Haiged jõulud

/ 29. detsember 2017/ 2 kommentaari

Viimasel päeval kui Kaur enne jõule lasteaias käis, tuli ta sealt tagasi nohu ja mingisuguse ebamäärase köhaga. Ilmselt sai ka Lili selle pisiku külge ja nii olemegi me kuuest Hiiumaal oldud päevast karantiinis veetnud täpselt kuus. Kauriga väikesed õueringid on saanud teha, sest tal ei ole NII hull, aga Lili on vist küll otsast otsani tatti täis ja ragiseb ülekere. Sellel ei paista lõppu…

Jõululaupäeva õhtusöögist sain ma nohu käes vaevleva Lili tõttu osa nii palju, et peale ta eriti pikaleveninud uinumist – kaks tundi peale voodiminekut -, soojendasin mikrolaineahjus toitu üles ja jõulutunne oli leebelt öeldes kesine.

Paljud inimesed ei taha juba novembris algava jõulumaaniaga varakult kaasa minna, sest kardavad, et õigeks hetkeks pole sedasi mingit jõulutunnet alles. Minul kestis jõulutunne tänavu punkt selle kellani, kui me Rohukülas laevale sõitsime. Terve autosõidu ajal Hiiumaale sadas ju lund, nii mõnus! Laevasõit oleks võinud olla päris ebameeldiv, kui arvestada praami ülerahvastatust, aga peale paari jalutusringi reisijatedekil vaatasime autos Shauni multat ja kokkuvõttes läks sõit ruttu. Ainult ühel olid veits sipelgaid püksis ja tahtis meid keset merd koos autoga kaaperdada.

Laeva pealt edasi oli kuidagi lihtsalt Hiiumaa reis ja jõululaupäeval läks jõulumeeleolu kogu sagina ning nohutralli kõrval päris kaduma. Siinkohal võin vist rõõmustada, et selleks hetkeks juba poolteist kuud jõululainel olin veetnud, sest muidu, kui oleksin end sundinud seda kõike 24. detsembriks hoidma, oleks jõulud sel aastal minu jaoks põhimõtteliselt vahele jäänud. Meeleolu mõttes. See päris õige tunne polekski asjade kokkulangemise tõttu vist saanud mahti tekkida. Midagi ei olnud ka halvasti rohkem kui et pool jõuluõhtut magamistoas pidin veetma, aga see vist pani asjale punkti.

Ükspäev mõtlesin, et katsetan Lili peal mingit vanarahva meetodit nohu ja köhaga võitlemisel, mis Kauri puhul väga hästi töötas. Et panen talle ööseks talla alla (soki sisse) sibulaviilud. Lili ärkas keset ööd nuttes üles ja siis ütlesingi Renele, et ta käiks köögis ning viilutaks sibulat, kuni ma last rahustan.

Teate küll seda, kuidas naised oma meestel kõrva taha paluvad panna, et tähelepanelik peab olema ja teinekord on hästi tore, kui too teeb mõnel puhul naaatuke rohkem kui temalt oodatakse. Selles ei ole paljudel juhtudel midagi etteheitvat (aga sageli on), lihtsalt mehed on jumala teistmoodi programmeeritud kui naised ja nad märkavad sageli hoopis teisi asju kui meie, aga me tahame, et nad märkaks minimaalselt kõike! 😀 Igal juhul tundis Rene just siin selle koha ära, kus ma võiksin tahta, et ta endast veidi rohkem annab ning naases magamistuppa taldrikutäie…päris-päris-PÄRIS peeneks hakitud sibulaga. Naersin natuke ta üle ja mis seal ikka – kühveldasin Lili sokid sibulasalatit täis.

Varahommikul ärkasin selle peale, et Lili seisis mu padja otsas püsti, paljajalu, sokid jalast läinud, terve voodi paksult sibulatükke täis ja üks osa sellest kõigest matsus rõõmsasti voodil kalpsava lapse suus. Ega talle näoilmete põhjal see üliväga maitsenudki, aga noh, sodisöödik ei pirtsuta 😀

Ja et mitte ainult Rene teravuse üle muiata, siis siin mu enda üks hiljutine kirgas hetk: tegin ükspäev linnast väljas mälu järgi sõites ühes kohas vale pöörde. Oli hiline õhtu ja esimene tagasipöörde võimalus tuli alles mitu-mitu kilomeetrit hiljem. Selleks hetkeks olin veel mingeid teelahkmeid läbinud ja teadsin, et vajan nutiabi. Peatusin ühes bussijaamas, võtsin telefoni ja sisestasin targa näoga Google Mapsi “Jüri” ning jäin sõrmi trummeldades ootama.

“No results”.

Kordasin seda mitu korda – ei midagi.

Mida kuradit, Telia?? Kas ma selleks maksan neid arveid, et ühe korra surma suus olles (sest pime öö ja võõras metsatukk ja null aimu oma asukohast) netita jääda?? Päriselt!? Ma lähen hommepäev Tele2 või Elisasse üle!

Kulus oma mitu minutit, enne kui mul mingi teise pirni ka põlema lõi ning lõpuks märkasin, et olin ilmselgelt tulutult otsinud juhtnööre Google Photos äpist ja seega end täiesti tasuta seaks vihastanud.

Üksinda awkwardis olla on üllatavalt awkward. Rehmasin “ah, vähemalt keegi ei näinud seda” mõeldes käega, toksisin muretult õige aadressi sisse ja juba mõni hetk hiljem suundusin GPSi-tädi malbe hääle saatel malbelt tagasi tsivilisatsiooni poole. Ma südamest soovin, et mul oleks kogemata helisalvesti töötanud, sest see monoloog seal autos…pidi päris mahe olema 😀 Aga no tõsiselt, teemehed, igale poole ei ole vaja mingeid haigeid haruteid ja segaseid viadukte pilduda, my gosh, natuke asu ei ole nii raske anda.

Lõpetuseks, ma endiselt ei tea, kuidas ma universumi ainuke inimene veel olen, kelle tehtud fotod kõik säbrulised ja muul moel ebakvaliteetsed on 😀 Lihtsalt, kellel silmad nõrgad, ärge siit edasi minge.

Ühtlasi olen viimane inimene, kes ei teadnud, KUI lihtne on brüleekreemi tegemine – no ikka väga lihtne! Nii lihtne, et “tunne rõõmu väikestest asjadest” sellele ei laiene näiteks 😀 Aga sellised asjad on vahelduseks lahedad mu meelest. Asjad, mis paistavad hirmkeerulised ja siis võtad ette ja polegi midagi, välja arvatud, et jube maitsev on küll. Üsna tõenäoline, et ma nüüd kohe lähipäevil veel midagi sellist valmistada üritan, mis siiani ilgelt keeruline on tundunud. Parem oleks, et läheb sama ladusalt 🙂

 

Napilt vähem kui nädal on siin veel jäänud. Loodetavasti saab olukord piisavalt kiiresti klaariks, et  millalgi natuke rohkem kui autoga poodi ja tagasi ka toast välja saame.