Otsingusõnad ja lapse füüsilisest karistamisest
Parim sisustusblogi – Räägitakse, et Miramii, aga jään mega täpse vastuse võlgu, kuna mind selleteemalised blogid eriti ei huvita. Ma olen kõigist taolistest jäänud jälgima ainult ühte sisustusblogi.
Madiken blogi mees – Üks mees seal blogis tõepoolest figureeris, aga ei oska lubada, et on mõtet teda väga püüdlikult guugeldada. Proovi äkki kellegi sellisega õnne, kellel paar last ja üks naine vähem on 🙂
Võdisevad tagumikud – Olgu…
Ultraheliga vale lapse sugu – Vot mina ka ei tormanud arsti argliku “vist on tüdruk…” peale kleidikesi ja muud roosamannat kokku ostma just nimelt sel samal põhjusel, et ma olen kursis lugudega, kus lapsed oma tegelikku sugu hirmus osavalt varjavad. Mul on endal ikka mingi poisi eelaimdus vist praegu ja seda enam langetan lapsele asju ostes seni sooneutraalseid otsuseid, kuni see pamp mul käes on.
Mida teha viinamarjadest – Veini. Järjest iseteadlikuma kohe-kolmese emana ma ei saa siin silmakirjalik olla ja asja ilustama hakata 😀
Raseduse algus pistmine – Vot see on minu jaoks käesoleva rasedusega üks päris tõsine probleem. Täiesti suvalisel hetkel hakkab nii valusalt pistma, et kõndimist pole mõtet isegi mainida – ma ei saa rääkidagi selle valu ajal. Kauri ootamise ajast sellist asja küll ei mäleta…
Ei tunne lapse südametukseid – Tead, neid polegi niimoodi lihtsalt TUNDA. Ei raseduse lõpus ega ammugi mitte siis, kui ta sul nii pisike seal kõhus on, et sa veel tema liigutusigi ei tunne. Mina soovitan see esimene trimester ja natuke peale lihtsalt kannatlik olla. Tundus mulle ka raske ja kärsitus võiks vabalt mu teine nimi olla, aga kui mina olen kaks korda jaksanud ~20.nda nädala ära oodata, siis jaksab seda igaüks. No ja sealt edasi pole enam lapse südamelööke vaja kuulda, et enda süda rahul oleks.
Kas rase võib teravat toitu süüa – Kui jutt käib vürtsidest, mitte klaasikildudest, siis ma usun, et vastus on positiivne. Muidugi asja võti on vist see, et raseduse ajal mingite väga ekstreemsete uute asjadega katsetama hakata pole mõtet. Näiteks intensiivne trenn või terav toit või mis tahes. Küll aga harjumuspärast menüüd (või üleüldse elu) vaevalt et raseduse pärast muutma peaks.
Lapsele vitsa – Minul on ka mõnikord Kauri jauramise peale silme eest üsna mustaks vedanud. Kohe nii mustaks, et visku või põrandale ja hakka ise käsi-jalgu vastu maad taguma, sest mõistus on otsas ja miski ei aita – ta ei kuula. Aga vitsaga on isegi sellistes olukordades lugu nii, et kuitahes vihane – ma tean, et see on see koht, kust enam tagasiteed ei ole. Ehk et jah, ma võiksin ju teda klohmida, kuni süütunne võimust võtab või vits pooleks läheb või mis iganes, aga tegelikult rikub see vits midagi ära. Kui kord lapse vastu kätt tõstad, siis seda tagasi võtta ei saa, mitte kuidagi, mitte kunagi, mitte ühegi vabanduse ega süütundega. Viha läheb üle ja siis saad aru, et oled alt vedanud iseennast ja oma last ja vot mina ei tea, missuguse teo eest karistamine on väärt sellise tundega elamist? Nii et kuigi ma võin Kauri peale vihastades kohutavalt vali ja vägaväga kuri olla, isegi Rened ähvardada, et ma võib-olla põgenen kohe Euraasia mandrilt oma lapse eest, sest ma ei oska enam… Siis vot lapse füüsiline karistamine pole isegi minusuguse fuuria jaoks mõeldav variant olnud.
Ma ise olen kunagi vitsa saanud, see oli alandav ja vastik. Täiesti ebavajalik kusjuures, sest see, MILLE eest ma vitsa sain, mul enam meeles pole (jõle õppetund siis eks), küll aga on mälestus sellest hetkest. Et palud läbi pisarate oma emal/isal lõpetada, aga näed isegi oma vähenäinud lapsesilmadega, et tema kätt, kus on vits, juhib mingi täiesti kontrolli alt väljunud viha ja ta nagu ei kuuleks ega saaks aru, et ta alandab inimest, keda ta peaks alati kaitsma just sellise tunde ja hirmu ja valu eest, mida ta ise tol hetkel põhjustab.
Ma pole oma vanematelt kunagi küsinud, et kas pärast vitsa andmist oli ka kordaläinud tunne õnnestunud distsiplineerimise üle. Või olid hoopis rõvedad süümekad ja see kasvatuse pläma oli miski, millega iseenda olemist paremaks teha ning asja koledust õigustada. Või et kas tasus ära, et isegi kui nemad seda enam ei mäleta, siis mina elan sellise imeliku mälestusega, et mingis punktis oli lihtsam mind lüüa kui oma nõrkuse ja enesevalitsuse taltsutamisega täiskasvanud inimese moel tegeleda.
Kunagi oli Kauri beebigrupis arutelu teemal vitsaga vs vitsata. Siin üks minu jaoks mõistetamatu seisukoht.
Vits on vanema jaoks vahend, et oma frustratsiooni välja elada, sest laps ajab vihaseks ja (lollimate põhjenduste hulgas näiteks) “ta on minu oma laps, teen mis tahan” ja mis kõige tähtsam – tema jõud ei jäi minu omast üle ja sellepärast ma SAAN seda teha. Ta ei jaksa vastu hakata. Aga kedagi teist vitsaga või püksirihmaga peksta on ju veits mõeldamatu? Samas kui igasugu tõpraid, kes meid närvi ajavad või mingit jama kokku keeravad või (olgem ausad) päriselt peksu väärt oleks, on maailmas küll ja küll – roolijoodikud, narkomaanid, vägistajad, mõrvarid -, aga isegi nemad ei saa karistuseks füüsilist alandust.
Kui Renega riidu lähen, siis ei saada ju teda maja taha vitsa tooma, tema mind ka ei saada. No ja sellepärast ei suuda ma hoomata, kuidas saaks lapse peksmist normaalseks kasvatusmeetodiks või distsiplineerimiseks pidada. See on jõudemonstratsioon ja viha välja elamine, vanema nõrkus, punkt.
Ma olen ülikaugel olemast ideaalne lapsevanem. Ma ajan iseennast ka närvi kogu oma muretsemise ja iga pisiasja üle pabistamisega ja sellega, et ma ärritun liiga kiiresti ja liiga valjult. Ühe praktiliselt süütenöörita inimese jaoks on see ühesõnaga ülim nahhaalsus kellegi teise käitumises midagi hukka mõista. Aga ma teen seda ikkagi. On mingid teemad, kus mul on päris konkreetne arvamus, kuid see siin on üks väga väheseid, mille suhtes isegi püüdlikult argumenteerides mind ümber veenda ei õnnestuks. Löömine pole kasvatamine.
Mis teha kui vanemad löövad (kas pole jube mõelda, et üks laps istus päriselt arvuti taga ja guugeldas sellist asja…) – Kui arvad, et vanematega sellest rääkimine ei aita, siis pöördu mõne muu täiskasvanud inimese poole, keda usaldad. Ma mõtlen, et normaalne lapsevanem peaks vähemalt häbi tundma sellises olukorras, kus ta näeb, et tema laps on pidanud abi ja kaitse saamiseks kellegi teise poole pöörduma. Aga kui tegu pole normaalsete vanematega, kes oma tegude üle järele mõtleks, vaid selle asemel hoopis kaitsepositsioonilt reageerivad, siis tasub kohaliku sotsiaaltöötaja või lastekaitse või kellegi taolise jutule minna.