Mina ei kavatse kosmosemutistuda
Olen hakanud täheldama, et Emake Loodus toimib kuidagi väga salakavalalt. Veel üksteist kuud tagasi vandusin käsi südamel, et mitte kunagi enam ei taha ma raseduse ega sünnituse ega paks olemise otsatute hädadega rinda pista. Mitte ilmaski! Nüüd aga taban end aeg-ajalt mõlgutamas, et “ah, polnud see nii hull midagi, täitsa tore oleks ju ühe Kauri asemel näiteks kaks Kauri” jne. Idee kunagi veel lapsi saada ei tekita üldse õudust, pigem tundub see täitsa reaalne. Ma isegi ei märganud, millal see meelemuutus täpselt toimus.
Mis mind aga kohutavalt hirmutab kõige selle asja juures, on see, millist laastamistööd teeb rasedus ühe inimese kehaga. Muidugi, kui ma oleksin ultra agar trennihunt, poleks probleemi. Isegi kui ma oma toitumist rohkem jälgiksin, poleks ilmselt kuigi tuntavat probleemi. Kahjuks pole ma ei üht ega teist, vaid hoopis laisk ja söön kõike, mille järgi parasjagu isu on. Kuigi kui järele mõelda, siis trennis käia mulle täitsa meeldib, enne rasedust kogu aeg käisin. Lihtsalt sel aastal pole seda veel juhtunud. Ja kodus üksi kõhulihaste vihtumise hunt ma ikka tõesti ei ole.
KÕIKE, mis mu kehaga toimub, trenniga või trennita, ei saa ma nagunii ise kontrollida. Näiteks nahk – ainuüksi rinnad muudavad raseduse algusest kuni rinnaga toitmise lõpuni umbes kuus tuhat korda oma suurust. Kõhust pole mõtet rääkidagi! Okei, üks laps ei mõju ilmselgelt nii traagiliselt kui kaks või enam, kuigi mingit muutust näeb kindlasti iga naine, kes selle tee kasvõi korra läbi on käinud. Nii ka mina. Ja sellepärast mõtlengi kunagi veel laste saamise idee tekkides esimese asjana, et minust endast ei jää ju lõpuks mitte midagi järgi.
Samas arvan ma, et pole õige mingisuguse hirmu pärast jätta tegemata asju, mida ma tahan. Näiteks kui ma otsustan, et magamine ja sotsiaalse elu omamine on ikka totaalselt overrated ja sellest tulenevalt tahaks, et VEEL keegi mind iga päev paar korda täis pissiks/oksendaks ning tekib siia ilma üks Kaur lisaks, siis mis saab edasi? Olen lõpuks viiskendviis, kannan oma pajalappideks moondunud tissinässakaid Prisma kilekotiga kaasas ning tunnen kogu ülejäänud elu end sama naiselikult nagu kausitäis jahtunud tangusuppi?
Aus vastus? Jah, ma olen sellele mõelnud. Nimelt, teadmine, et tänapäeval on olemas kõik võimalused enda keha kõpitsemiseks, kahandab oluliselt mu hirmu selle ees, et ma ühel päeval oma teist või kolmandat või neljandat last silmitsen ja mõtlema jään, et enne teda meeldisin ma endale rohkem. Sellepärast arvan, et kui ma ühel päeval end peeglist vaatan ja selle vaatepildi või enda kosmosemuti-elukvaliteediga enam rahul pole, ei kõhkle ma hetkegi. Ei hakka põdema sellepärast, mida keegi teine mõtleb või arvab.
Ja kui keegi ikkagi midagi sisiseb, lasen justnimelt tema kiuste täiesti eba-adekvaatselt suure rinnapartii paigaldada, et tal siis all day every day jalus töllerdada oma arbuusidega.
Iseasi muidugi kui rahakott sellisele ettevõtmisele peale ei hakkaks. Siis ei jääks paratamatult muud üle kui asjaga leppida, tissid rinnahoidja sisse lõõtsaks voltida ja kuidagimoodi eluga edasi minna.
Muidugi ma loodan, et mul ei teki (vähemalt lähiaastatel) ühtki põhjust härra Peebu jutule minna, kuid üldises plaanis ja kaugemas tulevikus on kerge kohendamine jumala mõeldav variant minu jaoks. Okei, kuuekümneselt kõike oma väljaveninud nahka selja taha krunni tõmmata ja huuli kummimadratsi suuruseks pumbata lasta oleks tõesti veits naeruväärne, aga arvestades milliseid võimalusi praegusel sajandil olemas on, tundub iseendaga rahulolematult elamine enam-vähem sama naeruväärne. Nii et cheers kõigile, kes jaksavad iga implantaadi ja silikooni üle siin ilmas ohkida, mul on millegipärast tunne, et teie elu läheb aina keerulisemaks 😀