Oktoober möödub narkoosi all
Elu möödub hetkel kooli-nädalavahetusest kooli-nädalavahetuseni ja vahepealset aega täidab lisaks argielule pidev hambaarstitoolis lamamine. Võtsin selle (teise raseduse ajal pooleli jäänud) asja septembri lõpus uuesti ette ja eesmärk on enne jõule seljatada vähemalt esimene kohtumine ortodondiga.
Kõik see on nii kaua kestnud, et mul pole viitsimist isegi mitte karta. Tahaks ainult, et viimaks midagi liiguks. Mitte hambad 😀 Protsess, noh. Ja kuigi selle teekonna lõpp on midagi nii graatsilist nagu lõualuude lahti murdmine, siis isegi sellest on mul ükskõik. Täiesti siiralt. Lihtsalt nii halb mõelda, et mingi pea kahekümne aasta tagune väike lapsik valearvestus ja sellele järgnenud mõttetu õnnetus jääbki terve elu mind oma tagajärgedega saatma. Ma olen teinud loendamatuid pubekaaja lollusi ja mõttetusi, ent kui ma saaksin ükskõik millist sündmust korrigeerida või ajaloost kustutada, siis just see totakas kukkumine kolmandas klassis on see, mida ma olematuks tahaksin muuta. Sest selle tagajärjed on õnnetuse endaga võrreldes täiesti ebaproportsionaalsed. Totakas universum.
Valu mind kogu sel teemal enam absoluutselt ei hirmuta. Muidugi ei meeldi mulle pidevalt tunda nagu oleksin raudrehaga vastu vahtimist saanud jne, aga teadmine nende protseduuride valulikkusest, mis mind ees ootavad, ei pane mind milligrammigi kahtlema selles, et ma nendeni igal juhul jõuda tahan.
Mõeldes nüüd sellele, et ainus kahekohalise numbriga hambaarsti arve viimase kolme nädala ja viie arstilkäigu jooksul oli kõige esimesel visiidil, siis… See on selle asja tõeliselt räme osa. Ma olen täiesti kindel, et Eestis on ohtralt inimesi, kes mitte kunagi hambaarsti juurde ei lähe ja kui nad ükskord seda eelviimases hädas teevad, siis raviplaani lõpus olevat numbrit kuuldes põgenevad sealt oma hambaaukude plaginal tuldud teed tagasi. Ehk et minnakse siis, kui olukord tundub juba väljakannatamatu, aga selleks hetkeks on kõik numbrid poole hirmuäratavamad kui mistahes valu.
Hull mõelda, et üks meditsiiniharu on tavalise inimese jaoks praktiliselt luksuskaup. Näiteks minu hambad on saadud trauma tõttu nii tundlikud, et ainuüksi sõõm karget talveõhku võib juurepõletiku tekitada. Seda on juhtunud. Ma ei suuda isegi meenutada, mitukümmend dentaalset häda mul olnud on? Ja kui näitlikult lisada, et üks juureravi maksab midagi 400€, siis võite aimata, et ma olen oma suhu tänaseks nii palju raha loopinud, et mul võiks juba kullast hambad, suvila Hispaanias, suvilaga komplektis isiklik Alfonso, kes veini valaks, ja sportauto olemas olla. Selle asemel on mul lademetes hambaravi-kviitungeid.
Kahju on sellest, kõik teised nö projektid, mis suurt väljaminekut nõuavad, jäävad hetkel ootele. Pulmad, oma kodu… Esialgu pidi üks eelmainitutest jääma teise, aga nüüd jäävad hoopis mõlemad hambaravi taha. Sest paraku me ei räägi siin sadadest eurodest. Pulmade osas kasvab muidugi kiusatus lihtsalt käia ja allkiri ära panna, aga ohjeldan seda tunnet, sest see polnud tegelikult see, kuidas me seda asja soovisime. Aga teises järjekorras asju vist ka teha ei saaks. No ja piltlikult öeldes hambutuna oleks oma pulmas ka vist veits nadi olla. Fotograafi pealt võiks siis põhimõtteliselt muidugi kokku hoida, heh 😀
Lõbusam osa asjast on see, et ma saan iga nädal paar korda pool päeva tundetu näoga veeta, suunurgast kohvi välja niristada ja alljärgnev kirjeldab seda vaatepilti praktiliselt ilma liialduseta 😀 (“Lili, palun ära turni telekakapi otsas, blöö blöö blöö” – mõni ime, et ta mind ei kuula):
Kooli osas pole ma veel päris selgelt aru saanud, kas tõesti on vahelduseks üks kergemapoolne semester või olen mina lihtsalt erakordselt sügaval peadpidi liiva all. Igal juhul on enamus aineid huvitavad ja lisaks ei tundu kodutööd kaugeltki sama maailmalõpulised ja ületamatult rasked kui nii mõnigi esimese ja teise semestri töö, mille ümber terveid halasessioone pidasime. Ainus tõsine mure tundub hetkel see, et juba üsna varsti peab lõputöö teema olemas olema, aga…minul veel pole. Tähendab, mul on mingisugune mõte kusagil kukla tagaotsas, mida ma paraku vabbbsseeeee kokku koondada ega sõnastada ei oska. Aga küll ta tuleb.
Mul pole küll samasugused hambaprobleemid nagu sul, kuid mõistan samas hästi. Enamik mu hambaid on lipp-lipi peal parandatud, nii et arvatavasti tuleb mingi hetk suus teha palju kallim ravi ja ülesehitamine kui siiani plommi panemine on olnud. Me oleme väga õnnelikud inimesed, et saame hambaravi lubada! Kalli!
See on tõsi, et põhjust tänulik olla on rohkem kui põhjust kurta. Nii palju inimesi, kellel on päriselt hullusti. Kiiret, valutut ja rahakotisõbralikku ülesehitamist, kui üks hetk selleni jõuad! 🙂
Oeh, tuttav jutt see hambaravi teema. Oleks ma vaid sama vapper kui sina ning ei kardaks hambaarsti külastust nagu tuld… Igatahes tuleb mul samuti ots lahti teha ja lõpuks kusagile hambaarsti ukse taha kraapima minna. Iiiiiik!
Mis tundub nagu vaprus on vist puhtalt tüdimus, et see saaga nii keskne asi mu elus on. Häguselt mäletan, et algklassides vist ikka pelgasin hambaarsti, aga seda ka vist rohkem kambavaimu võtmes, kui klassiga koos hambaarstil käisime. Aga mis sinusse puutub, siis loodetavasti kui selle käigu ette võtad, saad ainult ja ainult positiivsete kogemuste osaliseks, nii et hirm lahtub aegamisi ära. Häid arste on nii palju, et kõige raskem ses asjas ongi väga heade seast üks välja noppida 🙂
Ka tuttav lugu. Minu hirmud: suur arve ja tehtud töö kvaliteet, et ei tekkiks tüsistusi ja et ei peaks protseduure uuesti tegema. Valu on teisejärguline, aga siiski tüütu. Enne implantaadi panekut sain igemete siirdamise. Sellest taastumine on 2 nädalat vaeva ja valu ning mannaputru 🙂 Kruvide lõualuusse panek pole selle kõrval kõneväärtki. Hädasti oleks vaja vannituba remontida – selle raha eest, mis suus, oleks saanud juba terve korteri remontida 😛 Loodetavasti kõik laabub mu suus ja siis võin hakata laste suhu raha laduma (breketid).
Minul pole implantaatidest ja siirdamistest veel jumalaletänu juttu olnud, aga lugeda on seda kõike väga hull. Ja hindadele mõelda. Samuti üritan liigselt mitte pead vaevata sellega, et mis kvaliteet tehtud töödel on. Sest siis vist küll ei julgeks arstil käia, kui kuklas tiksus pidev hirm, et seda kõike uuesti kogema ja maksma peaks. Võeh. Kiiret sihilejõudmist (laste breketite ja vannitoa remondini)!
Võttes arvesse, et hammaste tervis on suht oluline üldse ses osas, et inimese tervis muus osas oleks korras, rääkimata elukvaliteedist kui sellisest, siis ma lihtsalt ei saa aru, miks riik seda haigekassa näol ei toeta. Aga no tüüpiline, pigem kustutada tulekahju, kui seda ära hoida 🙁
Kuulun ka sinna klubisse, kes on oma suhu matnud mitu maja ja autot. Vahel on küll tunne, et lihtsam oleks sahtel tühjaks teha ja täislaks proteese panna kui ikka ja jälle samu hambaid parandada.
Aga juureravi soovitan minna tegema dr Laur Samarüütli juurde. Ta ainult juureravi teebki. Ma tema juures mitu korda käinud ja kõik ravid on hästi tehtud ja tulemus püsiv. Ja tema käest võib küsida ka soovitusi, kelle juurde enda muredega kõige mõistlikum minna oleks. Nii vahetasin ma ise oma hambaarsti välja, kes mind iroonilisel kombel just Samarüütli juurde saatis.
Vot selle asja mõttest ma ei saa aru, täitsa päriselt. Selle 30€ eest saan ma arstile “Tere!” ja “Head aega!” öelda, aga kõik vahepealsed (ehk vajalikud protseduurid) maksan ikka ise kinni. Ma ei ilgu siin millegi üle, vaid olen siiras hämmingus, et kas see muudatus suruti läbi kamba inimeste poolt, kes arvavad, et see 30€ kellegi jaoks PÄRISELT midagi päästab? Kellele käib hambaravi üle jõu, selle jaoks on see 30€ tilk meres ja kes hambaravi hinnakirja vaatama ei pea, neil pole sellest hüvitisest ammugi sooja ega külma. Ühesõnaga praegune süsteem on minu meelest riigi raha mõttetu raiskamine…
Ja lisaks:
See väike lisamugavus ei tee muud kui et jätab hambaraviasutustele samasuguse toreda akna osutatud teenuste eest samaaegselt riigilt hüvitist kasseerida ja patsiendile muuseas täisarve esitada, nagu siin hiljuti ühe nahakliinikuga suur petuskeem ilmsiks tuli. Ühesõnaga potentsiaalne võit ainult sahkerdada soovivatele hambakliinikutele, aga inimestele sellest muudatusest kindlasti abi ega tolku ei ole.
Sinu soovituse panen kõrva taha ja kui mu praegune arst kuidagimoodi alt veab, siis on kohe kiirelt üks kontakt olemas, kelle poole pöörduda. Ma olen muidu hästi lojaalne patsient (ja klient), et kui kuskil teenuse/tootega rahul olen, siis naljalt ei vaheta. Eriti kui tegu on millegi niivõrd tülikaga nagu minu hamba-saaga otsast lõpuni läbi heietamine uue arsti juures – ainult viimases hädas. Aga plaan B on mõistlik igal juhul, aitäh hea soovituse eest! Ma loodan siiski, et mul seda mitte kunagi tarvis ei lähe (sest ma lihtsalt ei taha oma praeguses arstis pettuda) 😀
Ma ei viitsi nüüd guugeldama hakata, aga jäi kord kõrvu, et seda n-ö toetust ei viitsi osad kliinikud Haigekassalt üldse taotlema hakata, sest neile ka vist omad tingimused sellisel juhul. Ilmselt ka leping aluseks, nii et lihtsam on patsiendile öelda, sorry, aga meil pole lepingut Haigekassaga. Alla aastase lapse vanem saab vist suisa ca 87 eurot, aga ma unustasin oma arsti käest küsida, kas neil on leping.
Samarüütlit soovitasingi rohkem seetõttu, et ka teised lugejad teaks 🙂 Otsisin ise häid arste aastaid, sest ikka ja jälle pettusin enda omas. Aga noh, töö tehakse tellija materjalist 🙂 🙁
Kui kellelgi vaja kroonid panna, siis soovitan veel dr Alina Ruzanovat. Noor arst, kel värsked teadmised ja oskused ning, kes õpetab ka teisi.
Jumala loogiline, et kui mingisuguse pisikese summa pärast peab võimlema ja n-ö lisapabereid täitma, siis see polegi vaeva väärt. Täiesti arusaadav.
Aitäh soovituste eest! Äkki tõesti keegi, kes on vastavate spetsialistide otsingul, saab siit häid mõtteid, kuhu ja kelle poole pöörduda 🙂
Mina käisin kunagi enne Austraaliasse minekut arsti juures ja parandasin ära üheksa auku, lasin teha ühe juureravi ja panna krooni, kuna olin surnud hamba katki hammustanud. Ausalt, täitsa piinlik, et nii palju auke oligi, ei mina tea, kust nad tulid. Nüüd on (ptuiptuiptui) kõik korras. Aga sulle tahtsin jõudu ja jaksu soovida! Ükskord saab mööda ja pulmadeks saab terveks (hehe, sest you know, pulmi ju ei tule enne… Halb nali 😀 )
Ja kui nagu täitsa kopa ette viskab, siis Nordic Hambakliinikus on vähemalt üks jumalast ilus meesarst, et noh… Saad vähemalt silmailugi, kuniks toolis pikali oled.
Mida naine, lihtsalt siraki künatäis soola haavale 😀 Ei tegelt väga on point nali, hahhahhaa 😀 😀
Silmailu pärast ma vist hambaarsti vahetada ei viitsiks. Mu enda hambaarst ka kusjuures meessoost, aga nagu pole üldse mõelnudki, et kas on mingi silmailu materjal. Siis järelikult vist pole 😀