentaarid satuvad millegipärast spämmikausta ja nende kommentaaride kohta ei tule isegi teavitust. Niisiis kui kord kahe kuu jooksul kirjutan ja vahepeal siia ei satu, võibki mõni kommentaar siin päris kaua aega oodata. Aga ma olen tõesti rõõmus, kui keegi viitsib kaasa mõelda ja rääkida, mistõttu ma ei taha mitte kellelegi “tänutäheks” vaikusega vastata. Ise ka ju ei taha vastuseks vaikust…

  9. Kirjavigade kõrval häirib mind näiteks väga inglise keele mõjutustega lauseehitus, mida väga, VÄGA paljud blogijad kasutavad. Üleüldse on inglise keele (või siis mõne muu keele, aga valdavalt siiski inglise) mõjutused nii tohutud, et päris kurb hakkab. Toortõlked, tsitaatsõnad jne jne. Kirjavead on nende kõrval nohu.

    1. Ma loodan, et ise neid väga ei tee, aga 400% kindel küll pole. Et inglise keel meie keeleruumi trügib, seda on muidugi igaüks tähele pannud, aga ilmselt iseenda puhul ongi nende asjade märkamine kõige keerulisem. Mõnikord on mul siin mõnes postituses jumala jaburad vead, aga enda teksti ju ei näo niimoodi nagu ükskõik millist võõrast teksti. Ühesõnaga. Ma olen alati hästi rõõmus, kui keegi midagi sellist välja toob – olgu see puudega lauseehitus või suvaline trükiviga. Palun ära hoia sinagi end tagasi, kui midagi sellist siin märkad 😀 🙂

      1. Kusjuures rääkides teiste parandamisest, siis olen ma hakanud ennast viimasel ajal ikka väga tagasi hoidma, sest ma olen aru saanud, et inimesed solvuvad tohutult, kui nende kirja- või kõnevigadele tähelepanu juhtida 🙂 Kuna ma üldiselt eelistan siiski rahumeelset suhtlemist, siis lihtsalt pööritan mõtteis silmi, kui keegi mõne idiootse vea teeb, aga suud lahti ei tee (väga konstruktiivne, ma tean). Vanasti parandasin kogu aeg kõiki ning mõne aja pärast ei julgenud keegi minu juures enam rääkida 🙂

        1. Inimesed ei kipu tõesti vaimustuses olema, kui nende vigadele tähelepanu pöörata 😀 Igatahes, siin on safe zone – kus viga näed laita, seal tule ja osuta sellele 😀

          1. Kusjuures vigade parandamises pole mu meelest midagi halba, kui see pole nõks kohatu. Ma ei tea, kas oskan oma mõtet hästi edasi tuua, aga näiteks jäi mulle millalgi silma üks postitus, kus autor lahkas üsna valusat teemat, mis oli hingevalu täis. Ei olnud suurepäraselt kirjutatud tekst, aga sisu oli lihtsalt väga liigutav. Ja ainuke selle all olev kommentaar oli tänitav. Ühte väljendit oli valesti kasutatud.

            Kui ma õigesti mäletan, siis oli postituse teemaks lähedase surm. Kui ka sellise raske teema peale suudab keegi kommenteerida ainult mingit keeleviga, siis on mu meelest kuskil empaatiaga midagi ikka väga viltu.

            Samas olen ma muidugi ise ka ülitundlik. St kui keegi läheneb öeldes, et märkas siin-seal mingit viga ja lisab õige variandi, siis jumala eest, aitäh! Üritan meelde jätta. Aga kui selle parandamise toon on nipsakas, siis jääb veits mõru maik küll. Samas, eks nõnda ole igasuguse suhtlusega.

            Ma vist tahtsin seda öelda, et parandamine on tore ja vajalik küll, aga kui seda tehakse rohkem niisama millestki kinni hakkamiseks ja postituste all, kus on tegelikult palju sügavam mõte ja sisu, siis ma pole kindel, et alati tasub. Muidugi oleneb vigadest ka… 🙂

          2. Absoluutselt nõus! Elementaarne taktitunne võiks igaühel olemas olla ning teiseks et kriitikal ja kriitikal on vahe, millest sugugi mitte kõik inimesed kahjuks aru ei saa. Või ei taha saada.

    2. Mina avastasin kirjutama hakates, et inglise keele tihe kasutamine ja inglise keeles lugemine, filmide vaatamine jms on minu lauseehitust mõjutanud. Ei oska enam eesti keeles kirjutada. Üldse nõuab see kirjutamise värk harjutamist, pole ülikoolist saati suurt midagi kirjutama pidanud (v.a projekte ja need ka inglise keeles).

      Kommentaaridele mitte vastamine häirib mind siis, kui pöördun blogija poole konkreetse küsimusega. Kommentaar aktsepteeritakse, kuid vastust ei saa.

      1. Eks see nii ole jah, et kui inglise keelt tuleb uksest ja aknast peale, siis paratamatult see mõjutab. Ma olen täiesti kindel, et enamus meist ei pane tähelegi, kui palju seda oma kõnesse ja kirja sisse laseme.

        Vot see, kui kommentaar üles lastakse, aga selles sisalduvale kommentaarile vastamata jäetakse, on küll üsna puhas matslikkus mu meelest. Kui raske sul on see minut võtta…

  10. Nii hea, et mõni blogija julgeb välja öelda, mis selles blogimise maailmas aeg-ajalt ka mäda on. Olen nõus, kui blogi juba pidada, siis korralikult. Kommentaaridele vastamine on üks nendest asjadest, mida tõesti võiks teha. Kui on 100 kommentaari, siis kipub jah lappama minema, aga üldiselt jääb nende arv minu meelest ca 20 kanti ja siis oleks ilus vastata. Mina otsin blogijatelt ja lugejatelt üsna tihti nõu ja ootan nende soovitusi. Eelkõige kuna foorumite ja Facebooki kommentaariumid on millegipärast õelaid ja ebaviisakaid inimesi täis, aga blogimaailm on sellest enam-vähem puhas. Paraku kui midagi küsin, siis vastuseid ei saa. Näiteks küsisin hiljuti nõu, mida mehele kinkida. Küsisin kolmelt blogijalt. Sain null vastust. Kurvaks teeb. Ja no sisu… Paljude blogijate jälgimise lõpetasin, sest iga postitus oli sisuturundus. Ma mõistan et soovitakse vaeva eest väärilist tasu saada, aga seda tuleks teha mõistlikuse piires. Nii et jah, keeruline on.

    Loodan, et sa ikkagi kandideerisid EBA-l see aasta! Mina elaks sulle küll kaasa. Aga siin on ka üks test sulle. Vaatame, kas vastad. Kuna ma eelmine kord kingiideid ei saanud, siis katsetaks nüüd uuesti. Peatselt on käes emadepäev ja noh, on palju neid, kes sel puhul kingitusi soovivad saada. Sh minu ema 😀 Meil on kingituste tegemine kuidagi au asi. Niisiis, mida sina soovitaksid emale sel aastal kinkida? Üks mõte oli SIIT midagi valida, samas üks blogija soovitas mõnele kontserdile viia ta, hommikul jäi silma SEE. Nii et nüüd kohe ei teagi, mida teha. Võiks ju ka lihtsalt need igihaljad roosid kinkida… Üldiselt on kõik soovitanud kinkida koos veedetud aega ja erilisi hetki. Kahtlemata leiaks midagi head kingituste lehelt. Nii, et mida Sina soovitaksid? 😛 Või teised lugejad?

    1. Ma olen küll veidi seda meelt, et inimesed on liiga erinevad, et mina oskaksin võõrale inimesele midagi soovitada, mis talle kindla peale meeldiks. Aga laias laastus ma usun, et koos veedetud aeg on hea märksõna. Ja tegelikult ma ei usu, et see on tingimata koht suurejoonelisteks kinkideks. Ise emana tunnen, et kui ma tulevikus sel päeval oma lastel meeles olen, siis sellest piisab. Väike lilleõis või midagi muud pisikest aga armsat oleks juba rohkem kui küll.

      Tänapäeval on nii palju võimalusi. Paari euro eest saad talle ise emadepäevakaardi kujundada (nt SIIN), haara kaasa lillekimp ja kook ning su ema on kindlasti liigutatud. Kui selle kaardi vahel on lisaks veel kontserdipilet, ei oska ta kindlasti mitte midagi enamat soovida 🙂

    2. Kusjuures ma sain ka mingiaeg taolise kommentaari (ehk oligi sinult) ja jätsin tõesti vastamata. Miks? Sest kommentaaris oli ka kaks linki (üks oli kindlalt kingitus.ee leheküljele ja teine sarnasele või ka samale) ja olin kuu aja vältel saanud juba väga mitu kommentaari, kus ka sama lehekülje lingid. Vaatasin natuke kommentaare ja kuigi meiliaadressid olid erinevad pandud, siis kõikide sõnakasutus üsna sarnane. Lõpuks tekkis mulje, et polegi siiras soov nõu saada, vaid lihtsalt leheküljele läbi lillede reklaami teha. Samamoodi tekkis ühtäkki väga lühikese ajaperioodi jooksul mitmeid kommentaare, mis hansaposti linke sisaldasid. Tundus minu jaoks liialt kahtlane. Nüüd siis tean, et vähemalt ühe kommentaari osas ilmselt eksisin 🙂

Jäta kommentaar