Kuidas ohjeldada kümnekuust tornaadot?
Fakt: maailmas pole ühtki teist nii armsat last kui mu enda oma.
Sellegipoolest hakkab mulle iga päevaga järjest enam tunduma, et meie väike kutt on oma kümnekuuse mõistusenatukesega juba jälile saanud, kui mõnus ümar käkk ta on ja kui vaimustuses me temast oleme. Ja muidugi on ta tavaolukorras väike inglike, lobiseb rõõmsalt oma babbabba-keeles ja mängib igat mängu hea meelega kaasa. Aga seal on AGA!
Nimelt, kohe kui ta voodist või söögitoolist valla päästan ja kasvõi hetkeks selja keeran, hakkab asju juhtuma. Ta märkab just nimelt kõike seda, millega mina nii pagana harjunud olen, et kui see väike tuulispask iga päev terves korteris inventuuri ei teeks, ma ei teakski, et meie kodus niisugust kraami leidub.
Kõige hullem on see, et kõik ta askeldamised toimuvad ülihelikiirusel. Selle koha peal siin pole vaja isegi liialdada.
Näiteks: panen ta põrandale, suur varvas jõuab vaevu maad puutuda, pilgutan korra silmi. Kui need uuesti avan, peesitab Kaur juba keset Rene pesusahtlist välja kraabitud bokseri- ja sokikuhja, endal kingaviksi sõõrid ümber silmade ja lutsutab eluga rahulolevalt oma suurt varvast.
Muidugi kui ma reaalselt kogu aeg tal kannul käiksin, jääks suur osa sulitempudest tegemata, aga see pole eriti mõeldav. Sest jaa – ma olen jahtunud kohvi joomise, päev läbi pidžaamas hängimise ning üleüldse asotsiaalse peegelpildiga nüüdseks leppinud. Ent siiski tahaks oma hommikukohviga vähemalt enne seda ühele poole saada, kui sealt elu kaotanud putukaid välja pean noppima. Kuigi ka see latt on praeguseks hetkeks juba nii madalale langenud, et ükski kärbes mu kohvitassis ei muudaks ilmselt jooki ennast grammigi vähem apetiitseks. Varem oleksin kohvi koos tassiga aknast välja parklasse visanud ja kohvimasina takkajärgi, kuid praeguseks on mu pirtsutamist reguleeriv organ nii kõngemise piiril, et putukad jooginõus või praetaldriku serval siputamas ei anna enam ammu probleemi mõõtu välja. Aeg on lihtsalt liiga väärtuslik. Taburetile püsti tõusta ja dramaatiliselt kiljuda pole mahti, tuleb see sunnik ruttu jalust ära toimetada ning eluga edasi minna.
Siis on veel olemas selline luksus nagu hügieen, hah! Hommikuse hammastepesu kasuks otsustades olen sunnitud leppima teadmisega, et Kaur oma hetkelist vabadust pikemalt jokutamata ära kasutab ning kingariiuli äärde mõnda sandaali või plätut degusteerima ruttab. Või magamistoa ukse enda taga kinni lükkab, et saaksin ta siis paari minuti pärast sealt avastada, näpud sahtli vahel, endal kogu galaktika tähtsaim nägu peas, justkui oleks see tal ammu aega tagasi planeeritud mõnus väike ajaviide.
Hommikuti meeldib Kaurile vara ärgata. Ja ega mul polekski midagi kella kuuest tõusmise vastu, kui ma 3/4 kordadest ei ärkaks selle peale, et väikeste labakäekestega vastu vahtimist saan. Ja ei – see pole mingi “pats pats pats” vaikne patsutamine, vaid ikka püüdlik kloppimine.
Või songerdab ta oma tillukese sõrmega mu ninaaugus, endal miniatuursed konserviavaja-teravused küüned välkumas.
Ning kui ta parasjagu ei tunne pinget läbi ninasõõrmete mu aju kraapida, siis tõmbab ta kahe-kolme kaupa mu peast juukseid välja. Et ikka hea sadistlik oleks, siis kõrva tagant või kuklast, täpselt juuste piirilt, kus nahk kõige pehmem on. Milline sulnis viis päeva alustada.
On olnud hommikuid, kui Kaurile läbi une tõredalt podisen, et “nii, täna esimese bussiga lähed Puiatusse.” Aga tegelikult on ta täiesti tavaline uudishimulik tita, kes oma värskelt omandatud liikumisoskust täiel rinnal ära kasutab. Lihtsalt on saabunud aeg, kus tal jalg juba nagu kannab, kuid mõistust kahjuks veel päriselt pole. Nii et kui ta nüüd lähiajal kõndima ka õpib, olen küll täiega hukule määratud 😀 Kuigi ma ei võta kogu seda asja üldse nii traagiliselt nagu siit lugedes mulje võib jääda. Laps on laps.
Küll aga minu kaduma läinud lattide koha pealt nii palju, et pole haruldane juhus, kui oma sorakat soengut eriliselt kohendamata ning riiete stiilsuse aspektile vähimatki rõhku panemata Kauriga õue jalutama lähen. Sest “ah, kes see tuttav mulle siin väikestel tänavatel ikka vastu tuleb”. Ja mis te pakute? Muidugi! Praktiliselt iga kord kohtan ma just nimelt sellises konditsioonis olles mõnda endist paralleelklassikaaslast või muud sellist piiripealset inimest, kelle puhul pole kuni lõpuni kindel, kas öelda tere või teeselda, et ma ei näinud teda. These people are the WORST! Ning ma olen kindel, et nemad vaatavad mind ja löövad endale mõttes high five-i, et ise veel mingi õudsa titenduse reha otsa pole astunud, sest sa vahi vaid, mis see inimesega teeb!
Mul on ka kodus selline väike “tornaado”, kes suudab paari minutiga igasuguseid imelisi asju korda saata. Ma üritan asju ohjes hoida sel viisil, et hoian korraga lahti ainult kahe toa uksed. Suurem osa ajast siis elutoa ja tema enda toa. Vannitoa, köögi- ja magamistoa uksed on üldiselt suletud ja ega tal nendes tubades midagi üleliia tarka teha pole ka. Ükskord jäi vannitoa uks lahti ja siis tuias rõõmsalt elutuppa, endal süli kõikvõimalikke kreeme ja potsikuid täis, käterätt järgi lohisemas.
Mul on kodus peaaegu 11-kuune kutt ja kõik on nii tuttav, nii näpp ninna kui juuste kitkumine. Ainult äratuseks kipun ma vahel jalaga näkku saama, kui veab siis patsutatakse. Sahtlid, kassi liivakast, kapid, kassi sööginõud – kõik vajab hirmsasti inspekteerimist. Trepist üles saamine näib ka inimõigus olevat ja kui ei lase või kui turvavärav kinni panna siis on kisa inimõiguste rikkumise pärast.
Millegipärast on mul tunne, et ega see jalaga näkku ka tulemata jää, ainult aja küsimus ilmselt 😀