Soovitusi edukaks 2016.ndaks aastaks (ja eluks üldiselt)
Elu Eestimaal ja on lihtne ja konkreetne. Üht-teist vanarahvatarkust tasub siiski teada, et eksistents veelgi sujuvamalt kulgeks. Pange siis kõrva taha.
Armasta iseennast. Öeldakse ju, et inimene ei saa enne mitte kedagi teist armastada, kui ta iseennast ei armasta. Sellegipoolest tasub end (kaasinimeste hingerahu silmas pidades) armastada võrdlemisi mõõdukalt. Enesega rahulolu ja ohjeldamatu eneseimetlus/ülbus nimelt on võib-olla kaks kõige sagedamini segi aetavat asja. Seega ära kunagi lase välja paista rohkem kui et end ainult napilt-napilt talud – seda silmas pidades peaks su elu suht rahulik olema.
Armasta teisi. Kuna suur osa inimesi komplimentide ja kiitustega just mega vabalt toime ei tule, ole heade sõnadega pigem kitsi ja vali neid hoolikalt. Näiteks “sa näed täna imeilus välja” tekitab harilikul inimesel liiga palju küsimusi ning peale kolmveerand-tunnist punastamist jõuab ta tõenäoliselt järeldusele, et sa teda hoopis mõnitasid. Niisiis midagi stiilis “sa ei näe täna üldse nõme välja” jõuab kindlasti hulga kiiremini kohale. Eestlase organism lihtsalt omastab negatiivset alatooni paremini.
Ole positiivne. Aga ära oma elurõõmuga lolliks mine, ära lämmata sellega neid, kelle emotsioonide pagas peaasjalikult tusatujust, pessimismist ja “ma-pean-saama-anonüümselt-kuskil-räusata”-st koosneb – nemad on ka inimesed. Kusjuures Eesti põhiseaduses on tegelikult kirjutamata punkt, mille kohaselt liigne elurõõm värdjaliku roosamannaga võrdub ehk et rangelt taunitav on. Rangelt.
Paista silma. Aga mitte liiga eredalt. Inimesed ei võrdle sind sellega, mida nad ise ka suudaksid korda saata, vaid enda kompleksidega ja kui sa liiga mitmetele neist rõhud, ajad sa need inimesed varem või hiljem närvi. Ehk et katsu kuidagi…suht omaette ja võimalikult passiivselt särada.
Aita endast nõrgemaid. Sellest ei maksa tegelikult suurt juttu teha, kuna vastasel korral võib see taas kellegi tundeid riivata. Kellegi, kes enda mätta otsas täitsa lõdvalt elatud saab, ilma et ta teiste peale mõtleks, ent kes sellegipoolest ihne või enesekeskne kardab näida. Mis sellest, et ta seda ilmselt ongi. Küll aga viimane asi, mida too inimene soovib, on see, et keegi teine oma heade tegudega ta justkui moraalselt nurka surub, et “teed ka head või oled nõme isekas lohh”. Nii et sina heategija, kui tõesti hädasti vaja, siis okei, aita, aga palun vähemalt mingit diskreetsust – ei mingeid üleskutseid, et teised ka aitaks (on oht liiga palju headust saavutada, ptüi) ega sinisilmset uskumist, et absoluutselt iga üllas ettevõtmine POLE petuskeem – raudselt on! Ja igaüks, kes kellelegi teisele midagi head soovib teha (eriti jõuluajal! mega alert!) on lihtsalt nõme silmakirjatseja ja tuleks Eesti rahva seast välja heita. Silmakirjatsegu mujal.
Väärtusta perekonda ja saa lapsi, kui aeg küps, aga ära neist elurikkuja-trollidest jumala eest räägi palun. Eriti kui see katkestaks kellegi hingestatud monoloogi vanalinnas pummeldamisest ja sellest, millest kõigest sa vaene hing nüüd “ilma jääd”. Oma maimukeste teemal vaikimine on kõige elementaarsem taktitunne. Aga kui tõesti kork ei pea, siis “titejuttudeks on olemas sajad Facebooki kommuunid ja netifoorumid”. Ole siis mees ja leia mõni üles.
