Kas “kohutavale kahesele” järgneb “veel kohutavam kolmene”?
Isadepäeva õhtul jäi Kaur täiesti ootamatult haigeks. Teist korda kahe aasta ja kolme kuu jooksul tõusis tal palavik, pea neljakümne kraadini. Ilmselt oleks üle neljakümnegi läinud, kui ma paratsetamooliga vahele poleks hüpanud. Tõtt-öelda oleme me väga õnnelikud, et Kauril siiani nii tugev tervis on olnud ja peale nende paari nohu ning palaviku pole mitte miski muu teda kordagi kimbutanud (ptui ptui ptui). Pole midagi kurvemat ja halvemat kui haige laps.
Kuigi mina ise olin tema kõrval terve, tõmbas kogu see laatsareti-elu mind kuidagi nii läbi, et vaatan praegu arvuti ekraanilt kooliasju ning tunnen, et silmad vajuvad fookusest välja. Ei jaksa. No ja siis oma “üks silm vaatab silku, teine leiba” uimases olekus klikkisin pool-kogemata Pinteresti lehele ning sattusin kõiksugu diipe tsitaate scrollima. Mina, kes ma olen kohutav olukordade üle-analüüsija, ei tohiks mingeid sügavamõttelisi asju üldse vaadatagi, ma saan sealt ainult kütet juurde. Vaatan neid tarku sõnu ja mõtlen, et raisk – kellegi arvamus mind ei huvita ja ma olen kõikvõimas ja kõik mu unistused saavad iga hetk tõeks ja silmakirjalike inimestega ei suhtle ja üleüldse midagi negatiivset ma oma elus ei aktsepteeri…
…aga siis loen mõnd “lehm tagurdas farmeri surnuks” uudist ja taipan, et pagan, ma olen ka ikkagi kõigest lihtsurelik ja, poof, tere tulemast tagasi reaalsusesse. Kõik need ilusakõlalised tarkused on ajust haihtunud, nii et ühtäkki hoolin jälle kõigi arvamusest, analüüsin kõik situatsioonid nii mitusada korda üle, et enam pole meeleski, mismoodi päriselt oli või mismoodi objektiivselt vaadates olla võis ja Excelis asjalik olemiseks on aju lihtsalt. liiga. udune.
Lisaks kõigele muule on Kaur meie argielu vürtsitamiseks minetanud oma tavapärase kangekaelsuse… Või õigemini kangekaelsusele pealekauba hankinud veel mingisuguse täiesti uutmoodi vihase jonnakuse. Kui nüüd keegi austet lastepsühholoog kibeleb kuskilt põõsast välja hüpata ning teadustada, kuidas “kahesed ei oska veel üldse jonnida ja kõike saab ravida, kui jonnivale kohale puhast emaarmastust tupsutada,” siis ole hea, istu seal põõsas edasi. Mul on tunne, et kui see suur sõda siin ükskord lõppeb, siis olen ma kas a) terasest närviga diplomaat või b) närvihaige inimvare, kes vedeleb toanurgas, rasvane krunn peas, õgib sõõrikuid ja hakkab kriiskama iga kord, kui mõnd inimest endale lähenemas näeb. Ehk et laps on frukt. Ja mitte alati ei suuda ma jääda sellele väärikale positsioonile, et las tema üürgab ja trambib jalgu – küll mina säilitan rahu ning lahendan kõik olukorrad stoilise rahu ja külma kõhuga. Vastupidi, nii mõnigi kord (khm, absoluutselt liiga sageli) kemplen temaga nagu endavanusega ja võidab see, kelle hääl valjemaks läheb. Piinlik, aga tõsi. Mul on nii raske mõista, et kuidas ta täiesti loogilistest asjadest aru ei saa. Õigemini, miks ta võitleb nende asjade vastu, millest ta saab aru. No näide tänasest hommikust:
Mina: “Kaur, kas sa õue kiikuma tahad minna?”
Tema: “Tahan ikka kiikuma minna!”
Mina: “Söö siis palun oma puder ära, siis kohe läheme.”
Tema: [Üks sõrg hakkab juba vaikselt trampimiseks soojendust tegema, hääl on veel rahulik] “Ei taha puntu…”
Mina: “Aga tühja kõhuga ei saa õue minna, söö ikka.”
Tema: [Juba veidi ärritunumalt] “Ei taha puntu!”
Mina: “Kaur, ole hea, ära hakka vaidlema. Näe, pudru sees on nii palju mustikaid, need on ju väga maitsvad.”
Tema: [Hakkab kätega vehkima, sõnu enam eristada ei saa, sest suust väljub üks ühtlane rahulolematu sõjahüüd, soojaks tatsutud jalg käib vihaselt vastu maad ja selgelt vihasena vahib ta mulle otsa, nagu ma oleks talle kausitäie kanavirtsa nina alla pistnud.]
[Jne…]
Lühidalt, ma selgitasin Kaurile, et süüa on vaja ning et kui ta sööb, siis saame õue minna. Tema nõustus, et õue tahaks, küll aga ta kategooriliselt keeldus söömast, olles sealjuures muidugi maruvihane, et ma ta nälga nii labaselt kustutada soovisin nagu toiduga. Ükspuha, kui lapselikult ma talle oma loogikat tutvustasin, muutus ta aina kurjemaks.
Mõni ime siis, et selleks ajaks kui ta enamustel päevadel ööunne läheb, olen ma vaimselt nii kurnatud, et ei tahaks isegi mitte klaasi veini, vaid kilo šokolaadi, liiter viina ja karbitäie Xanaxit blenderisse visata ja üks turgutav smuuti valmistada. Kõlab nagu närvivapustuse piiriala ja võib-olla ongi seda, aga noh, vähemalt on ta jumalikult armas…kui ta magab.
Muidugi ma liialdan ning tegelikult on päeva jooksul naljakaid ja toredaid hetki rohkem kui ainult Kauri lõuna- ja ööune vältel 😀 Näiteks siis, kui ta autoga mööda tube kihutab, silmad punnis peas mulle otsa vaatab, ise teatraalselt hüüdes: “Ma ei teaaaa, kus ma oneeeen…!” Või kui ta minu küsimusele, et kas ta oma nime teab, vastab: “Vahet pone, Pinne”. Või kui ma küsin, et kas tahad Thomase või Maya multikat ning ta passiivselt moka otsast poetab, et: “Jumana savi”. Aga üleüldises plaanis ei tunne mitte ükski mu ihurakk uudishimu näiteks selle suhtes, et milline ta puberteet välja hakkab nägema. Null huvi.
PS! Ilmselt kui ma kunagi kaksikud sünnitan, siis panen neile inertsist nimeks Sammi ja Pammi, kes on tegelased selles ainsas muinasjuturaamatus, mida Kaur unejutuks kuulama nõustub ja mida me Renega juba nü-ri-stu-mi-se-ni lugenud oleme. Nii et säh sulle rõõmu, et laps lõpuks unejuttu soovib kuulata! Kuradi Murphy, pane end põlema 😀
Ma olen praegu see B variant. Ainult, et sõõrikute asemel sattus minu kätte terve pakk Mesikäpa vahvlikomme, mida laps nii muuseas poes käies korvi tõmbas. Mu kohvi tarbimine on viimasel ajal minu tahtest olenemata kolmekordistunud ja isegi suures lootuses abi saada, ostsin omale apteegist Nervostrong kapslid. Võin väita, et kasu ei ole.
Ma kusjuures helistasin lastehaigla lastepsühhiaatrile ja rääkisin talle, kuidas minu meelest ei ole normaalne see, et alla 2-aastane laps puhtalt seetõttu, et king valesse jalga läks (ta ise pani), nii hüsteeriasse läheb, et ta üritab nii ennast kui ka meid ära tappa (loe: taob meid ja ja üritab endale haiget teha, seda siis pikali visates ja kukutades). Aga mulle üllatuseks väideti mulle stoilise rahuga, et see on NORMAALNE ja et nad KÕIK teevad nii. Mu sõbranna, kelle on viis last, soovitas mulle lihtsalt – varu veini…
Cheers 🙂
Sinu kommentaar lohutab ja hirmutab mind samaaegselt 😀
Sorry 😀
Kahesele ei tohi kunagi ette teatada asju, eriti neid põnevaid, mis nad nullist sajani murdsekundiga viivad. See pole neile mingi komm, kui sa ütled, et saad seda toredat asja, aga mitte enne kui… See on nagu punane rätik vihasele härjale. Kahene (aga ka kolmene) ei saa aru põhjus-tagajärg või enne-töö-siis-lõbu kontseptsioonidest, seega parem mitte üldse neid täiskasvanu loogika asju nende peal rakendada. Ma olen kolmandaga suht pohhuist ema juba. Päris mõnus on see “jumana savi” olek, nagunii vastuvoolu ujuda pole mõtet (mis muidugi ei tähenda, et nemad mind komandandiks – ikka minu reeglid, aga neid on suht väheks jäänud: a’la teistele ei virutata ja kemikaale kurgust alla ei kulistata).
See tundub väga loogiline kõik 😃 Katsun kõrva taha panna 😉
Ma olen ka vist nagu Ingrid, jumana savi faasis. Jumana savi, kas laps sööb seda putnu nüüd või sööb hiljem, see tõesti ei ole suures plaanis oluline, mulle tundub, et kahestel (kolmestel kuni kümnestel jne) on aeg-ajalt mingi põngerjadieet ka käsil, see tähendab, et kõht väga tühi pole, välja arvatud juhtudel, kui see on, aga enamasti siiski ei ole. Ja närvi ei maksa minna, korrutan ma endale, vaielda võib lõputult, aga võitjale medalit ei anta 😀 Ühesõnaga ei mingeid õpetussõnu, rahulikku meelt ja ükskord nad kolivad välja 😀
Hahhaha – viimane lause on hea kokkuvõte kogu sellele teemale 😄
Haha appi, sorri, aga ma niimoodi naersin 😀 Mul on see kõik alles ees… Siis ilmselt nii naljakas pole enam. Et siis panen blenderi valmis 🙂
Väga tore, kui lõbus oli – mul pole sugugi nii lõbus alati 😀
“Varu veini” on tõesti AINUKE asjalik soovitus, tean seda omast käest. Ma ei tea ühtegi inimest, kes teaks ühtegi inimest, kes sel “imelisel” perioodil on päriselt ka suutnud lõpuni rahulikuks lapsevanemaks jääda 🙂
Vastukaaluks eelnevatele kommentaaridele – minu meelest on inimesed oma põhiolemuselt nii erinevad, et mingi “ära pabla, ole chill, ära süvene” jne ei saagi toimida mujal kui teoorias. Inimene ei saa puhtalt kellegi soovituse peale end muuta. Muidugi ma võin üht-teist oma käitumises korrigeerida, aga fakt on, et kui mu laps päev läbi iga asja vastu võitleb ja jaurab ja sõdib, siis üks hetk ma enam ei jaksa diplomaatiaga asju lahendada üritada. Nii et lühidalt – sinu kommentaar on väga toredaks lohutuseks 🙂