Külmale vastu
Nagu oli arvata, on Kauril alates lasteaiaga alustamisest esinenud juba kõiksugu suuremaid ja väiksemaid tervisehädasid. Võib öelda, et tema senised kolme aasta jooksul põetud paar palavikku ning üksikud lühiajalised nohud on meid natuke ära hellitanud, sest mingeid haige lapse kõrval veedetud unetuid öid polegi meil seni olnud. Väga loodan, et see nüüd ka täiesti kardinaalselt ei muutu, kuigi mõned laatsareti-momendid on juba sisse visanud, nagu te teate.
Esimene natuke unetum öö oli millalgi augusti lõpus. Kauri tabas täiesti ootamatult mingisugune imelik köha ja raske hingamine, nii et Rene kell pool 2 öösel üles ajasin ja apteeki kupatasin. Vanade heade sõnade saatel: “Mine too midagigigigi”. Tundus olevat mingi larüngiidi-laadne asi, aga võib-olla ikkagi polnud või siis oli selle kergem variant…
Tol ööl hakkasin igatahes hästi tugevalt tundma puudust millestki, mille potentsiaalset kasulikkust ma tegelikult juba ammu teadsin, nimelt inhalaatorist. Ainuüksi asjaolu, et ma sellele alles kolm aastat peale esmakordselt emaks saamist tõsisemalt mõtlema pidin, näitab ilmekalt, kui palju õnne on meil siiani olnud. Kõik Kauri senised hädad on umbes paratsetamooli ja hanerasvaga lahendatavad olnud.
Ma ei hakka tervet internetti siia kopeerima, aga juba enne teemasse süvitsi minemist olin arusaamal, et kompressoriga inhalaator on parem kui ultraheli-inhalaator. Viimase suurim eelis on (kui ma õigesti aru saan?) tema oluliselt madalam müratase. Igas muus mõttes on kompressoriga inhalaator justkui parem. Aga ütleme nii, et kui meil keset ööd kedagi mingi haigushoog tabab, siis ega (äärmisel juhul peale Rene, kes hommikul vara tööle peab minema) ei maga siin korteris nagunii keegi. Mõtlesin, et kui see inhalaator just nii kõva lärmi ei tee nagu näiteks relakas, millega mingi geniaalne naaber üks õhtu kella poole üheteistkümneni südamerahus tööd müristas teha, siis mu süda teiste majaelanike pärast väga ei valuta. Vabandust. Sest müra müraks – minu jaoks on oluline ikkagi maksimaalne efektiivsus. Kuna tehnilised näitajad mulle eriti midagi ei öelnud, siis lasin oma arvamusel kujuneda peamiselt teiste inimeste kogemuste põhjal ja interneti-inimesed paistsid soosivat sellist inhalaatorit nagu Omron NE-C28P:
Olgu öeldud, et ei Kauri ega Liliani selle masina tekitatud põrin ei sega, nagu ka pole Kauri jaoks 5 ml soolalahuse jagu auru sisse hingata mingi küsimus – ta jõuab selle ajaga täpselt paar multikat vaadata.
Kuna Kaur oli üsna kohe peale eelmainitud haigushoogu jälle üle nädala aja kodus, esialgu palaviku, aga hiljem ojadena voolava tati tõttu, siis võtsin südameasjaks ta külmetumis-kindlaks teha. Seda enam, et soojad õueriided on reaalselt ainus asi, mida mina saan tema heaks teha, et tal lasteaias hea olla oleks, kas pole? Kõik muu sõltub õpetajatest, teistest lastest, kokatädidest jne.
Lasteaias peavad nad suht iseseisvalt riietuma ja eks see üks ligadi-logadi ettevõtmine ole, mistõttu peaksid võimalikult paljud riideesemed võimalikult lollikindlad olema. No näiteks müts on täpselt üks selline asi, mida Kauril lasteaias järgi käies tal ikka igas suva asendis peas näinud olen ja oma eesmärki täidab üks müts kipakalt kukla peal hunnikus olles ja kõrvu paljana hoides heal juhul kolmveerand ajast. Langesin siis aga südamerahus reklaami ohvriks ning tellisin talle meriinovoodriga müts-salli, millest lollikindlamat pea- ja kaelakatet 2 in 1 minu silmad lihtsalt polnud näinud:
Meriinovoodriga müts-sall kevadeks/sügiseks (pildid pärit Bredeni kodulehelt)
Mõtlesin, et kui ta selle ka kuidagi niimoodi pähe suudab ajada, et tuul kõrvadele või kaelale ligi pääseb, siis on ta ilmselt väga pühendunud haigeks jäämisele ja kes olen siis enam mina, et üritada seda takistada. Senimaani pole see tal igatahes õnnestunud. Ja kuigi ma esialgu veidi pelgasin, et äkki ta ei taha seda salliosa lõua peale panna, siis nüüdseks on selgunud, et kuidagi muudmoodi ei soostugi ta seda mütsi kandma 🙂
Selle mütsi tellimisega suutsin ma kusjuures nii eepiliselt palju plähmerdada, et kui te Bredenisse saadetud e-kirjale saate vastuseks midagi, millest hõngub Xanaxi järelnoodiga närvilisust, siis see on tõenäoliselt minu teene. Ma ei oleks imestanud, kui nad polekski mulle peale teist “ups, ma ajasin natuke sassi” kirja enam vastanud, aga nad tegid seda siiski. See on see, kui sünkroonmagajatest lapsed silma kinni viskavad paariks tunniks ja siis kiiruga kõik asjad korraga aetud üritad saada. Igal juhul klienditeenindus on seal tõesti väga tasemel. Olgu ka öeldud, et see siin ei ole sponsoreeritud postitus, vaid tegu täitsa oma kodus puukimise aka Rene teenitud palga eest ostetud asjadega 😀 nii et mul pole vähimatki pinget mingit tühja haipi toota…
Et ma selle mütsi lõikest nii vaimustuses olen, siis polnud kahtlustki, et ka talvel saab Kauri pead just see sama müts soojendama. Ainult et talvisele temperatuurile sobiliku fliisvoodriga. Ma tõesti muretsesin juba sügise alguses peagi saabuva külma aja pärast ning vaimusilmas jooksis väike filmike sellest, kuidas Kaur lasteaiahoovis, kurguauk ripakil ja kukal märg, hangedes rullib, nii et see “nädal lasteaias, kaks nädalat kodus” muster ei saagi mitte kunagi lõppeda. Nüüd on mu süda täiesti rahul selle koha pealt, täitsa päriselt. Eks haiguseid tuleb veel – nii sinisilmne ma pole -, aga siis enam mitte sellepärast, et laps nigelasti riietatud oleks.
Fliisvoodriga müts-sall talveks (pildid pärit Bredeni kodulehelt)
Peast allapool sooja saamiseks mõtlesin et peaks ostma villakombe. Hästi palju on saada fliisist aluskombesid, aga fliis kui materjal tundub mulle üks kohutavalt higine ja üldse mitte nii soojaandev kui tema villane alternatiiv. Paraku villaseid kombesid eriti kuskilt leida pole. Tean, et Lenne vabrikupoes on olemas, aga loodan selle ikka kuskilt netipoest leida. Need otsingud hetkel veel käivad.
Kõige kummalisem eksiarvamus, mis seoses lasteaia tarbeks õueriiete ostmisega kaasneb, on minu meelest see suhtumine, et lasteaiahoovi kõlbab osta järelturult mingisugune kantud ja kulunud kärakas kombekas. No et nagunii laps roomab seal mullas ja liivas ja asfaltil – milleks siis lasta tal korralik asi ära trööbata.
Minu meelest on see asi hoopis nii, et kui silmaga nähtav korralikkus kõrvale jätta, siis kasutatud üleriiet ostes ei saa ju kunagi täpselt teada, kui palju eseme soojapidavusest veel alles on. Eelmine omanik võib-olla viskas kombe peale iga määrdumist pesumasinasse, kühveldas kamaluga pesupulbrit peale, korralik tihke tsentrifuug otsa ja siraki radikale kuivama. Näiteks. Ja siis müüs hiljem “uueväärse” pähe maha, kuna põlved ei paistnud veel täiesti läbi. Ehk et poes ja linnas käimiseks, autosõiduks jne sobib kasutatud jope jumala suvalt, aga vot lasteaiahoovis peab minu meelest kindla peale minema.
Vaatasin ja kaalusin seekord ainult Lenne ja Polarn O. Pyreti kombekaid, ent kuna viimase järelturg on oluliselt elavam ning sattusin üsna kohe ka sobiva pakkumise otsa, siis jäi seekord Po.P. Kui Kaur seda päris narmasteks ei kanna, siis järgmisel sügisel saan selle kerge vaevaga maha müüdud. Po.P-i Facebooki müügigrupis käib nimelt nii halastamatu rebimine, et mul endalgi nabiti kaks kombekat otse nina alt ära enne, kui oma heausklikust uimast viimast üles ärkasin ja virtuaalsed küünarnukid käiku lasin, et esimesena ostuni jõuda. Agressiivsem lähenemine toimis. Maksin selle kombeka eest täpselt 100€. Olgu öeldud, et hinnasildil, mis kombeka küljes rippus, oli hinnaks 175€. Sellest, et tegu on eelmise aasta mudeliga, on mul maailma kõige rohkem ükskõik, aga et tegu on uue ja kandmata asjaga, see on küll oluline.
Ja saapad. Nende eest maksin ei rohkem ega vähem 9.19€. Ei saanud kiriku tagant kastist, vaid sattusin hoopis jumala muuseas SportsDirecti lehel mingi allahindluse otsa. Kuigi tundus ebareaalne sellise raha eest plätudest toekamad jalanõud saada, siis reageerisin igaks juhuks kiiresti ja näe täitsa joppaski. Muidugi oleks kehv lugu, kui Kaur nüüd pealaest pahkluudeni on soojas ja siis need saapad nii nirakateks osutuvad, et ta jalad peale kolme jooksusammu kaltsmärjad on. Mis muud kui et peab silma peal hoidma peale õueskäimisi, et kas on jääkirme ümber jalalaba tal või oligi tõesti selline õnnestunud diil (mis mu senise ostlemis-õnnega eriti kuidagi ei haakuks tegelikult 😀 aga loodame parimat).
http://www.joha.ee lehel on villaseid ja meriinovillaseid aluskombekaid. Ja kui need saapad soojaks ei osutu, siis seest lambavillaga Demarid maksavad alla 25€ ehk siis pole ka ülikallis investeering soojade varvaste eest.
Joha poes pakutavad aluskombed on mõeldud vist esimeseks kihiks, aga lasteaias oleks mugavam kui oleks miski, mis toariiete peale tõmmata. Demari idee on küll väga hea, ainult et neid ei saa kuskilt väga mugavalt osta.
Demareid müüakse jah pigem netipoodides ja paaris tööriiete poes olen näinud. Aga e-poest tellides saab ju mugavalt ja kiirelt.
Ma just netipoodidest olengi otsinud, aga pole nagu leidnud mingit sellist kohta, kus hea suur valik oleks. Ainult üks Facebooki grupp on, kus keegi tellib neid, aga siis peab jällegi sattuma õigel ajal seal käima, sest tellimusi ei tehta minu meelest regulaarselt üldse. Ühesõnaga just nagu mingi väga defitsiitne kaup…
Meil on ultraheli inhalaator. Siiani on vaja läinud korra ja loodan, et nii pea uuesti ei lähe ka 🙂 Valisin osalt suuruse järgi, kuna tütar mul mask peas diivanil ei istu, siis oli hea võrevoodi pulkade vahelt seda auru talle näkku lasta. Kuigi kui oleks ikka krooniline haige, siis ostaks kindlasti parema.
Villakombet otsin ise ka, aga kuna see aasta on laps veel kodus, siis valik on lihtsam. Ei pea seda ise selga saama pandud ja võib olla esimene kiht.
Kui Sa lõpuks mõne toariietele käiva asja leiad, siis anna teada 🙂
Imehästi hoiab sooja ka Po.P tuuletõkkefliis 😉
Ma olen viimasel ajal suht seda meelt olnud, et kõik ostud olgu ühekordsed. Parem see pikk ja tüütu eeltöö kui et esimese ettejuhtuva asja ära ostan ja siis kuu aja pärast riburadapidi mingeid puudujääke hakkan avastama. Või siis et ostan mingi kõige odavama käraka asja ja siis see läheb üliruttu katki. Ma ei tea, miks ma mingis katkiminemise hirmus elan 😀
Ma juba selle vahekihi osas mõtlengi, et äkki lihtsalt üks korralik tuuletõkkekas ja asi ants. Nagunii on pikad püksid ka kombeka all… Eks näis. Kui millegi hea otsa satun, siis kindlasti jagan leidu 🙂
Tuuletõkkega on ainult see, et selle alla ma ise tahaks panna meriino vms, sest kui rabeleb liiga palju, siis puuvill jääb märjana vastu keha. See riietamise teema on ikka nii kohutavalt raske 😀
Ei siis tuleb ikka villakombe osta, mis toariiete peale tõmmata. See riietumise teema on tõesti pooleldi teadus… Eriti kui last ise riide ei saa panna, vaid tuleb hommikul sünoptikut mängida ja siis heale õnnele loota, et ilmateade ei valeta ning laps ei külmeta ega higista.
Ma ostsin ise villakombe SIIT.
Kusjuures ma seda varianti isegi kaalusin, aga tahtsin alternatiive ka leida, et saaks valida millegi vahel. Nüüd sealt lehelt loen, et see on ka mõeldud ikkagi esimese kihina. Grh…
Me kasutame seda ikka vahekihina. Sobib küll.
Ahaa, väga tore teada! Ma olen selle teema hetkel pausile pannud – pole nii külm veel -, aga siis ma tean (kui temperatuur langeb ja vajadus ühe lisakihi järgi suureneb 🙂