Tahaks lihtsalt kaevelda ja joriseda, kuni maikuu lõppeb
Ma üldiselt ei viitsi kellegi teise blogis mingit pidevat kaeblemist ja negatiivset juttu lugeda. Paraku praegu tunnen end ise täpselt nii, et pole jaksu isegi nalja taha peita oma kopp-ees meeleolu. Terve üks räme nädal veel, grdfjslöflsjgd!
Ma saan täiega aru, et pole mõtet siin jorutada, kuidas uni on ja üldse ei jaksa jne, aga vot see postitus on pühendusega mu lastele tulevikus, kui nad arvavad, et kohe peale gümnaasiumit pole mõtet ülikooliga tegeleda, vaid mõistlik oleks räigelt palju aastaid vahele jätta ning siis pere kõrvalt koolis käia – see on ainult napilt seda väärt, ma ütlen teile. Kõik asjad käivad kogu aeg millegi muu vähemalt sama olulise arvelt ja see pole ÜLDSE hea tunne. Õigemini, otse gümnaasiumist kuskile edasi õppima minna pole kindlasti elu ja surma küsimus, aga päris kaheksa aastat pole ka mõtet vahele jätta…
Nägin Liina blogis (SIIN) üht tag-i ja kuna see annab mulle veel paar võimalust natuke kaevelda 😀 siis ma tuimalt kasutangi süllekukkunud võimaluse ära 😀
Kuidas läheb?
Kust ma alustan… Nii kiiresti, et minu meelest nädal aega tagasi oli veel veebruar, kas polnud? Üle 4h järjest magada ei saa. Kogu aeg on kiire. Gaziljon erinevat sorti pinget. Kooliasjad. Laste energia, millel minu energia-riismetega on üsna pisike puutepunkt. Pesu endiselt ei pese end ise ja tolmurullidel on oma getod, kuhu tolmuimeja enam minna ei julge.
Mida sa hommikusöögiks sõid?
Neljaviljahelvestest putru ja oma lemmikut võileiba – rukkiröstsaia juustu ja avokaadoga, näpuotsatäis küüslaugupipart peale puistatud.
Mis sul hetkel seljas on?
(Avastasin just, et auguga) särk ja dressipüksid. Täpselt nii vombat näen välja, et kui sedasi majauksest välja läheksin, tuleksid raudselt kõik not-sure-kas-peaks-ütlema-tere-või-tsau sorti pooltuttavad vastu, vaataksid mind haletseva pilguga ja mõtleksid, et “täiesti pekkis, KUI korras minu elus kõik on!” ja läheksid eriti reipal sammul edasi kuhuiganes nad parasjagu teel olid.
Kas sa kannad hetkel mingisuguseid ehteid?
Kihlasõrmust.
Mida sa täna kuulad?
Seda beebikujulist mootorsaagi, kes meil siin keset põrandat käriseb, suhteliselt nonstop. Mul hakkas reaalselt kukal valutama enne selle lärmi peale 😀
Kelle kõrval sa eile öösel magasid?
Mitte kellegi. Rene pole mingi paar nädalat juba öösiti maganud, ainult hommikul mõni tund, umbes siis kui mina ja Lili juba ärkama hakkame. Ma isegi magan vahepeal tema voodipoolel, et sealne värske ja magamata voodipesu raisku ei läheks 😀
Parim asi tänase päeva juures?
Ilus ilm I suppose…
Halvim asi tänase päeva juures?
Pole füüsiliselt jaksu ilusa ilmaga midagi peale hakata. Tahaks lihtsalt lapiti vedeleda, kuni laste ööune aeg kätte jõuab ja siis 80-se Strohiga jäätisekokteili teha. Vabalt võiksin seda ilma jäätiseta ka teha at this point.
Viimane asi, mille sa ostsid?
Kaurile jäätise (pole eelnevaga seotud 😀 hahha!)
Homsed plaanid?
Nii kurnav küsimus – mul poleeee plaane, ma elan ainult järgmise neljapäeva nimel, et see pagana kohutavus lõppeks 😀
Ja kuigi seda ei küsitud, siis tegelikult näiteks eile oli päris tore päev vahelduseks. Täpsemalt öeldes lasin Kaurile ühe medali teha ning korraldasin talle Rene vanavanemate suvilas paar võistlust.
Nimelt, ta juba pikka aega muudkui jahvatab mingist sinisest ahvipildiga medalist, mis ühel ta rühmakaaslasel on, ent mida ta mitte kunagi päris nii kaua oma käes hoida ei saa kui tahaks. No ja millise ema süda selle koha peal haledaks ei muutuks ma küsin. Eile ta siis “võitiski” läbi raske vaeva kõik jooksud ja kaugushüpped ja pallivisked ning auga välja teenitud medali võtab nüüd põhimõtteliselt ainult ööseks kaelast ära 😀
Küsisin ta käest, et kas ta sai selle medali niisama. Vastas, et ei – pidi väga palju vaeva nägema. Lausa nii palju, et keset jooksuvõistlust tuli kaks korda isegi jonn peale 😀 Lahe, et ta ise aru saab, millal on kurbus ja millal lihtsalt jonn. Põhjendas jonni sellega, et lihtsalt viskas jooksmisest kopa ette ja eks need olid rasked paarkümmend meetrit tõesti, mis siin salata 😀 Igatahes, minu kui väärika konkurendi kohustus oli teda jonnist hoolimata edasi jooksma turgutada, et ta selle medali ikka välja teeniks. Väikesed lapsed ja nende suured mured ma ütlen 😀
Lili sai ka esimest korda elus oma lumivalged kintsukesed ja pisikesed hernevarbad päikese kätte sirutada. Temal, muide, tuli täna öösel esimene hammas 🙂
Isegi kaeblemispostitus ajas naeru peale. Ei väsi ma kordamast – sa ikka oskad! 😀
Ja see medal! No nii armas mu arust 🙂 väikesele inimesele selline rõõm. Ja see on tõesti super, et Kaur ise oma emotsioone hinnata oskab ja aru saab, et nende oluliste asjade välja teenimiseks tuleb ikka ise ka vaeva näha. Äge!
Ma natuke ikka kõhklesin, et kas see medali peale võistlemine on hea idee, et äkki saab vale signaali sellega. Umbes et kohe kui midagi tahab, siis ema orgunnib. Aga tema ei näe seda üldse nii, vaid on tõesti siiralt uhke enda üle, et kõik võistlused võitis ja sellega medali teenis – seda emotsiooni on väga äge näha! 🙂 Nii et mis esialgu tundus veits parenting overkill (lasta medal graveerida jne) on end tegelikult igati õigustanud ja kukkus mitu korda toredamini välja kui ma lootsin 🙂
Aeg on üks naljakas asi. Kogu aeg on nädalalõpp minu arust. Ja alles läks Ranno Soome, juba tuleb tagasi. Haa – mõni aeg tagasi, kui postipunktis pakil järgi käisin, kirjutasin kahe nädala taguse kuupäeva ja arvasin, et töötaja pullib minuga, kui ütles: “Sorri, neiu, meil juba maikuu!” Nagu möh?! Nüüd küsin koguaeg üle 😜
Oi see on VÄGA tüüpiline, et kui mingeid kuupäevalisi kokkuleppeid on vaja teha vms, siis ma küsin esimese asjana, et “Mis kuu on?” ja üsna kohe peale seda, et “Mis kuupäev on?” Sest esiteks neli aastat kodus olnud onju – see teeb oma töö – ja teiseks mu aju on lihtsalt üsna pasteet tänu praegusele kooli ja laste virr-varrile.
Oeh… kuigi Sa ütlesid, et ei jaksa enda praegust olukorda isegi läbi huumoriprisma kirjeldada, siis mumst tegid ikkagi seda päris lõbusalt 🙂 Küll aga olen ma ka aeg-ajalt tajunud, et mina olengi see inimene, keda nähes teised mõtlevad, et jommaijoo, kui hea, et minu kodu on puhas, lapsed ei nuta ega karju ja üldse kõik on viimase peal hea. Tõesti soovin teile kõigile südamest jaksu ja oskust teinetest sel raskel perioodil toetada ja aidata.
Ah, ja kohtume 10.ndal juunil – minu hääl läks ka Sinule 🙂
Täiesti pael, ma tunnen järjest suuremat survet sinna üritusele minna – kuidas seda tunnet händelida?? 😀 Lihtsalt niiii mitu toredat inimest on öelnud, et loodetavasti seal kohtume…ja kuidas ma siis olen selline siga, et vahin hoopis kodus laivi omaette. Eriti kui tegelikult oleks mul endal ka hullult põnev kõiki neid inimesi seal kohata, lihtsalt appi… Samas väga hirmus ka 😀 Igal juhul üritus ürituseks esialgu, mõtlen seda asja, aga suuuur aitäh Sinu hääle eest! 🙂
You can do it – ja ka minu hääl läks Sinule (maitea, fangirl tunne on siin postituste all alati kommenteerida 😀 )! Kui saaks, siis võiks sellist eluvahetust saada vahepeal teha, et mingi… vahetad sõbrannaga päevaks ära. Tema saab kodus lapsi kantseldada ja sina saad kusagil klaviatuurile valu anda või tähtsaid asju ajada. Aga siis muidugi niimoodi nagu filmilik nahavahetus ikka, et keegi teine aru ei saaks.
Nii tore, aitäh hääle eest! Ma üldse ei pretendeeri seal mingile suurele häälte arvule, küll aga rõõmustab mind hässsssti palju, et mitmele mu lemmikblogijale minu blogi ka meeldib, juhhei 🙂
Mingi 24h eluvahetuse võimalus oleks ÜLI kihvt! 😀 Ma arvan, et see tuleks inimeste empaatiavõimele hästi kasuks, kui saaks veidi aega teise inimese nahas viibida. Aga eelkõige oleks see ikkagi lihtsalt põnev! 😀