Nimi
Üks väga suur teema terve selle lapsesaamise juures on tulevasele ilmakodanikule sobiva nime leidmine. Mõned esimesed korrad kui Renega enne magamajäämist võimalike variantide üle arutleda püüdsime, lõppes diskussioon sellega, et…sellest ei tulnud mitte midagi välja. Natuke naljatlesime kõikvõimalike Horstide jms jobuduste ümber, kuni kurbusega tõdema pidime, et vähegi head nimed on kas liiga populaarsed või kellegi liiga tuttava passis juba kirjas.
Praegusel hetkel on meile jäänud veel ainult lootus, et lapse nimi on tema näost näha. Ehk et peale esmakohtumist väikese härraga jõuame mingile maagilisele äratundmisele, mille läbi õige nimi ise meieni jõuab. Ja siis umbes sama maagiliselt meeldib see nimi nii mulle kui Renele, mis oleks juba täiesti omaette ime 😀
Muidugi on alati võimalus kummagi meie sugupuult kellegi väärika vaarisa nimi valida ja lapsele tulevikus antud isikust toredaid lugusid pajatada, et ta saaks oma nime üle suurt uhkust tunda. Kahjuks ma siiralt kahtlen, et on olemas nii vägevaid legende, mis ühe noore inimese jaoks tema passis “Vello” või “Valdu” kuidagi korvata suudaks. Ehk siis ilmselgelt pole ka meie eelkäijad nimepaneku-ülesandes just hiilgavaid tulemusi saavutanud 😀
Üldiselt on meil Renega nimede osas üsna erinevad kriteeriumid. Näiteks mina tahaksin, et lapsel oleks kaks nime, ilma sidekriipsuta. Rene kortsutab selle jutu peale kulmu.
Veel ütlesin, et mulle meeldiks kui ta nimi algaks “K” tähega, et ees-ja perekonnanimi algaksid sama tähega (ise ka ei tea miks see mulle meeldib), ja et kindlasti peaks nimi sisaldama “r” tähte. Neist kahest nõustus tema ainult teise tingimusega.
Omalt poolt lisas ainult, et võiks olla rahvusvaheline nimi, kuna maailm liigub nagunii integreerumise suunas ja pole vaja mingi liig-talupojaliku nimega lapse elu raskeks teha. Nagunii keegi meie Kustisid ja Taunosid mujal maailmas hääldada ei oska. Selle peale kortsutasin mina kulmu. Nii ebaoluline asi, mille üle muretseda.
Kirjutan siia mõned nime-variandid, mida me Renega arutanud olema ja ma kogu südamest loodan, et nüüd mõni ema oma lapse nime siit ei leia, sest noh… Aga lohutuseks nii palju, et tegelikult on nimedega täpselt samuti nagu iga teise asjaga – esiteks on see väga sügavalt maitse asi ja teiseks kõigile meeldida pole nagunii võimalik.
Robin, Markus, Rasmus, Karl – Kuni 21. sajandi lõpuni peaks Eestimaal nüüd nende nimede limiit täis olema ning iga endast lugupidav lapsevanem mõtleb kolm korda üle, kas ta ikka tahab, et tema poja õpetaja on kohustatud ühesuguste nimede ülekülluse tõttu lapsed klassis ära nummerdama, et kuidagigigi toimuvast sotti saada. “Robin 4 ja Robin 16, palun istuge oma kohale!” Mnjah… Aga muidugi olid need esimesed nimed, mille peale ma ise ka end mõtisklemast tabasin, enne kui ära jagasin, et no deal 😀
Kaspar – Mina vist käisin selle välja, aga kui mõtlema hakata… Kaspar… Kaspar…hmm… See on väikese poisi, mitte mehe nimi. Täpselt sama lugu on minu meelest juba ülalpool mainitud Robiniga. Aga välja pakkusin selle ikkagi mina ja jälle nii, et kõigepealt tegin suu lahti ning alles seejärel hakkasin rohkem mõtlema, et kas ikka sobib. Ju vist mitte.
Oliver – Hästi kaak nimi kuidagi. Nii palju kui ma sellenimelisi tean, tuleb kohe silme ette pilt, kuidas pojale Puiatusse külla sõidan 😀 Või midagi hullemat. Ei teagi, kas nimi põhjustab sellist iseloomu või ongi kõik Oliverid täiesti juhuse tahtel natuke…pätid. Õnneks ei meeldi see nimi ka Renele, nii et Mannu ja Kai – sorri!
Kaur/Kauri – Hea meelega kasutaksin seda liitnime ühe osana, ent kuna Rene ei taha kuulda ei Kaurist ega kaheosalisest nimest, siis kahjuks pean oma kõhukest praegu ainult salaja niiviisi kutsuma 😀 Kusjuures Kauri on natuke titekas nimi, aga koos perekonnanimega kõlab paremini kui Kaur. Eluaeg olen mitte-sallinud seda nime muidu 😀
Kristjan – Ilus nimi, aga mul on millegipärast mingi vastumeelsus sellega. Ei oska seletada. Rene jõudis juba ühele sõbrale ka vist rääkida, et talle see nimi meeldib, aga ei. Jälle mingid tuttavad ja tuttava-tuttavad, kes kohe meelde tulevad – nii pole hea oma lapsele nime panna.
Kaur Kristjan – Pakkusin Renele kompromissiks, et mina saaksin oma Kauri ja tema oma Kristjani, aga no kui kumbki vanematest lapse üht nimepoolt ei salli (vähemalt esialgu, kuni see harjumist vajab), siis see ka vist ikka väga hea variant pole 😀
Oskar – Kui oleks Linda teha, siis oleks kõik väikesed poisid meie suguvõsas Oskarid. Või vähemalt Miia oleks kindlasti Oskar, kui ta oleks otsustanud hoopis poisina sündida. Minu meelest on see paksu vorstimüüja nimi 😀 Nunnu, aga mitte tõsiseltvõetav, kui seda oma peas korrutada natuke aega.
Sebastian – See on see nimi, mida ma aasta aega tagasi täiesti väsimatult Kertule ja Sassile pähe üritasin määrida. Ja nüüd kui ise ilusate poisinimede peale üritan tulla, ei suuda ma enam mitte kuidagi mõista, milline osa mu ajust Sebastiani kuidagimoodi tõsiseltvõetavaks variandiks pidas 😀 Sest ma ikka täiesti siiralt ka jumaldasin seda nime. Võta siis nüüd kinni…
Hetkel on sõelale jäänud täpselt üks ainus nimi, mida me mõlemad Renega välja oleme pakkunud ja millest edasi pole hetkel mõelnud. See pole veel mingi lõplik ja lukku pandud otsus, vaid esialgu lihtsalt väike mõttepaus vist. Tõmbame korra hinge ja seedime seda ideed natuke. Aga ikka jube kergendus ausalt öeldes, et kogu selles nimede virr-varris vähemalt ÜKS nimi leidub, mille üle arutlemine pole meid Renega põhimõtteliselt tülli ajanud 😀 Tundus juba päris võimatu, et mõni selline nimi üldse eksisteerida võiks. Nii et kui ülalmainitud meetod, kus lapse näost väga selgelt talle sobiv nimi näha on, ei tööta, on meil vähemalt väga tugev plaan B olemas. Kuigi mulle isiklikult meeldiks väga, kui universum meid ikkagi natuke üllatada suudaks selle loo ilusaks lõpetuseks 😀
Muudest asjadest mainiks seda, et 25. juunil olen sunnitud oma ämmaemandale ilmselt natuke valetama. Seda seepärast, et viimati kui oma suure magusaisu üle kurtsin, noomis ta mind, et end rohkem distsiplineeriksin. Lihtsalt et mitte asjatuid lisakilosid kasvatada. Pakkus välja, et iga kord kui magusaisu tunnen, võtan ühe ruudu tumedat šokolaadi ja lutsutan seda aeglaselt. Muidugi lõin maailma siiraimad kutsikasilmad pähe ja noogutasin nõusolevalt. Tegelikkuses suutsin end ohjeldada täpselt nii palju, et kuigi üks tume šokolaad tõepoolest meie koju tee leidis, siis peale seda, kui pool sellest ühekorraga alla kugistasin, vedeleb see hüljatult kapinurgas. Absoluuuutselt kõik, mille järgi ma isu tunnen – seda ma söön ja kui ma seda ei saa, siis ma muutun väga väga tigedaks, nii et isegi Rene ei söanda mulle enam kätt ette panna 😀 Mõnikord (nagu näiteks täna) teesklen poes, et mul on natuke pahur tuju, siis ta ei taha kohe üldse mind torkida, ega midagi keelata, sest ta teab, et nii jätkub torisemist terveks õhtuks 😀 Hehhee! Igatahes, lõpetasin nüüd oma kohukeste ja moosipallidega ning ilmselt käin veel korra kommikausi kallal ka, enne kui kööki päris toitu meisterdama lähen 😀