Good & bad cop meie peres

/ 21. juuli 2015/ 2 kommentaari

Ma ei tea, kuidas mujal peredes selle asjaga lood on, aga meie peres on üsna selgelt asjad nii, et Rene on good cop ja mina bad cop. Ehk et issiga on Kauril kõige rohkem mängu ja lusti ning mina olen sageli piduri rollis, kes mehi korrale kutsub, kui pöörded liiga üles kisuvad ning see, kes teeb ebapopulaarseid otsuseid, näiteks nagu “aeg magama minna” (enamasti Kaurile, mitte Renele suunatud soovitus 😀 ).

Mina olen ka see, kes sagedamini Kauri valju häälega korrale kutsub, kui ta kõik mu kannatuse-riismed pihuks ja põrmuks on suutnud trampida. Mu sütik on kodus olemisega ilmselt varasemast lühemaks ka kulunud ja nii jõuangi mina tihtipeale mõnele Kauri teole juba reageerida, kui Rene veel tuimalt heakskiitva ilmega Kauri tegutsemist jälgib. Eks Rene veedab kodus oluliselt vähem aega ka ja oleks jube kummaline, kui ta siia Kauri peale kärkima tuleks. Võib-olla tema meelest ongi paljud asjad hoopis armsad/naljakad, mida mina juba kulumiseni Kaurile korrutanud olen, et “ei tohiiii”. Ja sellepärast need korralekutsumised ongi rohkem minu repertuaar. Ainult mõnikord ütlen Renele, et “nüüd aitab, mina ei taha rohkem paha olla, sinu kord” ja jooksen toast minema 😀

Kui me käime kolmekesi mänguväljakul, siis viimasel ajal eelistab Kaur, et Rene talle hoogu teeks. Kui me autoga kuskile sõidame ja kohale jõuame, soovib ta tihti, et just issi ta autost välja tõstaks. Neid näiteid on veel. Ma ise arvan, et see kõik on tulnud sellest, et Kaur minuga iga päev koos on ja kui siis Rene ükskord töölt jõuab, oh seda rõõmu – nad kumbki pole teineteist päev otsa näinud, ning loomulikult hüpatakse siis kohe hooga lapiti kõhuli ja lüüakse silmapilk mäng käima.

Isad on vist üldse teistsugused kui emad. Näiteks ohutunne asub neil küll kusagil kukla täitsa tagumises otsas põõsa vahel, mitte instinktide esireas nagu meil, (kana)emadel. Väga tihti on näiteks nii, et mina näen mingis olukorras juba potentsiaalset õnnetust ja palun/käsin hoogu maha tõmmata, ent Rene ei taju veel mingit ohtu, nii et nende mäng kogub hoopis tuure juurde. Küll aga minu kuri toon (“ära roni sinna!”, “ära topi seda suhu!” jms) väljendab peamiselt muret, ega tähenda nüüd kindlasti, et ma kuri ema olen…ma loodan?

Pigem arvan ma, et selline rollide jaotus on lausa vajalik. No et üks vanem on mänguline ja kõrgema taluvuslävega ja riskialtim ning teine vanem natuke rohkem maa peal ja võimalikke ohte ennetav. Oleks mõlemad kana-vanemad, siis kasvaks laps rahumeeli vati sees või kui mõlemad oleksid pöörased ja pidurdamatud, siis vast ka päris head nahka ei tuleks. Aga niimoodi teineteist balansseerides tundub asi lapse arengu vaatenurgast päris okei. Üks lükkab hoogu juurde, teine hoolitseb selle eest, et hoog käest ära ei läheks. Kuidagi nii.

Kauriga toimus hiljuti üks paha pööre ka ja selle süü võtan kõik omaks – ta hakkas toiduga pirtsutama. Meie kõigesööjast sai mittemillegisööja. Kui pakutava nimi just “saiake”, “kook” vms polnud. Otsustasin sellegi asja lahendamiseks oma paha võmmi meetmed kasutusele võtta ja see töötab nimelt nii, et mitte ühelegi söögikorrale ei paku ma ühtki “söö-siis-vähemalt-see-võileibki/kohukegi/vms-ära” varianti. Kui Kaur hommikupudru juurest oks laiali minema kõnnib, tuleb tal oodata järgmist toidukorda. Või kui vahepeal ise nälga kurtma tuleb, pakun ka ainult “päris” toitu – mitte ainsatki kiiret ja maitsvat alternatiivi. Kogu mu panus oli pandud sellele, et ju ta end surnuks vast ei näljuta ning tõsi see on – ei näljutagi, vaid üsna kiiresti leppis ta jälle päris toiduga. Lõpp hea, kõik hea.

Muidugi oleksin ma võinud olla nii palju targem, et talle saiakeste ja magusate mahlade jms maailma üldse mitte veel tutvustada, aga suvisel ajal on ikka teinekord vaja käigu pealt midagi kiiresti haugata ja nii ma sellele libedale teele läksin. Isegi magusad puuviljad on hetkel tahaplaanile lükkunud, sest olgu need kui tervislikud vms tahes – kui ta ikkagi päeva jooksul lõpuks muud polegi nõus sööma, siis see pole päris okei. Muidugi, neil üksikutel päevadel, mil suvi läbi Eestimaa põikas, ehk valitses suur kuum, ei hakanud ma Kaurile sooja toitu isegi mitte pakkuma – ise ka ju ei taha. Vot siis toitusime küll arbuusist, külmast salatist jms, aga see on ju ometi erand, nii et loodetavasti see suurem söögisaaga sai ikkagi oma lõpu.

PS! Eelmise postituse lõpp (“Kell on neli. Kaur ikka veel ei maga. Ilmselt Kauri toa põrandal pikutav Rene küll juba magab…või vahib xanaxi-näljas näoga lakke, nagu ma teda seal viimati nägin 😀 “) – tahate teada, kuidas see asi lõppes? Vot niimoodi (ja pange tähele, kelle kaisus mõmmid on):