Räägime suve poole uuesti
Lõputöö teemat pole. Saad teema. Saad juhendaja. Saad küsitluse sihtgrupi kontaktid. Julged suisa rõõmustada ja veidi kergendatult hingata. Asud tööle. Arutad asja juhendajaga. Saad aru, et te saate asjadest väga erinevalt aru… *Kergelt hullunud naer*
Käid ühe teise õppejõu jutul. Tema kiidab teema heaks, aga soovitab hoopis teistsugust uurimismeetodit ning lisab, et kõik on väga põnev jne, aga see meetod on SITAKS keeruline (täiesti asjassepuutumatu märkus, aga issand kui kergendav oli akadeemilises keskkonnas sellist kõnepruuki kuulda 😀 ). Ainuke konks, et käesoleval kevadel kaitsmiseks seda tööd suure tõenäosusega valmis ei jõua. Ei sobi. Alguses tagasi.
Ühesõnaga, see miks siin praegu ja veel mõnda aega edaspidi ka haudvaikus valitseb, on just selle emotsionaalselt mega kurnava ameerika mägedel sõidu tõttu, mis kooliasjadega hetkel toimub ja millel lõppu ei terenda. Kuigi kõik kuupäevad on tegelikult väga selgelt paigas. Iga päev on täis ülevoolavaid motivatsioonipuhanguid vaheldumisi ahastamapaneva lootusetuse-tundega ja just nii äärmuslikult. “Ma suudan seda” vs “Vahet pole, kui ma hoopis talvel lõpetan…”
Isegi kõigil neil hetkedel, mil ma kooliasjadega ei tegele (sest kell 08-20 on see põhimõtteliselt välistatud), keerlevad mu mõtted kogu aeg lõputöö ümber. Mis on eriti halb. See suurendab täiega niigi üle ääre pulbitsevat ärevust.
Kõigest eelnevast hoolimata loodan (sest “kavatsen” oleks siin liiga konkreetne Murphy õrritamine) sel kevadel lõpetada 😆 😆 *Mitte vähe hullunud naer*
Ma olen samas paadis.
Teeme ära! 🙂
Pliis teeme! 🙂
Hiljuti meenutasin oma kahe aasta tagust magistritöö kirjutamist ja sellega kaasnevat kuklas tuksuvat süütunnet iga muu tegevuse juures, mis ei olnud töö kirjutamine. Õuuuuudne. Ah ja siis veel mu juhendaja paar nädalat enne lõpptähtaega kirjutas tagasiside, et “Kuule, Epp, ma mõtlesin, et andmete analüüsil võiks üldse teist meetodit kasutada…” Ahah siis 😀 Elektrooniliselt esitasin töö igatahes ca 15 min enne tähtaega hullunud naeru saatel. Tähtaeg oli vist südapäeval ja peale seda läksin tööle veel. Ka see möödus hullunud naeru seltsis 😀 Oeh, good times, good times (noooot)!
Süütunne on reaalselt hull. Süütunne, kui tegelen päevad läbi muude, kooli mõttes ebaoluliste asjadega nagu laps ja söögi tegemine ja muu elu. Aga kui terve selle aja kogu aeg mõttes “ära” olen, on teistpidi süütunne. Et mida ma peedistan oma aju nende mõtetega ajal, mil ma midagi selle asja jaoks ära nagunii ei saa teha.
Ja oi see veerand tundi enne tähtaega kõlab isegi VÄGA minu moodi! 😀 Siin oli aineid, kus ma laadisin töid üles isegi näiteks 33 sekundit enne tähtaja kukkumist 😀 😀 Vot siis vedas küll korraks külma higi üle kukla 😀 Aga nii kui töö üles läks, oli juba yolo 😀 Lõputöö puhul loodan lihtsalt, et ON mida üles laadida ja kui läheb nii hästi, siis luban käsi südamel seda täiskasvanud inimesele kohaselt aegsasti (!) teha 😀
Postitust lugedes tundus nagu oleksin ise kirjutanud, mul täpselt sama jama 😀
Mis ajaks valmis peab saama?
Aprilli keskel on eelhindamine, siis peab 80% valmis olema 😐 😀
Aga mis muud kui kiiret töölainele saamist meile mõlemale!
Ütleme nii, et ma ei kadesta sind kohe üldse mitte. Eriti kuna olen oma elus kaks lõputööd esitanud, esimese pidin ära andma paberkandjal ning sain hakkama täpselt 8 minutit enne kella kukkumist. Teisel korral läks lihtsalt kiireks ja palju plaanitud asju jäid kirja panemata või välja toomata. Aga kuna eeskujulik lõputunnistus mu eesmärkide hulka ei kuulunud, siis olin lihtsalt rahul, et töö valmis ja kool lõpetatud sai. Mitte kedagi ju pärast ei huvita, mis hindeid sa koolis said või mis tähele lõputöö kaitsesid.
Oi ma usun ka, et see täht ei huvita kedagi. Ainult endal jääb rämepalju kripeldama, kui kogu see teekond eeskujulikul tasemel läbi teha ja siis lõputööga ebaõnnestumise tõttu kiitus saamata jääb. Puhtalt endale seatud eesmärk. Millest ma tegelikult teise semestri alguses rasedaks jäädes kind of loobusin, aga no nüüd seisab see ainult selle ühe tähe taga. Tahaks chill olla, aga raske on, ei muud 😀 Tegelikult olen endaga juba nii palju sisemonolooge pidanud teemadel nagu et enam pole midagi vaja endale tõestada ja kui lõpetatud saan, on kuhjaga küll. Baka jooksul laps saada ja pausi pidamata enda kursusega koos lõpuni rühkida on juba ise piisav, üks osa mu mõistusest saab sellest aru, ausalt 😀 Väsimus õnneks aitab overachieve‘misele kenasti käega rehmata ja kokkuvõttes tuleb see mis tuleb 🙂
Ok, nüüd saan aru. Kui kogu eelnenud värk on heade tähtedega läbitud, siis on muidugi veidi nadi latt lõpus alla lasta. Aga võta hetkel eesmärgiks ikka sel kevadel lõpetada. Ja nt eelkaitsmise järel otsustad, kas esitad töö ära olemasoleval kujul või lõpetad talvel 🙂
Me mõtleme ses asjas väga ühtmoodi 🙂
Mul on seminaritööga nii. Enda arvates oli vähemalt pool tööst valmis juba ja sain eelmisel reedel juhendajaga kokku, kellel on hoopis muud mõtted, kuidas ma seda tööd tegema peaksin. Tähtaeg on 20. aprill… Tahaks see aasta ülikooli siiski lõpetada 😀 Kuigi tuleb tunnistada, et mu enda süü, sest teema sai juba sügisel enam-vähem paika pandud. Laiskus on üks halb asi 😀
Ma isegi laiskust enda puhul väga omaks ei taha võtta, lihtsalt krooniline “aega on” lajatab hetkel labidaga näkku. Aasta esimesed kaks kuud läksid for real silmapilguga mööda. Aga ega peale iseenda kedagi süüdistada loomulikult pole. Mis muud kui jõudu tööle, kaaskannataja! 😀 🙂