Koolis käimine on nagu sünnitamine…
…ainult et ühel juhul korrutab ämmaemand ja teisel juhul mingi hääl su enda peas: “Natuke veel, lõpp on lähedal, sa suudad seda!”
Lükkan lumelabidaga blogilt tolmu ja teavitan, et olen veel olemas. Seoses taas aktuaalseks muutunud “ma ei tea, mis kuu on, aga ma tean, et on mingi nädal” elukorraldusega pole ma ilmselgelt siia jõudnud. Ja tõele au andes, ega ma praegugi peaks siin olema – homme on finantsarvestuse eksam, peaksin üritama veel kuskilt mingit infot sisse imeda. Oletan, et see homne on terve aasta kõige vastikum eksam ja ühtlasi on mul tunne, et ma ei oska (enam?) mitte midagi. Tüüpiline.
Finantsarvestuse alustest võiks eeldada, et see on armsate numbrikeste muretu liitmine-lahutamine normaalse inimloogika piires, aga ei. See on hoopis üks salakaval kompott mingitest tõbrastest “konksudest”, mis kõik elavad selle nimel, et kuskil mingi 0,1 € mulle täiesti vales kohas parastavalt käsi puusas ja “noh, mis nüüd peale hakkad” näoga vastu saaks põrnitseda.
Peale mitmesaja lehekülje finantsarvestuse teooria lugemist tundus praktiliste ülesanneteni jõudmine kergendusena. Ma tegin tegelikult plaani, et loen kolme päevaga õpiku läbi – mõni asi siis veidi üle 100 lk päevas lugeda. Tõde? Kui tekst on tihkelt (sh uusi) erialaseid mõisteid täis, siis kipub see lugemine jube aeglaselt kulgema. Umbes nagu unise peaga, kui tuleb mõni lehekülg kaks korda lugeda, sest esimese korra lihtsalt unelesid kuidagi leheküljest üle… No ja enamasti ma ju olingi unine ka, sest monsieur Kaur ei arva kohe kuidagi, et enne kui kell 23 õppima hakkamine ema-isa distsipliinile hästi võiks mõjuda.
Igatahes peale finantsi õpiku lugemist ei suuda ma enam meenutada, millal ma viimati tavalisi mõtteid mõtlesin. Selliseid, mis tekivad siis, kui pole midagi peakohal vasardamas. Seda, et mu pähe vist reaalselt ei mahugi (vähemalt enne homse eksami edukat sooritamist) miski muu, tabasin ma umbes tund aega tagasi, kui kommipabereid prügikasti läksin viskama ja mõttes käis viisijupp: “Fi-fo, li-fo, dep-let-sioon… dep-ret-sat-sioon…”
No ja ega siis tegelikult homsega asi veel ei piirdu, terve see käesolev nädal on vaja lihtsalt üle elada. Meil mõlemal Renega. Graafikute ühildamise jms taktis.
Enne, kui Kaur ööune ootel voodis pikutas, siis ta ütles: “Ma magan äla, siis saan emmega mängida.” Ja minu vastus? “Jah, kui ära magad, siis saame mängida. Pool tundi. Siis emme peab edasi õppima.” See oli küll nali – Kauri ärkveloleku ajal ta õnneks või kahjuks ei võimalda kooliasjadega tegelemist -, aga järele mõeldes tõest siin liiga palju puudu ka polnud. Häbiväärselt suur osa fookusest on tõesti selle aja peal, mil Kaur magab, et jõuaks vähegi midagi jälle ära teha.
Aga praegu, nagu näha, on mind tabanud üks kahest võimalikust eksamieelsest meeleseisundist – mitte ekstreemne ärevus, vaid täielik rahu. Natuke hirmutav, kuid eriti palju rohkem unetunde ma sellele ainele loovutada ei saa – aeg on otsakorral -, nii et tulgu mis tuleb ja saame sellega ühele poole.
Selle postituse mõte pole rõhutada, kui raske on, ärge võtke seda kuidagi halisemise või kurtmisena. Jah, on mõned süümepiinad Kauri ees ja on küll kohatine kopp sellest pidevast tundest, et aju ei saa lihtsalt OLLA. Aga nagu me Renega ükspäev järeldusele jõudsime, siis sellise elukorralduse juures peab väga tahtma koolis käia, vastasel korral see kõik lihtsalt ei toimiks. No ja nähtavasti me mõlemad tahame. Sest kui palju kordi on mulle peale 12-tunnist päeva Kauriga tundunud lihtsam voodisse pugeda, kui arvutis koolitööde kaust avada? Ilmselt umbes sama palju kordi kui Rene jaoks on tundunud mõnusam peale pikka päeva täis vaimset tööd tulla koju ning jalad muretult seinale visata, selle asemel, et unetundide arvelt kooliasjadega ragistada. Kusjuures temal on see asi ikka mitu korda hullem (pole mina veel hommikul poole üheksani õppinud…)
Nii et jah, iga aspekt selles kõiges ei saagi super meeldiv olla, ongi väsimus ja vaimne pinge, aga ma ise mõtlen küll, et seni kuni meil mõlemal on selge siht ja tahtmine, siis pole vaja kellelgi pabistada, kas me hakkama saame. Kusjuures kui nüüd mõelda, siis poole hullem, kui see “natuke liiga palju on teha” tunne, näib kujutluspilt sellest, kui minu elu koosnekski ainult Kauriga kodus olemisest. Praegu ma tunnen hoolimata “päevad läbi kodus passimisest”, et suures plaanis liigub elu edasi.
* * *
Okei, ma kirjutasin kõik ülalpool oleva valmis öösel kell pool kolm vastu 24.ndat maid ja siis unustasin täielikult. Korralik valehäire oli vähemalt see osa jutust, et blablabla nädal on vaja üle elada bla bla – tegelikult astusin ühest pigist otse teise, ehk et finantsi sain kaelast ära ja eksamiruumi uksest välja astudes riputati mulle kohe kaela informaatika veskikivi, mis on reaalselt terve elu kõige räigem asi. See pole isegi nagu kättevõtmise teema vms, vaid reaalselt kosmos. Aga kuna ma ühtki vajalike oskustega IT-inimest ei tunne, jääb üle ainult vana hea kuiva teooria lugemine ja pärast selle najal leiutamine.
*Neelatab närviliselt ja lahkub informaatika õpiku taha*
Oh… Ma mõistan Sind nii hästi. Mul on järgmisel nädalal magistritöö kaitsmine ja terve see aasta on meeletu pingutamise tähe all möödunud. Mõte, et kuskil elavad inimesed, kellel ongi päriselt vaba aega teha seda, mida nad parasjagu tahavad, või teha üldse mitte midagi…tundub lihtsalt ebareaalne 🙂
Soovin Sulle edu!
Täpipealt neid mõtteid mõlgutan ise ka päev-päevalt aina rohkem. No et varsti saan ka oma vabal ajal teha neid asju, mida ma tahan, mitte neid, mida peab. Ja veel “huvitav, mida ma kõige selle vaba ajaga siis tegin, mis mul enne last ja enne kooli oli…?” Ausõna ei suuda meenutada. Igatahes, kohe saabuv suvine vabadus on üks väga imeline motivaator viimaste jõuvarude kokkuvõtmiseks.
Aitäh heade soovide eest ja palju palju edu Sullegi! 🙂