Jõulud ja aastavahetus Hiiumaal
Suutsin ühe koolitöö, mille tähtajaks on “enne 2015.ndat aastat” otseloomulikult käesoleva aasta kahele viimasele päevale jätta (ootamatu, kas pole!) ning siis avastada, et see on ikka no nii kuradima tüütu ülesanne, et parem tulen näitan siin oma uduseid pilte.
Piltidega seoses, ma pean väga tõsiselt oma telefoni kaamera seaded üle vaatama ja kui sealt probleemi ei kooru, siis silmaarstile minema. Mul on tunne, et nii normaalse pikslite hulgaga jms nii halva kvaliteedi saavutamiseks tuleb tänapäeval vist lausa vaeva näha? Minul õnnestub see igatahes täitsa ilma pingutamata.
Aga Hiiumaa…
Beebi-Kauri käejäljega kuuseehe
Jõululaupäev oli seekord selline, et hommikul esimese asjana, siis kui kõik teised alles magasid ja õues vaevu valgenes, käisime meie Kauriga lennujaamas Renel vastas. Ega mul neisse Hiiumaa ja Tallinna vahet lendavatesse plekikärakatesse suurt usku pole, mistõttu üritasin Rened kuni viimase hetkeni veenda, et buss on ikka hullult palju mugavam ja parem variant, aga õnneks jõudis ta vähemalt ühes tükis kohale. Kaur suutis enne lennuki maandumist omale pea-aegu paragrahvi kaela väänata sellega, et üle terve lennujaama ühe politseikoera peale kisendas. Ta ise kujutab muidugi ette, et on hiiglama suur loomasõber, mis sest, et pannilabidaga kassi tümitamine ja võõra koera peale räuskamine sõbralikkusest just ei nõreta. Eks kasvab ja saab targemaks, seni tuleb loomi tema eest veel natuke kaitsta.
Kaheksakuune kassi hirm
Jõuluõhtusöögiga plaanisime esialgu alustada alles peale seda, kui Kaur magama on jäänud. Korraga käis Rene ema aga välja mõtte, et teeks äkki varem hoopis. Saaks Kaur ka asjast osa. Mina olin esimese hooga sellele ideele täiesti vastu, kuna see tundus lihtsalt mõttetu – väsinud Kauri kantseldamine söögilauas, pluss veel siis poole õhtusöögi pealt minna ja teda vannitada ja magama panna…no ei kõlanud mõnusalt. Parema meelega oleksin ta magama pannud ja siis rahulikult ise olnud. Kuid kui järele mõtlesin ja selgus veel, et mitte kell kuus vms, vaid et hoopis näiteks kell viis, tundus see juba täiesti okei mõte. Ja kõik oligi okei!
Sama ennatlikult mõtlesin, et sel aastal me Kaurile kinkide tegemisele rõhku veel ei pane, sest palju ta, aastane jubin, sellest kõigest ikka aru saab. Siinkohal suur rõõm, et teised (minust targemad) päkapikud kuuse alla ikkagi tema nimega pakke ka poetasid. Sest isegi kui ta ei mõista, mis on jõulud, kes imeolevused on päkapikud, mis häda on jõuluvanal mööda korstnaid turnida või mida paganat see puu seal toanurgas seisab, mitte maja taga metsas koos teiste puudega, siis vot tema RÕÕM kinkide üle oli ikkagi PÄRIS ja seda oli armas näha. Sellest saab ta ju ometi aru, kui toredad on klotsid, raamatud, autod ja muidu nii eemalolev kass ta kingikastis pikutamas. Kauril pole ahnust ega kõrgeid ootusi, nii et kui ta rõõmustab, siis siiralt. Ülejärgmisel aastal ta võib-olla juba toriseb kinke avades, et kurat, jälle mingid näkased klotsid, kus mu MacBook Pro on, niisiis hea, et me ta rikkumatusest ka ikkagi osa saime, isegi kui see näiteks eelviimaseks korraks jäi 😀
Uueks aastaks ei anna ma endale ühtki lubadust. Pole vist kunagi andnud. Muidugi ma LOODAN, et 2015 toob endaga rohkem head kui halba – võimalusi (ja oskust neid ära tunda), pealehakkamist, uusi ja juba olemasolevaid inimesi, rahu, õnne, tervist, armastust. Aga ma ei luba, et ma plõks peale südaööd midagi eriti hoolega parandama või pingutama hakkan. Niisugust motivatsiooni, kui ma oma elust muidu ei leia, üksi aastanumbrivahetus mulle ka tõenäoliselt ei anna. Kusjuures Neitsi tähemärgi üli/üleanalüüsiva loomuga on nagunii jube keeruline kõik see suur aastakokkuvõte ühele päevale jätta. Ma juurdlen umbes igal suvalisel päeval selle üle, mida ja kuidas paremini saaksin teha, nii et selles mõttes on aastavahetus minu jaoks natuke teise poindiga aeg. Muidugi ma tahan, et igal rindel liiguks kõik muudkui kindlas taktis ülesmäge, kuid ka seda soovin kogu aeg, mitte ainult täna. Kuigi see homme hommikul puhtalt valgelt uue aasta lehelt alustamise mõte on omamoodi ilus küll, ma täitsa mõistan seda. Ent isiklikest soovidest tugevam on mu üsna kindel veendumus, et ilmselt nii nagu alati, saab seegi aasta olema nagu aastad enne teda – tahame või ei taha. Ikka täis suurt hulka tavalist igapäeva, üht-teist ebavajalikku solki, mida Elu või Karma või Murphy (kes kunagi) ventikasse loobib, südamepõhjast tulevat rõõmu, jalust-käest-peast rabavaid üllatusi ja ootamatusi, seletamatut õnne, seletamatut kurbust, häid ja halbu juhuseid. Loodan vaid, et pean kogu selle kireva supi sisselürpimisele ka sel aastal vapralt vastu ning täpselt sama oskan soovida kõigile teile!
Nii ilus on vaadata, kui inimene on tõesti viitsinud ja näinud vaeva oma piparkookide kaunistamisega.
Ilusat uut aastat! 🙂
Päris kogu au ma endale ei saa võtta, aga nii harva kui piparkooke kaunistada saab, siis parem juba kogu hingega asja kallal olla 😀
Palju kordaminekuid uuel aastal! 🙂