Pill tuleb pika ilu peale
Nii pea kui jõudsin eelmises postituses kurta, kuidas herilased mu suve rikuvad, sain tõestust, et veel polnud mul tegelikult midagi häda. Nad lihtsalt häirisid mind, aga otsest kahju hakkasid tegema alles nüüd, paar päeva tagasi.
Viimati käisin Kärdla haigla traumapunktis, kui olin umbes viiene. Tol korral olin mingil ebanormaalsel moel suutnud hariliku pliiatsi endale kurku kinni kukkuda, nii et süsi jäi kusagile lihase sisse. Seda need arstid seal siis üritasidki kätte saada, aga kui mu mälu ei peta, siis tulutult. Seekord oli aga hoopis sõber herilane see, kes mulle traumapunkti minekuks põhjuse andis.
Tuleb vist alustuseks ära mainida, et kuigi ma hakkasin kohe peale nõelata saamist halama, et pean nüüd jälle käsi-külma-vee-purgis saunas käima jms ebamugavusi taluma, siis ainuüksi paistetuse pärast poleks ma küll taibanud haigla uksi kulutama minna. Ma olen oma elu jooksul nii mitu korda NII kuramuse paistes olnud, et iga kord sellele mõeldes põlgan herilasi natuke rohkem kui enne.
Kohe kui oma udara-suuruse sõrmega haigla uksest sisse vajusin, nägin, kuidas valvearsti silmis süttis tema sisemine dr House, kes mulle mingit hirmpõnevat diagnoosi kibeles panna. Kurb tõsiasi oli aga, et peale seda, kui tuharasse kaks ekstra sulnit süsti ning seeläbi uuesti korralikult hingata sain, lõppesid tal põnevad sõnad otsa ning algas paberitöö. Enamuse ajast vastasingi küsimustele oma elukoha, telefoninumbri jms kohta. Vaesed arstid, nii palju bürokraatiat, et stetoskoop kasvab kaelas samblasse.
Ega tegelikult muud polnudkui, kui et herilaselt nõelata saamise järel tekkis mul lisaks kergele paistetusele ka hingamisraskus. Nii et kui ma varem mõtlesin, et on jube vastik kaks nädalat viimseni pingule paistetanud käe või jalaga elada, siis oluliselt ebamugav on lambist lämbuma hakata.
Kirsiks tordil sai see, et arsti sõnul kipub olema nii, et iga järgmine reaktsioon väljendub raskemalt kui eelmine, mis on juba täiesti eraldi rõve teadmine. Aga see selleks.
Täna, kui sõitsime saare teise otsa, et kusagil mõnusas kohas midagi süüa ning asi päädis hoopis sellega, et jahtunud makaronid karbiga koju kaasa saime, kuna herilased meile restorani söögilauas asu ei andnud, mõtlesin küll, et…
Tegelikult olin ma lisaks herilastele vihane ka meie teenindaja ning tagatipuks ka iseenda peale, et ma nii kuramuse erroris olin, et ei taibanud isegi protestida. No et kui ma tahan restoranis süüa (!), aga ma saan ainult karbitäie toitu, ei mingit lauda ega nuga-kahvlit, siis ajab ju täiesti närvi. Kirjutasin esimese vihahooga kohe pika ja emotsionaalse kurblaulu ka valmis, mida kogu maailmaga jagada, kuid otsustasin seda siiski mitte avaldada, vaid lihtsalt alla neelata…selle ülekeedetud pasta ja kogu selle nõmeduse. Sest kui õigel hetkel suud lahti teha ei oska, siis koju arvuti taha vinguma tulla on ka kuidagi mage.
Ent kui nüüd kõik see herilaste saaga hetkeks unustada, siis täna tähistasime oma titekese viimast minisünnipäeva. Järgmisel kuul saab juba aasta aega sellest, kui sünnituslaual klaare vitsutasin, ämmaemandaga riidu kiskusin ja täiesti muuseas – mis tundub tegelikult siiamaani suhtkoht impossible – emaks sain.
Mitte ükski aasta mu elus pole mitte kunagi niiiiii kiiresti möödunud. Ma arvan, et kõigest sellest, millega möödunud aasta meid kostitanud ja vintsutanud ja üllatanud on, kirjutan juba üsna pea pikemalt. Seniks aga paar pilti neist kaloritest, millega Rene perekonda täna terroriseerisin 😀
