Esimesed poolteist kuud
Ükspäev küsis Kai, kas ma mäletan oma elu enne Kauri. Muidugi mäletan, kuigi mul pole aimugi, millega ma tegelesin või mis mu jaoks tähtis oli? Hm…
Praegu on olukord selline, et 24/7 olen valvel. Kui laps parasjagu ei söö, gaaside käes ei vaevle ega lalise, siis ta tõenäoliselt magab ning kuigi võiks arvata, et just see on aeg, mil ma jalad seinale ja aju puhkerežiimile lükkan, siis OH EI! Ega see blogi siin asjata unarusse pole jäänud. Kaur hõivab minu ööpäevast enamuse ja nende üürikeste tundide vältel, kui ta seda ei tee, üritan pesemas käia, süüa, pesu pesta või näiteks internetis käia. Viimast muidugi telefonis, kuna arvuti käima panemiseks leian ehk nädalas korra aega. On saanud tavapäraseks, et ma söön päeva jooksul ainult ühe korra – siis kui härra beebi on ööunne jäänud. Päeval toitun jogurtist, müslist, kummeliteest ja banaanidest. Täna avastasin, et mu organism on selle süsteemiga ära harjunud ja hea on, sest muutusi lähikuudel terendamas pole.
Öösiti ärkamisega sina peale saada pole võimalik. Mingis mõttes muutub see lihtsamaks kui esimesel nädalal näiteks, aga täielikult harjuda, kas on reaalne? Ma kahtlen. Pole ju inimlik, et keset kõige sügavamat und üks inimene täiesti vaevatult üles ärkab. Niisiis nuusutan öiste ärkvelolekute ajal Kauri pehmeid juukseid ja mõtlen, et üks tore tegelane oleks ilma minu pingutusteta hirmus kurb oma mustade mähkmete ja tillukese koriseva kõhuga. See motiveerib piisavalt.
Kauri lühikese elu jooksul olen juba kahel korral olnud sunnitud ta Renega kahekesi koju usaldama. Mis siin salata – ega see lihtne polnud. Täiesti vastupidi. Enne eelmise laupäeva neljatunnist äraolekut kõhklesin väga tugevalt autokooli ajastuse õigsuses, sest äkki…! Äkki juhtub midagi või äkki neil läheb mind vaja või äkki misiganes! Mõtlesin, et lükkan seda asja kasvõi kuu aega edasi, siis ta on natukenegi suurem. Tegelikult ei mängiks üks kuu siia või sinna mitte mingit rolli, nii et õnneks võtsin südame rindu ning nüüdseks on kõik libeda- ja ökosõidud tehtud ja enam ei taha ma oma beebist mitte kunagi kaugele minna! Olgu, liialdus 😀 Mu mehed said kahekesi väga tublilt hakkama ja mulle endale kulus ka tegelikult peale rohkem kui kuud aega see veidikene “üksi” olemine suurepäraselt ära. Tulin koju palju selgema peaga kui siit lahkusin. Pluss veel enam ei pabista ma ilmselt mitte kunagi sellepärast, kas Rene lapsega hakkama saab. Tema on meist kahest kindlasti tulevikus see good cop, kellel lapsega mängimisest iial küllalt ei saa. Minu ülesandeks jääb Kaurile vastu tahtmist köögivilju sisse sööta, koristamata toa pärast noomida ning koolitööga seljas elada 😀 Rene viitsiks juba praegu tundide kaupa temaga põrandal võidu laliseda või niisama tõtt vaadata, kui pisike nii kaua ärkvel püsiks. Renel jagub Kauri jaoks mingit hoopis teistmoodi kannatlikkust kui minul. Sellise isa üle, ma usun, saab see laps tulevikus palju rõõmu tunda.
Üldiselt on terve selle lapse-teemaga nii, et kuigi ma konkreetselt hommikust õhtuni temaga ninapidi koos olen ja, tõele au andes, nii mõnigi kord tahaks täiesti omaette olla, mitte nuputada, mida mingi nutt tähendab, samal ajal okset kokku pühkides, siis ikkagi päeva lõpus, kui olen selle väikemehe tema voodisse tõstnud ja päeva lõppenuks kuulutanud, pole harv juhus kui telefonist tema pilte vaatama jään ning juba igatsust tunnen. No et tahaks talle veel ühe headöödmusi teha või tema pisikest juuksepahmakat paitada. See on mingi psühholoogiline lõks, kuhu ta meid mõlemaid Renega vedanud on 😀 Sest isegi kui ma olen üleni piima täis oksendatud, nälgas, magamata ja pealaest jalatallani sorakil, siis kohe kui ta mu silmapiirilt kaob ja oleks justkui aeg lõõgastuda ning korra hinge tõmmata…on midagi nagu puudu.
Lapse eest hoolitsemine pole ei nii kerge ega nii raske kui võiks arvata. Samas seda, KUI kaugele tahaplaanile mina iseenda elus praeguseks kadunud olen, poleks veel paar kuud tagasi uskunud.
Enamustel päevadel pääsen esimest korda hambaid ja nägu pesema siis, kui Rene koju tuleb. Söögist juba rääkisin. Pidžaama vahetan päris riiete vastu ainult siis, kui a) kodust välja läheme või b) keegi külla tuleb. Mõnikord tuleb hirm peale kui mõtlen, et enam mitte kunagi ei saa ma spontaanselt pidutseda, lambist maailma avastama minna ega praktiliselt mitte ühtegi muud uisa-päisa-otsust vastu võtta. Selline vastutus on päriselt ka ahistav. Teisalt, mitte miski ei kaalu üles teadmist, et mul on üks väike inimene, kes on minu enda inimene ja kelle jaoks mina olen maailma kõige tähtsam ja parem. Vähemalt seni, kuni ta võib-olla puberteetikuna meid Renega vihkama hakkab äkki, kui me liiga nõudlikud või piinlikkust-tekitavad või vanamoodsad oleme ta jaoks 😀 Aga vähemalt veel mõnda aega on see hambutu naeratusega väike vanamees just meist kahest kogu maailmas kõige rohkem vaimustuses. Miks mitte selle üle siis ise ka rõõmu tunda ja hetki tema seltsis nii palju kui võimalik sisse ahmida. Aeg läheb kiiresti ja ilmselt üsna varsti on meil ainult fotod, mis kinnitavad, et ta kunagi nii pisike on olnud nagu ta veel on. Kuigi juba praegu 6 cm pikem ja 1,5 kg raskem kui sündides. Nii et las jääb kõik muu natuke ootele, sealhulgas meie endi sotsiaalne elu, minu sorakil juuksed ja see blogi siin. Ma teadsin, et tema heaolu sõltub eelkõige minust, aga et meie Renega ise ka nii sõltuvuses hakkame olema temast, that’s new!