Head mõtted
Teinekord juhtub mõne postitusega, et kirjutan selle valmis, aga siis, mingil teadmata põhjusel, jääb see mustanditesse oma aega ootama. Kui see juba pikka aega on avaldamata seisnud, siis aeg-ajalt loen sealse kraami üle ja sageli kustutan lõpuks ära. Enda jaoks kaob lihtsalt asja mõte ära – liiga mitu korda läbi nämmutatud jutt. See postitus on just sealt samast kaustast pärit. Ainult sellepärast näeb see päevavalgust, et need mõtted siin on vist sellised, mida ongi aeg-ajalt hea uuesti läbi mõelda. Ühed vähesed paljudest tegelikult (ma olen täielik tsitaatide hoarder).
Kunagi, kui töötasin restoranis teenindajana, olin ma hästi paljude selliste hetkede tunnistajaks. Malbe mainega staarikesed teenindajat üleolevalt kohtlemas pole kaugeltki mitte ainus näide sellest, kuidas inimesed vaevuvad sõbralikult elementaarse viisakusega suhtlema vaid nendega, kes on piisavalt “võrdsed” või kellelt on midagi vastu saada – raha, paar kiirt rambivalgust vmt. Kuna tuntud inimestel on mingisugune väljakujunenud maine, mida nad presenteerivad, siis vastuolud selle avalikkusele tuntud rolliga jäävad lihtsalt väga hästi silma ja meelde. Taolist vildakat suhtumist esineb siiski igal pool, ka täiesti lihtsate inimeste hulgas – üks on natuke vähem lihtne kui teine ja juba hakkab pihta 😀 Seesugust ülalt alla käitumist on tegelikult huvitav jälgida. Ise selle osaks saada ei ole otseselt huvitav, kuid silmiavav igal juhul.
Hashtag kool. Alates eelmisest aastast, kui me mõlemad Renega kahe väikese lapse kõrvalt (kellest üks oli sügissemestri alguses veel vastsündinu) koolis käisime, olen seda mõtet endale pidevalt meelde tuletanud. Kui see on oluline, siis ma ei pea pidevalt otsima motivatsiooni ega vastuseid küsimusele “Miks?”, vaid lihtsalt vaikselt rühin edasi. Sest edasi on edasi.
Nii on, et väga suur osa asju ja kogemusi elus sõltub perspektiivist ehk sellest, mida keegi otsustab näha. See saab olla halb või see saab olla hea, ise valid.
Näiteks, mind on juba mõnda aega (khm, aasta, khm) väga närvi ajanud, kui Rene äratuskell hommikul nõmedalt vara heliseb ja terve meie kamp selle peale üles ärkab. Mina suudan sellest vabalt üle magada, aga kuna üks preili kõrvalvoodis laulu lahti lööb, siis pole ka mul enam mingist magamisest mõtet unistada.
Igal hommikul, kui ma juba ärganud olin, ajas mind närvi, et ma sel moel ärkamise peale üldse närvi lähen, sest tund siia või sinna – pole ju vahet. Et hommikuti esimese asjana närvis olemise mustrit murda, olen hakanud täiesti teadlikult mõtlema sellele, et kõik on tore – et ma saan ärgata soojast ja mõnusast voodist, et mul on keegi, kelle pärast ärgata, keegi, kelle kõrval ärgata, et ma ei pea tegelikult kuskile kiirustama, vaid saan rahulikult muneda ja ärgata. Et hommikul on veel piisavalt pime, et jumala okeilt võib esimese raundi küünlaid põlema panna – kui hubane! Neid põhjuseid on palju ja kõige selle kõrval muutub natuke liiga vara ärkamine tühiseks. Ja kuigi see võib tunduda “WTF, obvious ju, et ärkad soojas voodis”jne, siis mis ÜLDSE on tegelikult iseenesestmõistetav? Ma ei suuda ühtki asja välja mõelda. Ja endal on palju lihtsam olla, kui ma ei stressa ega tunne end hommikul ühe potentsiaalse lisa-unetunni pärast ärritunult.
Ma arvan, et see on tänapäeva inimeste kõige aktuaalsem probleem, iseenda pidev võrdlemine teistega.
“The reason we struggle with insecurity is because we compare our behind-the-scenes with everyone else’s highlight reel.” (S. Furtick)
Ja nii on, et kõik see ilus ja tore, mida me iga päev (sotsiaalmeedias, blogides jne) tarbime, kasvatab meie kuklasse aegamisi ühe endas kahtlemise puntra. Arvamuse ja tunde, et kõik teised on edukamad, ilusamad, paremas vormis, täiuslikumas suhtes, paremad lapsevanemad, andekamad inimesed jne. See on ühest küljest inspireeriv, muidugi, aga selles koguses, mida me hommikust õhtuni endalegi märkamatult sisse ahmime, võib see hoopis väga kahjulikuks muutuda.
Mitte keegi (okei, siin ma üldistan, kindlasti on erandeid) ei kipu avameelitsema sellest, et ta lapse peale häält tõstis, mehega tülitses, et Instagrami riputatud pilt pudrust lõhnas kaadri taga põhjakõrbenult või et töö tekitab rohkem läbipõlemise kui karjääriredelil kuskilepoole liikumise tunnet. Aga neid ja muid taolisi asju meie kõigi eludes ON. Ja mõnikord kui hakkab tunduma, et miski või keegi on kuidagi ülevoolavalt täiuslik, siis tasub selles kõiges, mida kuvatakse, natuke kahelda. Kõigil on midagi, mis nende iseendast loodud ideaalsesse kujutluspilti aeg-ajalt mõrad lööks, aga meie meelehärmiks nad lihtsalt ei näita seda.
Ma ei väida, et iga viimse kui inimese elu on salaja piin ja kannatus ja hädaorg, aga ma ütlen, et eluterve mina-pildi nimel on mõistlik end kellegi teise näilise ideaaliga mitte võrrelda. Enamasti ei ole mitte kellegi elu igast aspektist täiuslik. Ja kas sa tahaksid tema pealtnäha ideaalset elu ka siis, kui sellega tuleksid kaasa tema päris probleemid? Pigem ei ju.
Taktitundetus ei ole ausus.
Õelus ei ole ausus.
Solvamine ei ole ausus.
See, kui inimesel mingid filtrid puudu on või ta lihtsalt ei pea vajalikuks end siin-seal veidi tsenseerida, ei tee temast veel ausat inimest. Sellist ärapanevat “ausust” on paraku terve ilm täis – kõik teavad kõige paremini, kuidas kõik teised olema või mitte olema peavad.
Kogesin alles mõni aeg tagasi ise ka midagi sellist, mis objektiivselt hinnates oli pesuehtne ebaviisakus. Taktitundetu ja tahumatu jututeema ülesvõtmine kõige valemal kujutletaval moel, napilt kõige ebasobivamas situatsioonis. Aga mõne inimese ja tema teemavalikute puhul lihtsalt lepid pikapeale teadmisega, et ta kas ei tahagi teiste tundeid säästa või natuke nagu lausa otsib, kust saaks mingit närvi tabada. Niisiis otsustasin jonnakalt, et ma ei lase sellest (ilmselgelt mitte heasoovlikust) asjast end mõjutada. Kuigi korra kihvatas küll, sest ma lihtsalt ei mõistnud, miks selles kontekstis selline asi vajalik oli. A ju ta siis tundis end halvasti ja tahtis, et mina ka tunneksin…
Enne oma suu avamist peaks igaüks võtma hetke ja mõtlema, kas üldse on tema koht midagi arvata, seda enam et valjusti arvata. Väga sageli ei ole.
See läheb natuke kokku eelpool olnud mõttega aususe kohta. On inimesi, kellele ei meeldi näha, kui keegi iseendaga liiga rahujalal on. Siis kiputakse “aususe” tähe all meenutama, mida keegi kunagi valesti on teinud, “ausalt” prognoosima, kui vähe perspektiivi kellegi elus on, “ausalt” teda kellegi palju “ilusama, parema ja edukamaga” võrdlema ning kõige selle käigus palju-palju “ausaid” hinnanguid andma. Lihtsalt et sa “maa peale tagasi” tuleksid ja tema meelerahu nimel vähemalt natuke liiga enesekriitiline ja enesega rahulolematu oleksid.
Kui keegi kipub sulle alatasa meenutama, mis sinus halvasti ja valesti on, siis tasub seda mitte liiga hoolikalt kuulata. Sest isegi kui seal on teatav hulk tõde, siis pidev läbi lillede rõhutamine, et sa tegelikult pole suurt midagi väärt – isegi kui sulle endale õnnelikul kombel teisiti tundub -, räägib tolle inimese sisemistest puudujääkidest ja rahulolematusest iseendaga kui et ütleb midagi selle kohta, kes sina päriselt oled.
See võiks küll nii olla. Ma tean väga toredaid, ilusaid, andekaid ja muul sajal moel HÄID inimesi, kes on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Ükskõik, mismoodi keegi üritab neid ümber veenda – see ei õnnestu.
Me kõik oleme tegelikult vähem või rohkem sellised. Küsige, mis on mu suurimad vead ja ma võin neist ühe decent monotüki pidada. Küsige, mida ma enda juures kõige rohkem armastan, ja jään ebalevalt kokutama. No et üht-teist nagu oskan nimetada, aga väga ei kipu, sest need on sellised salaja omaette mõeldud asjad veenmaks iseend, et okei, TÄIESTI tont vend ma äkki ikka pole…ju?
Ma ei tea, kas see on rahvuse asi või midagi muud, aga iseendast valjusti hästi arvamine saab pigem altkulmu pilkude osaliseks. Kui inimene end kriitiliselt iseloomustab, võtame selle lebolt vastu, ent kui keegi endaga silmnähtavalt väga rahul on ja end kiita julgeb, siis tekib kerge tõrge, et oota misasja, lause läks valesti v? Las ma ulatan käe ja aitan su sealt pilve pealt alla tagasi.
Tegelikult oleks päris lahe, kui inimesed ei pelgaks näiteks kirjutada motivatsioonikirju töökoha saamiseks. Aga no sunni eestlane enda kohta hästi rääkima – ta parem kraabib Töötukassa ukse taga kui et võtab kokku ja end kiidab (päriselt ka tean selliseid juhtumeid). Ja siis peadki teisele inimesele häääästi ääri-veeri ütlema, mis temas ilusat ja toredat on, mida ta hästi oskab, kuidas ta tegelikult saab ja suudab. Ainult et kui liiga hoogu lähed, galopeerib ta kohemaid oma urgu tagasi, veeretab rahnu koopasuu ette ja lootus teda uuesti näha on umbes viie aasta pärast kuuvalgel ööl. Kui oled enne verevande andnud, et enam hästi ei ütle. Aga oleks ju kihvt, kui inimesed enestele päriselt rohkem meeldiksid. Nagu päriselt-päriselt, ilma valehäbi tundmata.
Siin on mõeldud küll pisut teist asja, aga mul haakus kohe sellega, mida mõnikord blogides näen. See, kui keegi teeb blogijale komplimendi nii, et samal ajal halvustab teisi blogijaid. “Sa kirjutad kõige paremini – ma teisi ei loegi, need on niiiii mõttetud!” vms.
Ma siiralt ei mõista, mis lisaväärtus sellel asjal niimoodi olema peaks? Kas sa ei saa lihtsalt öelda hästi, kui sa tahad öelda hästi? Kas sa PEAD sellele asjale mingi negatiivse nüansi juurde panema? Või päriselt tunned, et su kiidusõnad muutuvad kaalukamaks, kui heade sõnade ütlemisega paralleelselt kellegi teise peale natuke soppa niristad? Võeh. Kellelegi komplimendi tegemine kellegi teise solvamise läbi on ebameeldiv. See võtab öeldust kõik siiruse ja toreduse ära ning muudab kogu asja inetuks.
Muretu nälginud hipi elu kuskil kuuse all ei ole see, mida ma silmas pean. Esmavajadused peavad ikka rahuldatud olema. Aga sealt edasi ei peaks asju liiga tõsiselt võtma. Meil kõigil on elada maksimaalselt mingid kümned aastad, misjärel on hasta la vista ja muld peale. Pole mõtet elada kellegi teise ootuste järgi, vaid rohkem mõelda, mida ma tahaksin teha ja kuidas elaksin oma elu siis, kui keegi mind selle eest ei kritiseeriks.
No ja siis see. Mina näiteks kasvõi iseenda puhul ei suudaks isegi parima tahtmise juures oletada, kui paljudele oma ideedele või “Mis oleks kui…” mõtetele olen ma veel enne nende korralikult lõpuni mõtlemist pidurit tõmmanud. “Ah mis mina – mida mina ka oskan või tean” on kohutavalt automaatne asi juhtuma. Me oleme iseeneste suurimad vaenlased, pole kahtlustki. Aga lugege palun eelmist lõiku (seda “muld peale” osa) ja mõelge, mis üldse on päriselt kassimist ja kartmist väärt? Eriti mitte miski selles valguses. Kõik on suht pointless põdemine hoopis, sest üsna pea oleme nagunii kosmosetolm. Need, kes julgesid ja need, kes ei julgenud, on täpselt ühtmoodi kosmosetolm – siis pole enam vahet. Ainult praegu on.
Iga sinu lonks kuuma kohvi, iga päev, mil sa ei pea muretsema peavarju või tühja kõhu pärast, iga meeter, mille saad kõndida omaenda jalgadel tundmata kuskil valu, olemata aheldatud haigevoodisse, iga uus riideese, mille jaksad endale osta, võimalus käia ja näha maailma, su perekond, sõbrad ja lapsed… Maailmas on loendamatu hulk inimesi, kes vahetaks ükskõik kellega meist ükskõik mille eelmainitu nimel sekundi pealt elud ära, kui see oleks võimalik. Mitte miski ei ole meile garanteeritud, mitte midagi ei tohiks võtta ükskõikselt ega iseenesestmõistetavalt. Need inimesed, kes saavad pilkavaid kommentaare, et nad on roosamanna ja ninnunännu, on sageli selles mõttes just õigel teel, et nad on võtnud teadliku hoiaku “pisiasju” märgata ja nende olemasolu hinnata. Kui sellele natuke mõelda, siis see on väga kadestusväärne oskus.
Siin maakeral on miljonitel inimestel õnnetus sündida just sinna, kuhu nad sünnivad, ilma vähimagi väljavaateta kõigile neile hüvedele, mida meie iga päev tarbime ja elementaarseks elu osaks peame. Aga see on õnn, ei rohkem ega vähem. Sina või mina oleksime võinud sündida näiteks Põhja-Koreas või mõnes vaeses Aafrika külakeses kuskil sõnnikuonnis. Selliste mõtete taustal kahanevad meie argimured olematuks. Meil on päriselt ka kõik VÄGA okei.
Mulle hullult sümpatiseerivad edukad, aga sealjuures tagasihoidlikud inimesed. See on tõsiselt inspireeriv ja wow-emotsiooni tekitav, kui keegi midagi päriselt saavutades suudab jääda kahe jalaga maa peale olukorras, kus mõni väike inimene (ei vihja kellegi füüsilisele pikkusele) juba mõlema jalaga korraga uksi lahti lööks…
Minu hommik algas just hulka paremini 🙂 Aitäh sulle 🙂
🙂
Hea kokkuvõte. Nende tsitaatidega ongi nii, et mõõdukas koguses on head, aitavad hoida perspektiivi, omavad tõeteraksest, annavad inspiratsiooni janiiedasi. Liiga palju, siis läheb imalaks ja sõnal kaob jõud.
Mulle see teistega võrdlemise koht on eriti tuttav. Läks ikka päris hulluks. Mõistusega saad aru, et ongi nii, et võrdled kõikide tuttavate kõrghetki oma argipäevaga ja nii ju muidugi ei saa võita. Aga ma lõpetasin selle ära ja ma ei ole üle kuu aja FB-d scrollinud. Niiiii hea on olla. Eks ole muud tegurid ka, aga see on tõesti aidanud.
Pean ütlema, et kuigi ma saan su mõttest aru, siis ma ise pole veel üleküllust tundnud või seda, et palju tabavaid mõtteid järgmisi tabavaid mõtteid devalveeriks – lihtsalt nii väga meeldivad igasugused tsitaadid jne. Aga ma tõesti saan aru, mida sa silmas pead.
Minu jaoks ei ole isegi Facebook enam eriline “kurja juur”, sest see on pigem suhtlemise ja kontakteerumise kanal. Isiklikku jagatakse seal kordades vähem kui veel paar aastat tagasi. Instagram on hoopis teine teema ja et mina enda (alateadliku) võrdlemise teistega lõpetada saaksin, peaksin just sellest kanalist loobuma. Sest see on puhtalt see koht, kus on väga lihtne luua kujutluspilt millestki, mis pole tõsi ja jääda uskuma asju, mis on lihtsalt hoolikalt valitud kildudest tekkinud illusioon.
Tõesti tore algus päevale!
Ma lisan omalt poolt juurde, et eestlasel on enesekiituse puudus vaat et juba sünniga kaasas. Hofstede kultuuridimensioonide võrdluses on näiteks välja toodud, et eestlased ei ole üldse “indulgent” ehk põhimõtteliselt ei luba me endale “nautimist”. “Nautimist”, aga minu arust sisuliselt ka enesekiitust näiteks, nähakse ebamoraalse, millegi halvana, mida ei tohi teha. Sa ei tohi end kiita, sest ainult “halb” inimene kiidab end ise (uhkustamine anyone?) – ikka teised peavad kiitma. Aga teised ka alati ei oska kiita, sest meid on õpetatatud, et tee tööd ja näe – siis tuleb kõik muu ka (sh kiitus). Kuigi alati ei tule.
Teisalt aga on meil minu arust rahvusena natukene seda krabimentaliteeti. Kui ei saa mina, ei saa sina ka – istumegi oma potis koos kahekesi.
Sa panid mu mõtte praegu palju paremini kirja kui ma ise seda tegin. Just seda ma mõtlesingi, et enesekiitus on tabu ja elu nautimine justkui üldse valesti elamine. Selle näiteks torkab mulle kohe pähe üks artikkel, mis blogijatest ja nende rahateenimisest kirjutati (Ekspressis äkki?). Igatahes seal kommentaariumis oli läbiv mõte, et “mis kuradi blogimine – mingu TÖÖLE, mitte ärgu kujutagu ette, et see tilu-lilu, mida nad teevad, on päris töö või päris elu”. Ehk et isegi näiteks töö ei ole õige töö, kui see pole raske ja koormav. Tegelikult on tänapäeval nii palju töid, mis on selle tegijale päriselt ka nauditavad. Enne peab vist paar põlvkondadevahetust toimuma, et see teadmine settida saaks. Ja äkki siis millalgi hakkab endaga rahul olemine ja enesekiitus ka okei olema. Kuigi praegustel teismelistel kisub see asi kohati jälle teistpidi kreeni… 😀
Esmakordselt sattusin lugema su blogi ja ei pidanud pettuma – nii tore postitus ja tegi tuju ka heaks 🙂
Seda on tore kuulda, aitäh sulle! Ja tere ka 🙂
Ahhhhh jessss, uus postitus ja nii kosutavaid mõtteid täis. Aiteh!
Lisaks veel, et oma elu, sooja voodi ja hommikul energiliselt kiljuvate laste hindamiseks ei pea vaatama Aafrika poole. Piisab kui vaadata lugusid kõigi saja ja ühe korjanduse taga, kus Haigekassa end üleöö ilmutanud raske haiguse raviks raha ei anna ja pere kogu maailm keerleb mõtte ümber, kas pereisa/pesamuna saab lasteaia lõpupidu kogeda või sureb enne. Mul päris siiralt on hirm olla järgmine ja selle kõige foonil oleks ikka sigahäbi tänamatu vingukott olla. Voh.
Nokin su kommentaarist nüüd ühe võib-olla mitte kõige kesksema mõtte välja, aga ma olen ka selle üle korduvalt täiesti hämmingus ja ahastusess olnud, et selline asi võimalik on. Et kui ühe inimese elu on mingi täiesti konkreetse ravimi taga, mis juhtub olema kallis, siis riik pigistab rahakotirauad kinni, astub pika sammu tagasi ja ütleb, et “sorri, vaata ise, kas saad kuidagi”. See on kellegi ELU ju, mis jääb kokkuvõttes mingi materiaalse põhimõtte taha, halloo! Jabur ja kohutav. Muidugi ma saan aru, et riigi rahakott ei ole põhjatu jne, aga sellistest asjadest kuuldes on küll tunne, et kusagil otsustatakse mingeid asju väga valesti…
(Kauged näited siin postituses on lihtsalt hiljuti vaadatud dokumentaalide järelkaja. Need asjad jäävad mulle alati pikaks ajaks meelde mõlkuma…)
Mulle nii meeldib, kuidas sa mõtled. Punkt 🙂
Mulle meeldib, kuidas sa ütled 🙂
Sa kirjutad arvatavasti ikka enda kogemustest eks? Ma jäin mõtisklema, et kes on need inimesed inimeste elus, kes pidevalt rõhuvad kellegi vigadele. Mul pole elus ühtegi sellist inimest ja pole ka kunagi olnud ning justkui üldse ei mõista seda, et miks sellistega üldse suhtlema peab ja kus nendega kokku puututakse? Umbes, et keegi lähisugulane, kellega siis ollakse sunnitud suhtlema? Aga samas miks? Olgu või lihane õde või vend vms, siis ei pea seda ju kuidagi taluma või kannatama. Ainult ehk siis, kui ollakse kuidagi sõltuv tollest inimesest.
Ikka tasub aeg-ajalt meenutada, et elus on selle või teisega vedanud (nagu sa kirjutasid, me ei saa valida, kuhu sünnime), aga samas on ka see minu meelest teistega võrdlemine, mida Sa just soovitasid mitte teha. See ei ole üldse edasiviiv jõud, kui koguaeg võrrelda end inimestega, kel läheb sitemini.
Muidu tore postitus 🙂
Ma kirjutan enda kogemustest, aga ma ei taha kuidagi täpsustada, et kes või kuidas või miks. Igal juhul on antud postituses toodud näite puhul tegu kellegiga, kellest ma küll ei ole sõltuv, aga kellega aeg-ajalt kokku puutun. Ühiste inimeste kaudu. Ja mõnikord need teravasti ütlemised on kuidagi niimoodi pakendatud, et esimese hooga oled natuke “WTF” ja selle aja peale kui enda mõtte rajale tagasi saad, rehmab too inimene juba rõõmsalt käega umbes et, hahhaha, nii hea nali vms. No ma pean hästi ringiga rääkima, sest pole oluline konkreetseid inimesi lahata, aga tegelikult need olukorrad ja sellised isikud ei ole minu meelest üldse nii haruldane nähtus. Aga õnneks mina ise enda lähiringkonda saan ikka enam-vähem ise valida, nii et pidevalt nagu midagi hullu pole. Aga siis vahel keegi ikka niidab mingi nunnu asjaga 😀 No see oli nii tobe, et ma võin nalja visata küll. Lihtsalt ühe inimese meeleheitlik katse mind morniks tõmmata vms, ei teagi täpselt 😀
Ja kindlasti ei ole end pidevalt mõtet võrrelda ka nendega, kellel halvemini läheb või elus vähem õnne on olnud. Aga aeg-ajalt neile asjadele mõtlemine raputab igasuguse üleliigse kurtmise soovi maha. Täpselt nagu mul see hommikuti torssis olemine – enne ei saagi aru kui mõttetu see on, kui sellele eraldi korra ei mõtle. Samas äkki teised inimesed pole nii pikkade juhtmetega kui mina, et vahetevahel mingeid quote-sid peavad lappama, et normaalne inimene olla, hahha 😀 🙂
Sellseid vigadele rõhutajaid on küll ja veel, näiteks prõua E tegi mulle pidevalt nii. Midagi öelda ka ei võinud, sest siis olin ära tõusnud 😀 Aga näed, ega tõesti ei pea suhtlema 😀
Jah, minu senise elu põhjal ka ei saa väita, et sellised inimesed oleksid haruldane nähtus. Aga tõsi, et isegi kui mitte täiesti, siis suurel määral saab ikkagi eemale hoida neist.