Täiesti metsas laupäev. Sõna otseses mõttes
Laupäeval otsustasime randa telkima minna. Peale viimati Nõval telkimist teadsin ma kohe, et teist korda ei saa selle asjaga sama ideaalselt enam jopata. No et satub uuesti ideaalselt inimtühi rand, ideaalne ilm, null sääske, null tuult, null raskust laste magamapanekuga jne jne jne. Kui oma esimeselt perekondlikult telkimiselt kodu poole sõitsime, siis ütlesin Renele ka, et see veel naksab meid tagumikust, et selle esimese korraga nii hästi õnnestus, sest nüüd on latt kõrgel ja edaspidi vähemalt mõningane pettumine põhimõtteliselt ettevõtmisse sisse kirjutatud. Nii läkski.
Laupäeva pärastlõunal, peale pagasnikutäie varustuse kokkupakkimist, võtsime suuna jälle Nõvale. Tundus hea kindla peale minek. Kui pooleteisttunnise sõidu järel kohale jõudsime, polnud aga rõõmustada mitte millegi üle – rand oli rahvast nii tihkelt täis, et hea kui ujuma oleks mahtunud, telkimisest rääkimata.
Olgu.
Kaart lahti ja vaatasime järgmise lähedalasuva telkimisvõimalusega ranna välja. Ma ei hakka seda kaks tundi kestnud otsingut siia üksipulgi kirja panema rohkem kui et sattusime oma üldse mitte maastikusõiduks mõeldud pereautoga lõpuks sellisele kuradi offroad-ile, et paha hakkab 😀 Ilmselgelt on meie ja Google Mapsi arusaam autosõiduks kõlblikest teedest kardinaalselt erinev. Viimase metsavahetee umbes viimase paarikümne meetri osas ma ei uskunud, et me põhjapidi kinni ei jää. See lõppes sellega, et kaugusest terendas asfalt, ainult et natuke enne seda vedeles teel mingi põõsas (sest keegi ei kasuta seda teed nähtavasti juba ammu) ja kohe peale oksaraagusid vahtis meile vastu umbes sellise kallakuga tõus, et… No ei olnud sõiduauto jaoks mõeldud. Siin pildil on see teeotsake näha, kust me lõpuks tsivilisatsiooni tagasi jõudsime:
Ja ma olen suht kindel, et te kõik mõtlete seda imelise kruusakattega väga sõidetavat teekest siin:
Aga oh ei, hea rahvas, sest tegelikult pöörake pilgud hoopis siia:
Mul ei ole head seletust, kuidas midagi nii imelikku üldse juhtuda sai 😀 Ühest kruusateest sai järjest kitsam ja kitsam tee, kuni lõpuks polnud seal isegi auto põhja kriipivaid mustikataimi, vaid ainult pikk muru väga kitsal rajakesel. Siit ei ole seda tõusu väga näha, aga põhimõtteliselt sõitsime kraavist üles ja reeturlik Google Maps laksutas samal ajal süüdimatult ripsmeid: “aa ups, kuulge armsakesed, tehke hoopis tagasipööre, see ei mängi vist välja praegu 🙂 ” – OLEKS seal viimase kilomeetri jooksul olnud mõni koht, et seda teha, siis no shit, et poleks kuradi põlislaande edasi rühkinud!
Horror 😀
Peale tihnikust pääsemist tegime väikese ning suhteliselt morni snäki- ja järelemõtlemise peatuse. Jõudsime ühisele otsusele, et kuna me olime ikkagi põhjalikult valmistunud, siis pea norgus koju tagasi minna kohe kuidagi ei saa. Et äkki ikka annab midagi päästa. Aga selge oli ka see, et umbes veerand eestimaalastest oli just seal ühes rannas telkimas, kuhu me minna tahtsime, ning kõik ülejäänud eestlased ilmselt igal pool mujal randades. Ja päris kindlasti polnud meil vähimatki huvi end mingi 700 võõra Vassili vahele pressima hakata. Seda enam, et mingisugusest õhtul rahulikult tiksumisest poleks sellise festivali keskel kõige vähematki välja tulnud.
Kokkuvõttes sõitsime Kiisale Rene vanavanemate suvilasse, lõime telgi sinna hoovi püsti ja veerand 12 öösel grillisime jonnakalt kana. Täiesti leigel ühekordsel grillil. Lõpuks tegime tavalisele grillile tule alla ja saime sellest kanast ka jagu. See oli mingist hetkest nii põhimõtteline asi – et natukenegi sellest rajalt maha vajunud päevast ja kogu meid tabanud ebaõnnest (kasvõi näiliselt) võitjana välja tulla! Sellepärast ei sattunud kana grillimise ebanormaalselt suur ajakulu või mõttekus kordagi küsimärgi alla. Meie võit. Mul isu polnud, aga savi, meie võit 😀
Lapsed pidasid hästi vastu ja tegid millalgi südaöö paiku magama minemisega enda ärkveloleku rekordi. Lili jope pärineb suvila gareroobist, sest päeval 40 kraadiga asju kaasa pakkides ei tundunud joped üldse aktuaalsed. Ja ega neid polekski vaja läinud, kui oleksime Nõvale saanud jääda. Kuradi pagan küll 😀
Hissand, ma naeran 😀 Teil õnnestus tõesti eriline “maantee” üles leida ja Lili jopepilt tuleks kindlasti ka paberkandjal vms preili hilisemaks elueaks säilitada, sest see pilt on ikka hea 😀
Naljakas tundub see küll alles nüüd, aga jaa, “õnne” jagus ohtrasti sinna metsa vahele. Veel enne kui teele välja sõidetud saime, vasardas peas hirmumõte, et nüüd terve selle juurikalise ja kraatreid täis metsaraja tagurpidi tagasi peame sõitma. Aga joppas! Nii et nüüd võib muretult lõõpida 😀
Piltide ilmutamises peaksin ma üleüldse parem olema. Viimati ilmutasin midagi aastal 2013, nii et kui Google ükspäev uksed sulgeb ja ma kõigele varundatule enam ligi ei pääse, siis on küll vähe nigel lugu… 😀
Tänavjärve äärde!
Absoluutselt igas praos, kuhu telk mahtus, oli juba telk ees. Täitsa hullar, ilma naljata. Suvila suur boonus oli kogu see privaatsus ja rahu, nii et kokkuvõttes lõppes kõik hästi 🙂
Issand kui head naeru ma sain – esiteks selle teie autotee asjaga ja teiseks Lili jopet nähes 😀 😀
Mul Instagramis video ka, mis ta oma jopest arvab 😀 Aga et ma ei taha survestada end jälgima, siis saladuskatte all – tema meelest oli see väga ilus 😀