Tere, positiivne rasedustest!
Meil on Renega paar korda varem ka olnud põhjust paanitseda kui mu päevad hiljaks jäävad. Iga kord olen mina või on tema hankinud testi ja suur pabistamine on üsna kiire lõpu saanud. Pole midagi hirmsamat kui sellist sorti teadmatus. Neid mõtteid, mis siis peas keerlema hakkavad…noh, päris mitu inimest, keda ma tean, oskavad seda isiklike mälestuste põhjal ilmselt ette kujutada.
Aga see tunne, kui sa teed testi, sisimas juba täiesti veendunult, et seekord pole tegu valehäirega…ning siis selgub, et polegi.
Õnneks oli Rene tol hommikul hästi pikkade juhtmetega, nii et kui mina kivistunud pilguga testi jõllitasin, võttis ta mu ümbert kinni ja ütles, et tal oligi selline tunne. Ta oli nii rahulik. Muidugi selleks ajaks kui mina juba enam-vähem mingi osa sellest infost seeditud sain ja tasapisi rahunesin, hakkas talle ka kohale jõudma.
ÕUDNE.
See on tegelt ka maailma kõige hirmutavam asi, mis mu elus on juhtunud. Ükskõik kui palju ma näen Kertut ja Kaid ja Sirlit-Rainerit – kellelgi pole elu seisma jäänud. Keegi pole õnnetu, hoopis vastupidi. Ja siin ma olen, guugeldan mööda rasedus-foorumeid ringi ning paanitsen kahesaja erineva võimaliku probleemi pärast. Ma ei hakka igaks juhuks mainimagi, kui palju ma juba “kohustuslikke” vitamiine, tablette jms kokku olen ostnud. Sest nagu ma enne Renelegi ütlesin…isegi kui ma pole oma ajus 100% valmis selleks, mis juhtuma hakkab, oleks mul väga kurb kui mingil põhjusel rasedus katkeks. See on vist loogiline. Nüüd kui see juba juhtunud on, nüüd kui ma oma aju sellega juba nii halastamatult palju traumeerinud olen, nüüd oleks imelik ja nukker sellest lihtsalt välja astuda, end ümber häälestuma sundida.
Täna ma sain aru kui keeruline rasedus tundub. Kõrvalt vaadates on see protsess umbes selline, et jääd rasedaks, lähed paksuks, sünnitad. Aga tegelikult? Ma olen umbes kuuenda nädala lõpus alles ja juba praegu tundub mulle kogu aeg, et ma teen midagi valesti. Ja et on kohutavalt palju asju, millest mul aimugi pole. Näiteks lugesin, et mett ei soovitata raseduse ajal süüa. Üllatav. Samas kui foolhapet peab tavapärasest soovitatavast kogusest kohe kaks-kolm korda rohkem tarbima. Olgu ka mainitud, et “foolhape” on sõna, mida ma arvan, et ma kuulsin esimest korda just käesoleval nädalal. Vähemalt teadlikult.
Ja need on kõigest tibatillukesed (tõenäoliselt ka päris ohutud) näited kogu selles informatsioonimerest, kuhu mind paisatud on. Või tegelikult, kuhu me Renega iseendid paiskasime, eks.
Suitsetamisest ja alkoholist loobumine on iseenesestmõistetav. Kuigi peale rasedaks jäämist olen ma kaks korda Rannapaargus käinud ning veel testi tegemisele eelnenud õhtulgi Sirli ja Raineri juures üsna kõvasti igasugu asju pruukinud.
Kui Viimsist bussiga Tallinnasse sõitsime ning mul umbes poole peal väga halb hakkas, mistõttu me Renega Hobujaamast jala koju otsustasime tulla, tegin oma viimase suitsu. Kuna test oli juba ostetud, ütlesin veel naljaga pooleks, et “noh, kodus saame siis teada, kas on selle paki viimane suits või üldse viimane”. Hiljem lisasin veel, et oleks teadnud, et see ONGI viimane, oleks vist veel ühe teinud, kuniks teadmatust jätkus. Natuke nõme nii öelda, aga nüüd kui südametunnistus nagunii enam teha ei luba, siis mis kahju need sõnadki teevad.
Sel samal pühapäeval, 13. jaanuaril kui me Renega harjumatult vara magama läksime, ent ikkagi öösel kaheni pikutasime ja mina kordamööda nutsin ja naersin, sain ma aru, et meile kummalegi pole veel mitte midagi kohale jõudnud. No näiteks üks hirm minu poolt: “Mõtle kui ta sünnib ja me mõlemad kardame teda?” – on see võimalik? Sest see mõte on õõvastav. Väike PÄRIS inimene.
Ja äkki ma lähen pöördumatult paksuks? No et lähen ja jäängi?
Praegusel hetkel ei tea seda veel mitte keegi peale minu ja Rene. Enne kui arst pole kinnitanud, et kõik on korras ja mu seisund püsiv, ei ruttagi me kuskile midagi kuulutama. Rääkimata sellest, et tegu on ikkagi päris delikaatse infoga. Vähemalt esialgu. Just oma perele rääkimise mõttes. Või okei – keda ma lollitan – minu perega on asi konkreetne, aga Rene vanemad on rangelt haridus-ennekõike suhtumisega ja vähemalt nii palju kui jutust läbi käinud on, loodavad, et üks lapselaps peaks kindlasti tüdruk olema. Täiesti totter asi, mille peale üldse mõelda. Täiesti TÜHINE võrreldes kõige muuga.
Sest mina ise hakkan järjest enam ja järjest selgemini mõistma seda kohutavalt kulunud klišeed, et ÜKSKÕIK mis – peaasi, et laps oleks igas mõttes terve. Okei, ütlesin Renele, et kui laps pärib tema kulmud, siis me läheme lahku 😀 Aga tegelikult ma mõtlen kogu südamest tõsiselt, et absoluutselt kõik on kohanemise ja kättevõtmise asi, kui ainult temaga kõik korras on.
Rene ütles nii hästi…ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli umbes selline, et naljakas, kuidas ühe minuti jooksul kõik prioriteedid pea peale lendasid. Alustades kasvõi sellest, kuidas me alles hommikul arutasime, kui vastik oleks elada Viimsis – tsivilisatsioonist nii kaugel jne. Õhtul voodis lebades jõudsime järeldusele, et väga palju paremat kohta elamiseks tegelikult vist polegi. Nii hea vaikne ja rahulik.
Aga mis lapse SAAMIST puudutab, siis täielik kabuhirm on mul sünnitamise ees. Kai ütles, et maailmas ei ole ühtki teist sellist valu, millega seda võrrelda ega ühtki asja (isegi mitte äsja sündinud inimlaps), kes seda kõike unustama võiks panna. Sellised toredad sõnad. Mina ise olin sündides paras vesipea, nii et kui see peaks juhtuma geneetiliselt päritav olema, ennustan ma juba ette enda hukku 😀
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis kõige hullem dilemma seisneb selles, et kas Rene peaks ka seal olema kui see juhtub või ei peaks ta kõike seda nägema. Muidugi oleks nii julgem, aga kui ta hakkab mind peale seda nägema nagu röökivat verekahurit, siis…parem mitte. Kõikidest foorumitest, kus seda teemat käsitletud on, olen jõudnud järeldusele, et kui on hirmus, siis üksi on veel hirmsam. Aga sinna on veel noh, natuke aega 😀
Hetkel jääb ainult üle 28. jaanuari oodata ning loota, et kõik on just nii nagu peab.
google2887073f000029f0