Mul on for real mingi puue
See ei anna vist päris foobia mõõtu välja, aga millegipärast on mu ajul komme teatud sündmused juba eos nii ebamugavaks mõelda, et ma lihtsalt jätangi sellepärast asju tegemata. Näide tänasest hommikust: sain kokku ühe ajakirjanikuga, istusime mõnusas kohvikus, esimest korda elus pani keegi minuga vesteldes diktofoni käima, Lili nohises kõrval vaikselt raamatut sirvida, mitte polnud oma viimasel ajal üsna tavapärases merekoletis Ursula karakteris, ning akna taga sadas hygge mõttes veel laia lund… Kui te nüüd päris täpselt aru ei saa, mis selles kõiges ebameeldivat võiks olla, siis täpselt noh, tahaksin meeleldi ise ka seda teada.
Paraku millegipärast siis, kui too ajakirjanik paar nädalat tagasi minuga ühendust võttis, tõmbus mu kõht krampi ainuüksi mõttest, et kellegagi kusagil kokku saada ja millestki rääkida. Raudselt on awkward. Lisaks mõte, et panen mingi kellaaja n-ö lukku ja kohustan end kuskile kohale minema, tekitab minus millegipärast hässsssti ebamugavat tunnet. Ja siis otsin põhjuseid, et mitte minna. Miks muidu me selle ajakirjanikutädiga kohe paar nädalat tagasi ei kohtunud – ikka sellepärast, et ma üritasin end sellest välja vingerdada. Puhas õnn, et Kauri kõhugripp tabas. Ma vannun, et pole oma elus varem ühegi lakkamatuna näiva oksetulva üle sellist rõõmu tundnud. Lihtsalt sellepärast, et jess, ma saan öelda, et kahjuks ei mängi välja. Sest haiguste kohta valetada ei tohi ja rohkem trumpe mul varrukas polnud. Kuigi – mis kõige ebaloogilisem – mul polnud ei siis ega pole ka nüüd kõnealusel teemal rääkimise vastu kõige vähematki (jutuaineks oli mu lõputöö).
Peale haiguste möödumist pidasin natuke aega oma aju ratsionaalse ja selle sotsiaalfoobilise poolega lahingut. Lõpuks suutsin mitte üle mõelda ja uue kohtumise kokku leppida puhtalt tänu sellele, et visualiseerisin, millise emotsiooniga ma tõenäoliselt sellelt kohtumiselt naasen. Polnud põhjust arvata, et seal midagi neutraalsest erinevat juhtub, niisiis teadsin, et see on lihtsalt üks neist “mine ja saa ühele poole” asjadest. Täiesti kahjutu pisike sündmus. Vaata et isegi päris tore jutuajamine kokkuvõttes.
Täpselt samamoodi suutsin ma kuu aega tagasi üle mõelda esmakordseid külaskäike ja igasugu muid käike. Pea-aegu alati ma tegelikult tahan minna, aga et seda päriselt teha, pean vahetult enne minekut üldse mitte mõtlema, lihtsalt mehaaniliselt uksest välja astuma. Et ma kogemata (ja taganjärele mõeldes endalegi vastumeelselt) end jälle ümber ei veenaks. Lihtsalt sellepärast, et kodus on kuidagi turvalisem kui mingeid uusi olukordi kogeda või ma ei tea, mis see pidur täpselt on. Igatahes olen sedasorti asjade järel alati rahul, et need ikkagi ette võtsin ja tänu neile, aina kogunevatele headele kogemustele, on mu sellel autistlikul ajupoolel õnneks üha raskem mind koju jääma keelitada. Ma ei oska muud põhjust leida kui et kogu aeg inimestega (sh võõraste inimestega) virtuaalselt suheldes muutub tavaline inimlik kontakt lõpuks lihtsalt imelikuks. Teatud introvertsuse taseme juures. Äkki?
Okei, võtan sõnad tagasi – just sain teada, et artikli juurde on pilti ka vaja, nii et nad sajavad homme fotograafiga kohale. Halleluuja. Igasse päeva väike ärev kohtumine, prr… Kuradi universum – vend lihtsalt võtab sõnasabast kinni samal ajal kui ma üritan endale sirge näoga kinnitada, et jumala fain on kõik 😀 Tropp.
Kusjuures kummaline vastuolu, et kirjutan siin avalikult loetavat blogi ehk mingis mõttes jagan avalikult oma elu. Samas, blogile Facebooki lehe tegemine tundub enam-vähem metsik lääs ja kuidagi äärmuslik. Tegelikult ma isegi tegin selle lehe, aga muutsin üsna kiiresti privaatseks. Vahel mõtlen, et savi, aktiveerin, ent siis näib see jälle kuidagi eriti kriiskavalt avalik ja tähelepanu otsiv. Blogi saab väga vabalt kirjutada ilma kellelegi silma jäämata ja ise valgusvihku ronimata. Aga kui sa teed blogile sotsiaalmeediasse lehe, siis kas pole, et sa ise pooleldi kutsud kõik need läbutsevad trollid ja küsimata arvamuse liidrid ja kogu selle kamba “oma hoovi”? Mitte, et miski midagi õigustaks. Aga ühesõnaga siin on ka natuke käärid. Tahaks rohkem kirjutada, ent juba praegu ääri-veeri teades paari enda jaoks arusaamatut huvilist, siis nagu, hmm. Kas ma tõesti tahaksin selliseid lugejaid siia juurde…? (Ei)
Aa ja eelmisest teemast veel nii palju, et nädala lõpus on jälle üks senikogematu ettevõtmine ees. Kuna see on miski, mida ma sõna otseses mõttes ettegi ei oska kujutada, kuidas see olema hakkab, siis laiutan ise ja laiutab käsi ka mu aju, kes tänu jumalale praegu isegi midagi üle mõelda ei oska 😀 Kui ma kusagilt pea ees alla ei kuku, siis ehk räägin lähemalt.
Oi, ma nii mõistan! Mul võttis mitu aastat, et oma isiklikule FB kontole oma blogi link panna, sest noh, ma ei tea, kas ma tahan, et keegi üldse loeks või mitte 😀 Ja blogiposti reklaamimise grupiga oli sama, sest kes teab mis veidrikud lugema tulevad, kui sinna mõne oma postituse lingi lisan 😀 Spetsjomm FB lehte blogile ei tee vist küll never ever.
No tere, paraka-kaaslane! 😀 Ma kunagi reaalselt vist ühe korra kaalusin blogi aadressi oma Facebooki kontole kirja panna, aga siis mõtlesin, et vaatan asja selle pilguga läbi, et iga mu sõbralistis olev inimene näeb seda tevitust. Reaalselt sirvisin sõbralisti ja umbes kolmanda inimese juures tuli esimene tõrge, et okei TEDA ma küll siia lugema ei taha 😀 Mingid suvatuttavad jne. Üks asi on kui keegi ise siia satub ja lugema jääb, aga hoopis teine asi on kusagil n-ö reklaamida ja kutsuda. See tundub natuke palju.
😀 😀 😀 Peaks ka vaatama, mitmenda inimeseni jõuaksin 😀 Õnneks on mul see, et kuna Eestist natuke eemal, siis on ajaga kerge pohh nende Facebooki tuttavate suhtes tekkinud 😛
Mul puudub küll kogemus, aga vähemalt tundub sedasi, et distantsilt avameelne olla ja teiste arvamusest mitte nii väga hoolida…on jah kuidagi lihtsam.
Ma tunnen su jutus kohati ennast ära. Uued olukorrad, kohad, inimesed – see kõik on vahel nii ebamugav, et kergem on tõesti ennast kodus diivanil kerra tõmmata ja omas urus vaikselt nohiseda.
Hakkasin samuti ennast mõned ajad tagasi lausa sundima, et uksest välja minna. Pärast kusjuures ma ju ei kahetse tegelikult! Lihtsalt sellele esimesele sammule eelnev ärevus on vahel liig.
Igal inimesel pidid mingisugused autismi tunnused olema, ehk on see siis meie oma 🙂
“Ärevus” on õige sõna. Mingi seletamatu ja täiesti ebaratsionaalne ärevus isegi mõningate päris tühiste eesootavate sündmuste suhtes. Samas, kui need asjad kätte jõuavad, siis pole minul veel ükski kord ärevus kuidagi õigustatud olnud. See ajabki närvi, et kui see nii ebavajalik on ja mitte mingit eesmärki ei täida, siis milleks see üldse eksisteerib! 😀 Aga kui sellega mu autismi tunnused piirduvad, siis jumal temaga. Võtan vastu ja kangutan edasi 😀
Need hirmud annavad järele, kui selliste asjadega sagedamini tegeleda. Nt ma vihkan helistamist ja eelmisel töökohal kirjutasin alguses inimestele helistades küsimused paberile valmis, nii hirmsasti kartsin. Lõpuks harjusin ära ja närvitsesin ainult siis, kui pidin mõnele Eriti Tähtsale Inimesele helistama vms. Ma küll väldin helistamist tänase päevani, aga see on siiski tehtav ja palju väiksemat ärevust tekitav kui varem.
Blogimise suhtes on mul samasugused tunded: vahel küll mõtlen, et jätaks endast jälje FB blogipostituste reklaamimise gruppi, aga siis löön põnnama, sest see tundub liigne edevus ja äkki trollid või muidu lollakad tulevad jne.
Oi, helistamine ei ole minu jaoks ka ülddddse tore tegevus. Tuttavatele jne – iga kell. Aga kui mingis asjus kellelegi võõrale pean helistama, siis kestab vastik kõhuõõnsus täpselt selle hetkeni, mil too inimene kõne vastu võtab. Iga kell eelistan helistamisele e-mailitsi suhtlemist. Aga samas on vähemalt möödas need ajad, kui ma näiteks reaalselt jätsin tervisehädaga arstile minemata, kuna ei tahtnud seda kõnet teha.
Sellesamuse Facebooki grupiga on mul umbes sama kala. Mingi aeg ei jaganud ma seal midagi. Üks hetk hakkasin jagama neid postitusi, mis käisid blogimise või blogijate kohta ja mingi aeg jagasin juba muid postitusi ka. Aga sellele, et “davai, panen üles, vahet pole” eelnes alati mingi siseheitlus, et ok su meelest on see nii briljantne postitus, et KÕIK peavad seda lugema? Või kas otsid meeleheitlikult mingit rambivalgust? Kuigi need on naeruväärsed mõtted, antud grupi eesmärki silmas pidades 😀
Igal juhul nõustun 110%, et mida rohkem selg sirgu suruda ja oma õõnsat kõhutunnet ignoreerida, seda rohkem ta vaevub neis olukordades endast märku andma.
Aga on sul sellest FB grupist olnud mingit… Maitea, kasu või rõõmu või rohkem aktiivsust blogis vms? Ma pole veel saanud aru, kas tegu on lihtsalt sama hobiga inimeste kohtumispaigaga või on sellel ka mingi muu funktsioon?
Väga hea küsimus. Algselt oli see ilmselt rohkem blogijad omavahel oma postitusi jagama, aga kuna sina on väga palju mitte-blogijaid tekkinud, siis enam ei teagi. Sest for fact on seal inimesi, kes on selle grupiga liitunud erinevate draamade ajal, et sellest kõigest oma silmaga osa saada. Nii et kindlasti ei ole kõigi huvid seal toredaid blogisid lugeda. Ilmselt ka minu tõrge seal asju jagada – ei taha kellelegi hambusse jääda. Samas on sealt ka väga toredaid lugejaid siia tulnud.
Esimest korda kommenteerin siin! Ma eriti ei taha blogide lugemisele aega raisata noh, teadagi, on ju sada targemat ja vajalikumat tegevust. Aga sellegipoolest on sinu blogi täitsa tore ja kui uus postitus kuskil silma jääb, siis tihti ikka loen 🙂
Selle ärevusega… Mul on üsna sama asi. Mäletan, kuidas teismelisena ikka rõõmustasin (ja imestasin), et kuidas mu ema on nõus minu eest arstile helistama. Ta on ka paras introvert ja sain aru, et ega see talle suurt ei meeldi. Aga ise ma muidugi, tõepoolest, oleksingi helistamata jätnud. Ka lapsena olin kehv suhtleja ja imestasin, kuidas teised teavad, mida öelda. Minul hakkas muide olukord normaalsemaks muutuma laste sünniga – arstile lihtsalt tuli helistada, liivakastis teiste emadega kohtudes ei saanud ka lõputult silmi maha lüüa, lisaks veel see, et kodus oli keegi, kellega pidi alatasa suhtlema. Lisaks jõudsin laste sünni järel kaks magistrit (teine saab kohe läbi). Seal ikka oli ka igasugu olukordi, kus tuli suu lihtsalt lahti teha ja lõpuks läks nii, et pidin juba ette hakkama vaatama, et seminarides liiga palju arvamust ei avaldaks (et laseks ikka teistel ka rääkida). Ja kõige tipuks – töötan eelmise aasta kevadest alates õpetajana. Loomulikult oli esimene kord õudne (õnneks olid mul esimese päeva eel hoopis muud ja suuremad probleemid, millega tuli tegeleda, nii et ei jõudnudki närvitseda). Ma ikka kartsin, et mis saab siis, kui silme eest läheb mustaks, aga ühtki normaalset lauset pähe ei tule. Aga õnneks pole seda veel juhtunud. Ma saan täitsa normaalselt hakkama. Kui juba koolis olen, pole tõepoolest mingeid probleeme. Esmaspäeviti on vahel väike ärevus ja selline tunne, et üldse ei taha minna. Aga noh, midagi pole teha, peab minema… 🙂
Eks ma siiani kardan näiteks töövestlusi. Mulle üldse ei meeldi, kui mind hinnatakse või kui pean ennast kuidagi tõestama. Mulle meeldivad sellised rahulikud, aeglased tegevused, töötada, millegi nimel, näha vaeva, aga mitte mingid hetked, mille käigus selgub kiiresti midagi väga olulist. See on nii jube!
Aga jah, ma arvan, et kui sul lapsed suuremad on ja sa hakkad tihedamini väljas käima, saad mingid kohustused (töö), kus sa pead käima, kus sa pead suhtlema, siis see kõik muutub, ärevus väheneb ja sa ei viitsi ega jaksa enam iga kord üle mõelda 🙂
Töövestlustega on mul muide veel see teema, et üksinda võin kõik asjad ära rääkida, aga näiteks grupivestluses jään pigem teisi kuulama ja kaotan oma mõtted kuidagi ära ega oska enam midagi öelda millegi peale 😀
Nii pikk ja sisukas kommentaar, aitäh selle eest! 🙂
Omg, kui ma elaksin Eestis, oleksin su parim spontaansete plaanidega sõber, kellele oleks raske ei öelda 😀
Nii ja selle jutu peale palun nüüd elukohariiki vahetada. Siuke pisitilluke palve, ikka tuled vastu ju? 😀 Eestimaal täpselt üks spontaanne inimene puudu praegu muidu…
Ma ei taha sind hirmutada, aga minu depressioon algas kümme aastat tagasi hiilivalt just sellega, et suhtlemine hakkas ebamugavust tekitama, seejärel ei tahtnud enam kellelegi külla ega koos teistega üritustele, teatrisse minna… Olen samuti introvert ja arvasin, et olen lihtsalt üle töötanud. Aga midagi ma ette ei võtnud, rügasin lihtsalt tööl edasi ja seega magasin õige aja maha, et abi otsida. Arstile vedasin end alles neli aastat pärast sümptomite avaldumist.
Praegu on mul diagnoosiks raske depressioon, tööl enam ei käi, iga päev võtan depressiooniravimit, mis hoiab mind enam-vähem stabiilsena, st ilma enesehävituslike mõteteta ja nutmiseta. Aga ma ei ole märganud, et need ravimid midagi raviksid – need hoiavad vaid hullema ära. Ravimeid on mul kuue aasta jooksul vahetatud ka, aga põhitoime paistab neil olevat sama.
Inimeste vältimine on tänaseks minu puhul kasvanud äärmuseni: kui ei ole elu-surma küsimus, siis ma kodust välja ei lähe, kellegagi peale oma arsti ma ei suhtle, ise kellelegi ei helista. Kui keegi mulle helistab, siis vaatan helistaja numbrit ja pigem jätan kõne vastu võtmata ja küsin e-posti teel, millest ta minuga rääkida tahtis. Kui on võõras number, siis lihtsalt ignoreerin. Poes käin korra nädalas hilja õhtuti enne sulgemist, ostan nädala toidu korraga ja maksan iseteeninduskassas, et mitte kellegagi kassasabas kokku puutuda või suhelda. Arst kaldub arvama, et selline seisund on minu pihul kestnud liiga kaua – see võib olla muutunud minu iseloomu osaks. Millest järeldan, et ilmselt jäängi siis selliseks? Mõttetu tundub niimoodi vegeteerida… Vabandust, ma ei tahtnud oma kommentaariga kellegi tuju alla tõmmata. Tahtsin vaid lihtsalt hoiatada.
Ma tunnen just nimelt siis hästi suurt vabadust ja kergendust, kui ma end kohale vean neisse kohtadesse, mis esialgu mõttes ärevust tekitavad. Mulle tunduvad meie olukorrad ja emotsioonid sinu kirjelduse põhjal väga erinevad. Soovin, et sul läheks kõik kergemaks ja helgemaks!
Irw… Mul täpselt sama mure! Ma juba eos muretsen igasugused kohtumised ja plaanid suuremaks ning hirmsamaks. Tänu sellele olen mitu korda jäänud ilma lahedatest asjadest. Üks laul käib isegi minu kohta. Usun et leiad ka sarnaseid jooni 😀 Ma oleks ise jäänud ilma ülilahedast kogemusest, aga seekord taeva all. Okei, langevarjuhüpped kvalifitseeruvad päris foobiana, aga mul pole kõrguse vastu midagi. Mulle kingiti sünnipäevaks selline asi ja mul hakkas kinkekaardi tähtaeg juba saabuma. Ma tegelikult teadsin kogu aeg, et pean aja kinni panema ning ära käima, aga käsi ei tõusnud. Tagantjärele mõeldes oli see täielik lollus. Lõpuks võtsin end kokku ja suht viimasel hetkel läksin kohale. Ja tead, ma olen siiralt õnnelik, et seda tegin. Koolitajad ja kaashüppajad olid väga toredad. Kõik toetasid ja elasid kaasa ning sain endale isegi ühe kasuliku tutvuse. Rääkimata ülivahvast kogemusest. Nii et kokkuvõtteks… Ei tasu selliseid hirme välja mõelda, sest nii magad elus parimad asjad maha. Langevarjuga hüppamine oli ka ülivägeeev! 😀
Olen sinuga täiesti nõus, et hirm pole enamasti õigustatud ja mõistlik oleks end sundida sedasorti mõtetest üle olema 🙂 Julgus õigustab end kindlasti sagedamini kui hirm.