Perekool vol 2

/ 17. veebruar 2015/ 0 kommentaari

Lugu reklaamiga blogides on lihtne – on blogijad, kes koguvad piisavalt tuntust, nii et erinevad firmad neile reklaami nimel tasuta kraami pakuvad ning mõlemale osapoolele on see kasulik. Ja siis on veel üks pool, kes ise selle reklaami avasüli vastu võtab, silmad kissis truult kõik postitused läbi loeb, et siis mokaotsast õelusi podisedes kiruda, et “raibe, jälle sai tasuta, kuradi rott!” Ning et see viha temasse ei koguneks (sest seda on PALJU), läheb valab ta Perekoolis muist välja. Mis sest, et keegi ei käskinud tal seda postitust lugeda ja mis sest, et keegi ei käsi tal üleüldse seda blogi lugeda.

Selle poindi tabamine, et “ära palun tule siia lugema, kui sulle ei meeldi” on vist üks hoomamatumaid asju tervel blogimaastikul. Nii et ei, seal ta käib vingus näoga passimas, kuidas keegi pealtnäha mitte millegi eest midagi saab, tunneb kadedust ja et mitte väiklane näida, käib ja ratsionaliseerib oma kadedust erinevates foorumites erinevates teema-algatustes. Aga ta on kade, see on fakt.

Mind ennast ajab ka siin-seal veits roheliseks, sellepärast ma teangi. Ainuke vahe on selles, et kuigi jaa, on häid blogisid, mis reklaami tõttu enam nii head pole kui varem, ei tekita see minus mitte kunagi tunnet, et tahaks Perekooli ananüümselt sõimama minna. Saab tasuta süüa, juua, riideid, reisida, spa-s puhata, siis saab, so what. Ma mõtlen hoopis, et kõik väikeste blogide omanikud (sh mina ise) peaksid hoopis rõõmu tundma, et Perekooli raisakotkad jahivad peamiselt ikka neid blogijaid, kes oma julgusega (nt tasuta asjade vastuvõtmine ja tsensuurita kirjutamine) end vihkajatele väga ahvatlevaks on teinud. Sest mulle tuleb küll päris mitu sellist üsna tuntud blogijat kohe meelde, kes mitte kelleltki mitte midagi ei saa ja ega neist ei räägita ka. Ikka verd ja pisaraid tahetakse (värske näide, kuidas käod draama järgi sügelevad). Kedagi ei huvita need inimesed, kes oma asjad ise ostavad, vahet pole, kas silma pilgutamata kuskilt butiikidest või raha kokku hoides Humanast. See lihtsalt pole huvitav. Nii et klikkige ikka neil postitustel, kus juba pealkirjast on näha, et blogija midagi reklaamib ja et teil seal Perekoolis lobitöö ei lõppeks, vajutage ikka kõikidele linkidele ka, mis postitustesse pandud. Siis saab see vaene blogija vähemalt kägude kisale ja sõimule kompensatsiooniks täpselt selle, mida ta sihib – veel rohkem tasuta asju.

Mis puutub sellesse, et ma ise aeg-ajalt jälle näen, kui Perekoolist mingi suurem hulk inimesi korraga mu blogisse on sattunud…see pole kunagi eriti positiivne avastus. Esiteks sellepärast, et kui keegi soovitab seal mu blogi, siis tavaliselt järgmine kommentaar on kohe stiilis “Kao koju Pille, mark pole endale reklaami teha!?” 😀 😀 Mis on ülimalt debiilne, sest milline idioot iseennast SELLISES foorumis tuleriidale heidaks? Ei no kindlasti keegi kusagil on üritanud seda asja, et vaikselt mingi “soovitage häid blogisid” teema käivitanud, sinna sujuvalt omaenda blogi nats ülistava (aga muidugi anonüümse) kiidulaulu saatel välja käinud ja siis käsipõsakil refreshima ning ülejäänud käokarja poolehoidu ootama jäänud. Kurb tõde on aga see, et Kägudega see lihtsalt ei tööta nii. Perekooli inimesed ei taha mingeid soovitusi, nad ei taha kuulda, mis on hästi või hea. See koht on ainult sõimlemiseks, maha tegemiseks, targutamiseks ja kõigeks selleks ajuvabaduseks, mis Delfi kommentaariumisse ära ei mahu. Nii et ei, ma ei ole rõõmus, kui mu blogi sellele hüäänikarjale ette söödetakse ning ammugi ei kadesta ma ühtki Mallukat ega Merjet ega – hoidku jumal – Eveliisi, sest god knows, et see tasuta kraam, mida nad saavad, korvab ainult imepisikese osa kogu sellest pasaookeanist, millesse neid kogu aeg heidetakse. Seda on kõhe isegi lugeda, ma ei oska ega taha mõeldagi, mis tunne on pidevalt kellelegi ise söödaks olla. Inimsüütenöör, kelle nimetamine Perekoolis kõige vihasemad arutelud käivitab. Jube…
Rääkimata sellest, et kõik see blogija vs Perekoolitäis vihaseid anonüümseid kommentaatoreid on juba eos täiesti ebavõrdne olukord. Sest ükskõik, millega keegi seal lajatab – sa ei saa isegi vastata, et “vahi ennast” 😀 Sest sa ei tea, kes see argpüks selle Käo nime taga peitub.

Hoopis teine teema on see, et nii mõnigi blogija on hoolimata silmnähtavast vihast tema vastu valmis mistahes hinnaga parem kasvatama paksu nahka, kui et blogi kinniseks tegema. Näiteks. See oleks esimene asi, mida mina kaaluksin ja ilmselt teeksin, kuna on näha, et väga suures osas ei käi sõim ainult konkreetsete blogijate, vaid ka kõigi nende lähedaste, pereliikmete ja mis eriti räige – isegi laste pihta. Sest isegi muidu väga fantaasiarikastel Kägudel saab ühel hetkel “materjal” otsa, mis ei tähenda kahjuks, et nad vait tahaksid jääda. Ühesõnaga. Mingis mõttes on need tuntumad ja valjemini vihatud blogijad ise ka nö süüdi, et nad on valinud tuntuse tee. Neil on ju ometi valik. Eks igaüks tõmbabki selle joone ise, et kuhumaani nad on valmis minema, kes asjade, kes tuntusekübeme nimel.

Aga ega ma siin muidu ei pläkutaks teemal, mille puhul mul pole aimugi enam, kust see täpselt algas, kui mul poleks ilmtingimata tarvis hoopis vene keelt õppida. Veel enne kui lähen väike näide sellest, kui ebatäiuslik ma ise olen (et ei käi ainult teiste kallal targutamas):

Jah, see sama dušigeel oligi minu sõbrapäevakink Renele. Kae romantikut, eks! Nii et järgmisel aastal luban veidi varem kui 13. veebruaril pool tundi enne viimase toidupoe sulgemist kingikest otsima hakata. Väga piinlik tegelt isegi pole, sest mehed hindavad ju ikka praktilisi asju, neile pole mingit lillemudru ja tilu-lilu vaja nagu meile. Aga ikkagi tunnen, et olen iseennast ja oma põhjalikkust natuke alt vedanud seekord 😀