Sisseastumiseksami tulemused ja puhkuse jätk
Peale vestlust on tulemus selline:
Trummipõrin – mina pesitsen turvaliselt joone peal kaheksandal kohal ning kuna pingereas 20 esimest pääsevad õppima, ongi meil Renega nüüd lähiajal vaja hakata mõtlema sellele, mis saab septembris.
Eelmises postituses seadsin ma potentsiaalsele hoidjale peamiselt kolm tingimust (tuttav, kogemus lastega, usaldusväärne), ent mida rohkem ma sellele mõtlen, seda utoopilisem see idealistlik kombo tundub. Ja näiteks inimene, keda ma kõige rohkem oma vaimusilmas usaldaksin (tervitused, vanem õde!), elab paraku meist liiga kaugel ning on omaenda tööga niigi ülepeakaela hõivatud. Niisiis tuleb ilmselt teha järeleandmine just nimelt selle “tuttava” osas. Sest isegi kui ümberkaudsed sõbrannad on lahkelt valmis abikäe ulatama, peaks selle asja ikkagi kuidagi nii korraldama, et keegi ei pea meie pärast näiteks nädalavahetuseks vastu tahtmist linna jääma ja et me ei pea igaks koolinädalaks uuesti hoidjat orgunnima hakkama ja üleüldse, et Kaurile ka asi segaseks ei muutuks, peakski olema tegu ühe konkreetse inimesega. Sest fakt on ka, et igaühel on ikkagi oma elu ja teadupärast nädalavahetused, mil meil Renega kool, on inimeste jaoks just nimelt see kõige väärtuslikum aeg oma pere seltsis. Just sellepärast ei hakka ma end isegi petma lootusega, et keegi on valmis oma elu mu kooli pärast kõrvale jätma. Tuleb leida keegi natuke vähem tuttav inimene.
Me Renega tajume seda lapsehoidja teemat üldse täiesti erinevalt. Rene näiteks on juba praegu harjunud iga hommik kodust välja astuma ning alles õhtul tagasi tulema, kordagi päeva jooksul Kauri nägemata. Tema jaoks on kooliminek ilmselt täpselt nagu iga teine päev, ainult selle erinevusega, et minu asemel jääb Kauriga koju keegi teine.
Mina seevastu pole üle mõne tunni mitte kunagi kodust eemal olnud viimase kahe aasta jooksul (v.a see aeg kui Kaur ööund magab) ning seetõttu on see mulle palju raskem. Rääkimata sellest, et ma olen loomu poolest ka veel ilge muretseja ning et meist kahest olen ilmselt vaid mina mingeid vastikuid videosid näinud, kuidas lapsehoidjad lapsi peksavad jne :/ (hea materjal ülemõtlemise soodustamiseks).
Kaur pole mitte kellegiga peale minu ja Rene üldse kodus olnud ning nüüd on meil ühtäkki vaja inimest, kes temaga terved pikad päevad koos veedab. Oeh… Ilmselt olen ma siin nelja seina vahel jõudnud piisavalt korralikult kanaemastuda ka ja ehk tõesti suudab igaüks Kauri lebolt elus hoida, aga ma tõesti väga tahaksin veidike rohkemat – et saaksin koolis olla täitsa ilma muretsemata. Keskenduda sellele, milleks ma sinna lähen ja mitte mõelda kodustele asjadele. Aga kust ma leian inimese, kes minus niisugust turvatunnet ja usaldust tekitab?
Loomulikult ma mõistan, et lapsed lähevad isegi väga palju nooremalt juba hoidu kui Kaur praegu on. Rääkimata sellest, et vanem generatsioon saaks minu puhul kohe ilusti oma “aga meil vanasti…” laululõõtsa käima tõmmata. Aga sellest pole abi, ausalt. Peame praegu nende tingimuste juures hakkama saama, mis ise loonud oleme, sest kooli minemata mu pabistamise pärast keegi ei jäta.
Leidsin sellise lehe nagu Pere24. Seal on võimalikke kandidaate päris palju ja ringi uudistades panin tähele, et mu usaldus kipub kalduma pigem vanemate ja kogenud tädikeste suunas. Ilmselt põhjusel, et kui üks inimene on aastaid näiteks lasteaias töötanud, siis ta ilmselt ikkagi oskab lastega olla ja tähtsaid asju silmas pidada. Liiga noort inimest ma ei tahaks, aga liiga vana ka mitte – see inimene peaks ikkagi jaksama Kauriga sammu pidada ja näiteks käruga kolmanda korruse vahet ronida. Samas noored inimesed on tõenäolisemalt mängulisemad ja viitsivad/jaksavad last tegevuses hoida, ent minu silmis kaalub pikaajaline kogemus hetkel kõik muud asjad üles.
Selle muidu igati toreda lehekülje kahjuks räägib vaid asjaolu, et nad kõik seal on võhivõõrad inimesed. Aga mina tahaksin, et tegu oleks vähemalt tuttava tuttavaga. Et oleks mingilgi määral inimese nö taustalugu teada.
Üldiselt ei ole mul vaja ideaalset inimest (neid ei pidavatki vist eksisteerima?), vaid kedagi, kes saab aru, kui suure asja ma talle usaldan. Kaur on mõõtudelt päris väike tegelikult (so funny, eks) aga mul pole vist elus keerulisemat ülesannet olnud… Usaldada oma laps pimesi kellegi hoole alla puhtalt lootuse najal, et see inimene mu kallimaisse varandusse kuidagi üleolevalt või ükskõikselt või – jumal hoidku – halvasti ei suhtu. Ma tahan, et Kauril oleks hea ja turvaline selle inimesega.
Seda “kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi…” laulujuppi pole mul mõtet praegu üles võtta, sest ma pean tervet seda asja vist enne veel seedima veidi aega. Selle mõttega sina-peale saama. Praegu on selline tunne nagu peaksin Kauri lastekodusse andma vms. Hull süütunne. Hästi naeruväärne, eks… Umbes sama tunne oli mul eelmisel sügisel ka, kui uuesti kooli läksin. Selle vahega, et siis jäi Kauriga koju Rene. Aga tunne oli sama – “kas tal on kõik 100% hästi”. Ilmselt kui oled ikka harjunud kogu aeg olukorda kontrollima, on raske see kontroll käest anda, muud midagi.
Kui peale seda pikka kurba joru keegi veel usub, siis ausõna – kooli saamise üle on mul küll väga hea meel. Enne ametlikku kinnitust on natuke nadi hõisata muidugi, aga kuna kõik voorud on läbi ja punktid lõplikud, siis võtan ikkagi selle voli ja rõõmustan! Nüüd tahaks vaid, et need esimesed päevad Kaurist eemal oleks ka juba edukalt mööda läinud ja et kõik toimiks suurepäraselt, et ma ei peaks rohkem muretsema, vaid saaksin juba tagantjärgi muiata, milline kohutav vati-sees-kanaema olen ma kunagi juulis 2015 olnud.
Aga küll kõik läheb hästi.
Pühapäeval sõidame jälle Hiiumaale, seekord nädalaks ja Rene jääb linna tööle. Isegi kui terve see nädal seal vihma lahistab, on Kauril vähemalt käe-jala juures sõbrad, kellega mängida, ruumi joosta (kasvõi nädal aega läbi vihma), murutraktor, kass ja kõik need asjad, mida ma siin juba korduvalt loetlenud olen ning mida meil linnas pole. See otsus peale nädalat linnas olemist uuesti Hiiumaale minna tuli täiesti spontaanselt umbes paar tundi tagasi 😀 aga kuna mul enam katsetel pole vaja käia, siis pole ka ühtki mõjuvat põhjust päevad läbi kahekesi siin korteris higistada. Kusjuures, Tallinna Ülikooli katsed lasin üle, sest juba sisseastumiste alguses ütlesin (Rene võib tunnistada), et eelistaksin kindlasti TTÜ-d. No ja kuna sellega nii hästi õnnestus, siis ma ei näinud mõtet täna hommikul ekstra vara ärgata, et kuskile mingit testi tegema minna, mida ma rakendada nagunii ei kavatse. Üldse mitte üleolevalt, lihtsalt mina juba sain mis tahtsin, nii et las siis parem katsetavad need, kes päriselt sinna minna tahavad.